ära petta. Aglaonike ütles: Ma tõmban kuud ligi, ja taevas läheb pimedaks. Isa jäi seitseteist minutit hiljaks, ja kõik oli nagu harilikult, ja miski ei olnud nagu seni. Ta tõmbas kuud ligi ja aeg läks liigesest välja. Me pidime kokku saama kümme minutit enne kolme, aga kui ta küüni ette sõitis, oli kell seitse minutit kolm läbi. Tal oli punane maastur. Talle meeldis kihutada ja mootoril möirata lasta. Tal olid suured mustad nahkhiire tiibu meenutavad päikeseprillid. Ta ei andnud mingit selgitust. Ta ei teadnudki, et ta oli hiljaks jäänud. Me vaatasime filmi, nagu poleks midagi juhtunud. See oli meil viimane kord koos filmi vaadata.
Ta tuli Hammarsi 1965. aastal neljakümne seitsme aastaselt ja otsustas sinna maja ehitada. Koht, millesse ta armus, oli tühi kivine rand, kus kasvas käputäis kõveraid mände. Ta tundis end seal kohe koduselt ja teadis, et see on tema koht, mis vastas tema sisemisele arusaamale vormidest, proportsioonidest, värvidest, valgusest ja silmapiirist. Ja seal olid erilised helid. Paljud arvavad, et näevad pilti, aga tegelikult hoopis kuulevad seda, kirjutas Albert Schweitzer oma kaheköitelises Bachi-uurimuses. Pole teada, mida minu isa sel päeval rannas nägi või kuulis, aga seal kõik algas, see tähendab, tookord see ju ei alanud, ta oli juba viis aastat saarel olnud, võib-olla algas see siis, kes seda teab, millal miski algab või lõpeb, aga välise korra mõttes ütlen ma: kõik algas seal.
Nad filmisid saarel, need olid tema teised filmivõtted ja naisel, kellest pidi saama minu ema, oli üks kahest naispeaosast. Filmis on tema nimi Elisabet. Kümne filmi vältel, mis nad koos teevad, annab isa talle hulga nimesid. Elisabet. Eva, Alma, Anna, Maria, Marianne, Jenny, Manuela (Manuela – kui nad koos Saksamaal filmi tegid), ja siis jälle Eva, ja siis jälle Marianne.
Aga need on minu vanemate esimesed ühised filmivõtted ja nad armuvad teineteisesse peaaegu silmapilk.
Minu emast erinevalt on Elisabet naine, kes lakkab rääkimast. Filmi kaheteistkümnendal minutil heidab ta voodisse ja jääb oma seletamatu vaikimise tõttu õde Alma hoole alla. Voodi seisab keset haiglapalatit. Palatis on vähe asju. Aken, voodi, öökapp. On õhtu, õde Alma tuleb Elisabeti juurde ja paneb raadio käima, Bachi viiulikontsert mi-mažooris, ning lahkub; Elisabet jääb üksi voodisse.
Keset viiulikontserdi teist osa püüab kaamera kinni Elisabeti näo ja peatub sellel ligi pooleteiseks minutiks. Pilt muutub üha tumedamaks, aga hämardumine toimub nii aeglaselt, et seda ei märkagi, vähemalt mitte enne, kui on nii pime, et nägu võib kinolinal vaid suurivaevu seletada, aga siis oled sa näinud seda nii kaua, et see on su võrkkestale sööbinud. See on sinu nägu. Alles siis, pooleteise minuti pärast, keerab Elisabet näo ära, hingab sügavalt ja paneb käed laubale.
Kõigepealt märkan ma suud, huulte ja suuümbruse närvikeskust, ja seejärel, kuna ta lamab, kallutan ma pead, et näha tervet nägu. Ja kui ma pead kallutan, heidaksin ma otsekui tema kõrvale padjale. Ta on väga noor ja väga ilus. Ma kujutan ette, et olen oma isa, kes teda vaatab. Ma kujutan ette, et olen oma ema, keda vaadatakse. Ja kuigi vähehaaval hämardub, tundub, nagu ema nägu helendaks, põleks, hajuks mu silme all. See on kergendus, kui ta näo viimaks kõrvale keerab ja käed laubale paneb.
Ema käed on sihvakad ja jahedad.
Ühel õhtul võttis isa oma fotograafi kaasa kohta, mille oli endale valmis vaadanud. Võiksin siia ehk maja ehitada, ütles ta, või midagi sinnakanti. Jah aga oot-oot, ütles fotograaf, tule kaasa, ma näitan sulle veel ilusamat kohta. Kui minna mööda randa, nagu nad sel korral 1965. aastal läksid, siis ei jõuta mitte tee lõppu, seal pole neeme, kõrgustikku, välu ega kaljujärsakut, ei ühtki geograafilist ega geoloogilist moodustist, mis annaks märku, et siin maastik muutub; nii kaugele kui silm seletab, ulatub kivine rand, miski ei alga ega lõpe. Kõik aina jätkub. Kui koht asuks metsas ja mitte rannas, võidaks öelda, et mu isa viidi kuhugi metsa ja ta otsustas elada seal, just täpselt seal. Kaks meest seisid seal natuke aega. Kui kaua? Küllalt kaua, et mu isa selle legendi põhjal otsusele jõudis.
