paberile, seisab nii:
TEISIPÄEVA ÕHTUL
Sünkhall kiri
Hotell on hea ja kõik on kenad ja ma tunnen kosmilist üksindust …
KOLMAPÄEVA HOMMIKUL
Hommik on käes, mu akna taga on üks sügisene puu ja täna on kõik parem … Tahtehalvatus on mu lahti lasknud. Kui peame rääkima kõigist oma mõtetest, siis pean andma aru ühest väga mustast mõttest, mis mul täna öösel tuli. See puudutab eelkõige mu füüsist. See on arusaamatul kombel üpris palju vatti saanud. Olen oma elus nii palju töötanud, et tagajärjed ongi käes. Päris tervena ei tunne ma end kunagi mitu päeva järjest. Kõige enam hirmutavad ja ängistavad mind pearinglus, nõrkusehood, ebameeldivate tunnete tsükkel, mis kulmineerub palaviku ja depressiooniga. Ilmselt räägib siin kaasa minu hüsteeriline loomus … naeruväärsel kombel tunnen oma hädade üle sügavat piinlikkust ja häbenen neid, kuigi nende vastu ei ole võimalik midagi ette võtta. Ma arvan, et siin on süüdi probleem vana mees – noor naine.
Ühel päeval pidid ema, isa ja arst astuma Norra kohtu ette, et isaduse üle aru anda. Kõik kolm said omavahel väga hästi läbi. Meeleolu oli nii lustlik, et kohtusaalis toimuvat seanssi võis eksikombel peoks pidada. Ainus kiusupunn oli isa sõnul pikaksveninud näo ja kriipsuks pigistatud suuga Norra kohtunik, kellele tuli asjaolusid kogu aeg üle seletada. Kes ja millal siis lapse emaga lõppude lõpuks oli maganud? Ja pärast pikka päeva kohtus leidis ema, et nüüd kuluks marjaks ära klaasike šampanjat. Aga oh, kus sellega. Lapse isa pidi kiirustama tagasi Stockholmi oma teatrisse ja abikaasa number üks haigla öövalvesse. Klaasike veinigi vähemalt? Selle olid nad ikka ära teeninud? Igatahes oli tema selle ära teeninud. Tema, kes ta ootas õhtut ja lootis, et laps magab öö läbi. Kes ta lebas tüdruku kõrval voodis korteris Drammensveien 91 ja lootis, et too ei ärka ega pista kisama. Vahel kisab laps kogu öö ja siis ta ei tea, mida peale hakata, mis on lahti. Kas lapsel valutab kuskil? On ta haige? Kas ta hakkab surema? Kas võiks kellelegi helistada? Kas keegi tõuseks üles, väljuks lumisesse pimedusse ja tuleks kohale? Hommikul saabub lapsehoidja, kel on põll ees ja õetanu peas ning silmis unelev pilk, nagu paistab emale, kes kardab tööle hiljaks jääda ja samas solvata lapsehoidjat, kes tahab kõiksugu asjadest rääkida. Ma olen nii väsinud. Ma jään hiljaks. Palun jää vait ja lase mul minna. Möödub veel kaks aastat, enne kui laps ristitakse, aga tol päeval kohtus saab ta ema perekonnanime, ja kui ema ja isa saavad kokku või räägivad telefonis, kutsuvad nad teda vääksuks või armuviljaks või rootsi- ja norrakeelsete nimedega, mis väljendavad pehmeid asju: kooretupsuks, vahtraleheks, linnuks ja hellakeseks.
Ema ja isa armusuhe kestis viis aastat, millest nad veetsid suurema osa Hammarsis. Maja oli valmis saanud. Tütre järele vaatas kaks naist, ühe nimi oli Rosa ja teise nimi Siri. Üks oli priske ja teine kuivetu. Ühel oli õunaaed ja teisel mees, kes käis neljakäpakil ja lubas tüdrukul oma turjal ratsutada, lauldes ise hõissa ja hopsassaa, radirulla ja valleraa! 1969. aastal lahkus ema Hammarsist ja võttis tütre kaasa. Neli aastat hiljem, ühel juunilõpu suvepäeval, tuli tüdruk tagasi. Ta tuli isale külla. Talle ei meeldinud ema juurest ära sõita, aga ema lubas talle iga päev helistada.
Mitte midagi ei olnud muutunud, välja arvatud see, et nüüd elas seal Ingrid. Kõik oli nagu varem, kui ema ja tüdruk ära sõitsid, kappkell tiksus ning lõi pool- ja täistunde, päike kuldas männitüvesid ja heitis põrandale triipe. Isa kükitas tüdruku ette ja ütles ettevaatlikult: õieti tohib ainult emme sind puudutada.
Tüdruk oli väike ja kleenuke ja käis igal suvel Hammarsis kahe suure kohvriga, mis jäid seisma maja ette õuele, kuni keegi need sisse viis. Ta jooksis autost välja ja platsil ringi ja oma tuppa ja platsile tagasi. Tal oli seljas kintsuni ulatuv sinine suvekleit. Isa küsib: mis sul kohvrites on? Kuidas saab nii väikesel tüdrukul olla kaks nii suurt kohvrit?
