ma luban, mitte üht sõna. Ta tahab veel tantsida. Lõpuks ei ole majas jäänud enam ühtki tuba, kus ema saaks rahus töötada, ja ta seab endale toa sisse keldrisse. (Strømmeni maja, erinevalt Hammarsi majast, kasvas sügavuti ja mitte pikuti.) Aga tüdruk leiab ta ka sealt üles. Keldriemme. Ema tahab kirjutada raamatut, aga see ei tule välja. Tüdruk leiab ta igalt poolt üles, ja siis kaob emal keskendusvõime. Ja kui keskendusvõime kaob, seletab ema, on seda täiesti võimatu tagasi saada.
Emaga oli kõik palju ettearvamatum kui isaga. See oli tingitud elusituatsioonist. Isa pidi surema varem, mis oli kindlasti väga kurb, aga mitte päris ootamatu, sest ta oli nii vana, isa surm oli ettevalmistamisel, sellest olid tütar ja isa teadlikud ning sellepärast nad igal suvel nii kurvalt jumalaga jätsidki. Seda nad oskasid. Hüvastijätt emaga oli seevastu midagi muud. Siis röökis tüdruk täiest kõrist ja ema surus lapse rinnale, ära nuta, ole ometi suur tüdruk ja ära nuta, ema surus tüdruku kõvasti rinnale, vaatas ringi ja katsus tõrjuda tüdruku käsi, mis klammerdusid tema erinevate kehaosade külge. Mis siis, kui seda nähakse? Ema oli alati valvas selle suhtes, mida teised võivad näha ja mõelda. See röökiv laps. See luukerena kõhn tüdruk, kes oli täis jubedat kisa.
Isa ütles ikka, et ema on tema stradivaarius. Niisiis suure ja täidlase kõlaga tippklassi muusikariist. Ema surus need sõnad rinnale ja kordas neid: ta ütles, et ma olen tema stradivaarius.
Ta on mu viiul.
Mina olen ta viiul.
See on näide sellest, kuidas ema ja isa metafooridel end võrgutada lasksid. Kumbki neist ei hoolinud või ei teadnud, et oli teaduslikult uuritud ja leitud, et stradivaarius ei kõlagi paremini kui teised sellega võrreldud viiulid.
Teisest küljest aga: mida sääraste teadustööde kohta võib öelda? Publiku hulgas on alati keegi, kes sosistab: Ma ei saa aru, kuidas ta seda teeb, ta petab, see pole mingi tavaline võlur.
Aga mille olid ema ja isa valmis meisterdanud? Kuulake vaid! See on tüdruk! Mitte stradivaarius, see on küll päris selge. Väike häälest ära orel vahest, mis üürgas sellepärast, et ema pidi ära sõitma. Ja see hirmus klammerdumine – mis see veel on? Äkki ei ole laps normaalne? Ja mis ema see on, kes sõidab ikka ja jälle tütre juurest ära? (Alati vahiti süüdistavalt ema poole, mitte kunagi isa poole.) Emale läks see korda, mida inimesed nägid ja mõtlesid, aga tüdruk ei hoolinud. Ta ei märganud pilke. Ta klammerdus ema külge. Mõte, et ta ema enam ei näe, oli väljakannatamatu. Tüdruk fantaseeris erinevatest suremise võimalustest. Eelkõige ema surmast. Ja oma surmast kui ema surma loomulikust jätkust. See võis juhtuda ükskõik millal – ema võis surra haigusse või hukkuda auto- või lennuõnnetusel või ta võidi mõrvata. Ema, kes sõitis igale poole, võis sattuda eksikombel sõdivasse riiki, kus ta võidi maha lasta. Tüdruk ei suutnud endasse käristada küllalt suurt auku, et sellesse kaduda, kui ema peaks surema. Ta armastas ema üle kõige. Mitte et ta oleks mõelnud armastusest – sõnast ja selle tähendusest. Kui keegi oleks temalt küsinud armastuse kohta, oleks ta ehk öelnud, et armastab oma ema, vanaema ja Jeesust (sest ema ja vanaema väitsid, et Jeesus teda armastab) ja kasse, aga üle kõige armastas ta ema. Ta igatses ema järele kogu aeg, ka siis, kui ema oli samas toas. Tüdruku armastus käis emale üle jõu. Lapsesaamine oli keerukam, kui ta ette oli kujutanud. Käed ja jalad ja suured hambad ja jube kisa. Kõige parem oli siis, kui tüdruk magas. Oh sa mu kallis tütreraasuke. Aga kui kõik olid ärkvel, sai seda liiga palju. Klammerduv tüdruk. Klammerduv armastus. Nagu tahaks tüdruk temasse tagasi pugeda. Ema ei tihanud kunagi tunnistada, et see klammerdumine käib talle närvidele, ta oli ise niivõrd täis meeleheitlikke unistusi – küsimusi, kes ta tahab olla ja on ning mis on ja peaks olema armastus. Tema sisim unistus oli vahest see, et teda armastataks jäägitult ja jäetaks ühtlasi täiesti rahule. Aga ta ei öelnud seda kellelegi. Soov jäägitu armastuse ja ühtlasi rahulejätmise järele on häbiväärne ja egoistlik. Kõikide ruumide vahel emas, nii pimedate kui ka ülekullatud ruumide vahel olid veekindlad seinad.