Kui väljenduda pidulikult, siis võib öelda, et ma olin leidnud kodu, on ta öelnud, ja kui väljenduda naljatlevalt, siis võib rääkida armastusest esimesest silmapilgust.
Ma olen elanud selle legendiga kodust ja armastusest kogu elu.
Ta jõudis ühte kohta ja nõutas seda endale, nimetas selle enda omaks.
Aga iga kord, kui ta püüdis selgitada, miks nii läks, tuli keel vahele ja ta lõpetas niiviisi: kui väljenduda pidulikult, siis võib öelda, et ma olin leidnud kodu. Ja kui väljenduda naljatlevalt, siis võib rääkida armastusest esimesest silmapilgust.
Aga mis siis, kui rääkida hariliku häälega? Mitte liiga valjusti, mitte liiga vaikselt, mitte selleks, et veenda, mitte selleks, et võrgutada, mitte selleks, et naeruvääristada, mitte selleks, et meelt liigutada? Millised sõnad ta siis oleks valinud?
Nii et kui kauaks ta seal seisatas? Piduliku ja naljatleva, kodu ja armastuse vahel. Kui ta jäi seisma liiga kauaks ja märkas oma hardumust, märkas, et andis sellele nime – kodu, armastus –, siis oleks kindlasti tekkinud vajadus pead vangutada ja edasi minna. Ma jälestan tundevoha ja kehva teatrit. Kui ta seisatas vaid viivuks, siis on tõenäoline, et ta ei oleks sellele kohale ligi pääsenud ega seda hõlvanud. Vahest mõneks minutiks. Piisavalt, et kuulda tuult juba tuulest väändunud mändides, tuult kuulmekäikudes, tuult püksisäärtes, kive kingataldade all, kätt, mis nahkjaki taskus münte näpib, meriski ärevat morsetaolist piibitamist. Kujutan ette, kuidas isa pöördub fotograafi poole ja ütleb: kuula, kui vaikne siin on.
Kõigepealt armastus. Intuitiivne veendumus. Seejärel plaan. Improviseerida ei tohi. Ei. Mitte iial improviseerida. Tuleb pisimagi detailini planeerida. Tema, kellest pidi saama mu ema, on plaanis osaline. Isa kavatseb ehitada maja ja ema peab hakkama seal koos temaga elama. Isa viib ta kohale ja tutvustab talle kõike. Nad istuvad ühele kivile. Muide usun ma, et see on ema, kes ütleb kuula, kui vaikne siin on. Isa ei oleks nii öelnud, mitte emale, mitte fotograafile. Saar helas häältest. Seevastu keerab isa näo naise poole, kellest saab minu ema, ja ütleb: me oleme sinuga valuliselt ühte põimitud. Ema arvates kõlab see hästi. Ja teeb natuke haiget. Ja ajab segadusse. Ja on tõsi. Ja vahest natuke jabur. Isa oli neljakümne seitsme aastane ja ema tubli kakskümmend aastat noorem. Õige pea jääb ta rasedaks. Filmivõtted on ammu lõppenud. Majaehitus käib. Kirjades, mida isa emale saadab, teeb talle muret nende suur vanusevahe.
Ma sündisin väljaspool abielu ja 1966. aastal kergitati selle peale ikka veel kulmu. Vallaslaps. Värdjas. Sohilaps. Ebaseaduslik. See ei teinud midagi. Vähemalt minule. Mina olin vänts ema süles. Isale ei teinud see ka midagi. Üks laps ees või taga. Tal oli neid juba enne kaheksa tükki ja tal oli deemonliku režissööri (mis see ka ei tähendaks) ja naistemehe (selge pilt, mida see tähendab) kuulsus. Mina olin üheksas. Meid oli üheksa. Palju aastaid hiljem suri mu vanem vend verevähki, aga tookord oli meid üheksa.
Ema vaadati kergitatud kulmul. Sellepärast, et ta oli lapsega tüdruk. Talle läks klatš päris palju korda. Ta armastas oma last. Emad armastavadki. Ta paisus pihast ja sünnitas. Vallaslapse. Aga tal oli häbi ka. Ta sai võõrastelt kirju. Põlegu su sigidik põrgus.
Ema esimene abikaasa oli juures, kui ma sündisin. Ta oli arst ja kolleegide sõnul hea suuvärgi, nakatava rõõmu ja lõbusa olemisega. Ema on rääkinud, et tema meelest ei olnud sünnitamine valus, aga ta oli igaks juhuks karjunud, ja siis oli arstist abikaasa tema kohale kummardunud, silitanud tal pead ja öelnud noo-noo-noo. Ta teadis, et laps ei ole tema oma, nii tema kui ka ema olid leidnud uue elukaaslase, aga nad ei olnud veel jõudnud lahutada. Seega olin ma Norra seaduste järgi tema tütar. Mina – 2,8 kilo raske, 50 sentimeetrit pikk ja sündinud teisipäeval – olin arsti tütar, ja mitu kuud oli minu – või selle lapse – perekonnanimi Lund. Fotodel on ta prunnakate põskedega. Ma ei tea temast eriti midagi.