Isa maja oli viiekümne meetri pikkune ning pikenes üha, ühest otsast teise minek võttis aega. Majas ei tohtinud joosta. Isa sisustas ja ehitas juurde, iga aasta jupikese, maja kasvas pikkusse, mitte kunagi kõrgusse. Ei keldrit, ei pööningut, ei treppe. Tüdruk pidi jääma sinna terveks juulikuuks.
Isa pelgab tütre tulekut, terekest, terekest, platsi mööda tuiskab tüdruk, jalad nagu piibunõelad ja põlved kondised, või tantsib mingit tantsu, see tüdruk on pidevalt keset mõnd nõudlikku tantsufiguuri, näiteks kui sa temaga vestled, võib ta vastamise asemel hakata tantsima või kasvatada isa ees tiritamme ja tollele niiviisi otsekui väljakutse esitada, ning siis isa naeratab, mis nüüd? Mis nüüd öelda? Mis nüüd teha? Tüdruk pelgab emata olemist, aga rõõmustab, et võib minna külla isale ja kõigele, mida see koht endas hõlmab: maja, saar ja tema lillelise tapeediga tuba, Ingridi kokakunst, avarad väljad, kivine rand ja meri, mis laiub rohehallilt isa saare ja Nõukogude Liidu vahel (kui sinna eksida, ei pääse enam kunagi koju tagasi), ning et kõik on täpselt nii nagu alati ja ka edaspidi. Isal on reeglid. Tüdruk mõistab neid. Reeglid on tähestik, mille ta õpib selgeks enne, kui saab selgeks päristähestiku: A on A ja B on B, ta ei pea küsimagi, Z on seal, kus Z on alati olnud, ta teab, kus on Z, isa pahandab temaga haruharva. Isa võib vihast paukuda ja kärkida, tal on kohutavalt jube iseloom, ütleb ema, ta võib täiesti endast välja minna ja röökida nagu segane, aga tüdruk teab, kus viha asub, ja lipsab sellest mööda. Ta on õhuke. Õhuke nagu filmilint, ütleb isa.
Ema räägib isaga telefonis ja läheb endast välja, sest isa ei lase tüdrukul piima juua. Isa arvates on piim kõhule halb. Isa arvates on paljud asjad kõhule halvad. Aga eriti vist piim. Ema arvates käib piim lastega kokku. See on üldteada. Ja pealegi – muidu isa tüdruku kasvatamisse ei sekku, aga selles, selles! on tal korraga mingi seisukoht, ema hääl läheb kiledaks, kõik lapsed peavad piima jooma, eriti tüdruk, kes on selline kondibukett … Minu teada on see emal ja isal tüdruku kasvatamise üle ainuke tüliküsimus.
Muutus. Segavad asjaolud. Terekest, terekest. Las ma vaatan sind. Sa oled kasvanud. Sa oled kenaks läinud. Ja siis paneb isa ehk pöidlad ja nimetissõrmed vastakuti, moodustab ristküliku ja vaatab teda läbi selle. Ta pigistab ühe silma kinni ja vaatab tüdrukut teisega. Teeb pilti. Teeb tütre ümber sõrmedest raami. Tüdruk seisab liikumatult ja vaatab tõsiselt ristkülikusse. See ei ole pärisfotoaparaat – kui see oleks pärisfotoaparaat, võtaks tüdruk poosi sisse ja tunneks muret, kuidas ta pildile jääb.
Laps kiskus ta eemale käsilolevast. Ei lasknud tal rahus tööd teha, kirjutada. Aga ainult nüüd, sel hetkel, kui ta oma kohvritega saabub ja nad ei ole aasta otsa teineteist näinud, ainult siis kisub laps ta tööst eemale. Ta jookseb platsi mööda ringi. Isa moodustab kätega fotoaparaadi ja vaatab teda sealtkaudu ühe lahtise silmaga. Ma ei tea, kes kohvrid majja viib. Või lahti pakib. Või kleidid, lühikesed püksid ja T-särgid tema toa väikesesse kappi paigutab. Küllap Ingrid. Varsti võib isa minna tagasi töötuppa (mis asub maja ühes otsas, tüdruku tuba asub maja teises otsas) ja edasi töötada.
Tüdruku ema, kes vastutab tema eest kõigil kuudel aastas, juuli välja arvatud, ja leiab, et lapsel on kasulik piima juua, tahab ka end tuppa sulgeda ja rahu saada, tema tahab ka kirjutada, ta tahab reegleid ja alfabeeti täpselt nagu tüdruku isa. Aga tal ei tule see välja. Ema alfabeet teiseneb kogu aeg ja kuigi tüdruk püüab, on tal seda võimatu selgeks saada. A võib ühtäkki olla L. See on arusaamatu. A oli A ja muutus siis L-iks või X-iks või U-ks. Ema on katsunud istuda kõigis nende maja tubades, aga tal ei tule välja. Igal pool segavad asjaolud.
See ajab mul närvid krussi, ütles ema tavaliselt.
Kui miski ajab emal närvid krussi, siis on targem olla väga-väga tasa.
Ema ja tüdruk elavad suures majas Oslo lähedal Strømmenis. Nad elavad ka paljudes teistes kohtades. Aga kõigepealt elavad nad suures majas Strømmenis. Aias on mängumaja. Mängumaja