Hammarsis ei muutunud miski. Õigemini toimusid muutused nii tasahaaval, et neid ei olnud märgata, ja väga pika aja jooksul – kuni isa jäi seitseteist minutit hiljaks ega märganudki seda ning andis niiviisi mõista, et nüüd on lõpp – elas tüdruk tundega, et nii nagu praegu on alati olnud. Kord ja täpsus. Toolid seisid seal, kus oli toolide koht. Pildid rippusid seal, kus oli piltide koht. Männid akna taga olid ühtviisi kõverad. Ingridil oli pikk pruun pats, mis lopsus seljal edasi-tagasi, kui ta majas ringi käis ja tolmu pühkis või patju kloppis.
Mõne aja pärast tulid koos tüdrukuga Hammarsi ka Daniel ja Maria. Kuigi temast vanemad, olid nad ikka veel lapsed. Nad tulid suvel. Ja see oli nii: päevad ja ööd pikas madalas majas, ümberringi meri, kivid, ohakad, moonid ja ahtrad lauskmaad, mis meenutasid Aafrika savanne. Kõik suved nagu ühe vitsaga löödud. Igal õhtul kell kuus sõi tüdruk koos Hammarsi-rahvaga köögis õhtust. Ingrid tegi süüa ja toit maitses alati hea. Pärast sööki istusid kõik natuke aega pruunil pingil, kust avanes vaade kruusatatud sissesõiduteele. Seal seisis üks auto, hiljem kaks autot ja mõne aja pärast ka punane maastur. Jalgrattakuuri taga oli mets, kus oli kolm rada. Siin, toetudes pruunile postile, mis hoidis väikest katusealust püsti, süütas Ingrid oma igapäevase sigareti.
Pruun pink oli soe ja natuke kare – kui seda silitada, võisid pinnu näppu saada. Maja oli puust ja kivist ning ümbritsetud müüriga. Kui täiskasvanud õhtul lehte lugesid, lonkis tüdruk üksi mere äärde. Lainekujuline kliburand oli luipu ja kui ta oli jõudnud nii kaugele mere äärde, et sai vette sumada, keeras ta ringi ning vaatas maja ja kivimüüri poole. Siis olid need peaaegu kadunud heleduse ja halluse vinesse, kividesse ja taevasse, pleekinud suvepäikesest, ajast ja päevast, nagu oleks keegi neile nähtamatuks tegeva mantli peale visanud, ehkki mitte päris nähtamatud, sest akna-ja ukseraamid olid rukkilillesinised ja paistsid, seal oli maja, mil ei õnnestunud end täielikult peita.
Vahel ütles keegi: miks me ei võiks istuda maja ilusasse külge, kust avaneb oivaline vaade merele ja silmapiiri kohal veiklevale valgusele? Aga siiski jäädi istuma maja ette pruunile pingile, samal ajal kui Ingrid nõjatus postile ja tõmbas suitsu. Näis, nagu tõmbaksid kõik koos temaga seda üht sigaretti.
Isal oli seal töötuba, kus ta iga päev kirjutas: ainus, mille üle ma võin uhkust tunda, on see, et ma olen olnud töökas, ütles ta; tüdruk nimetas töötuba kabinetiks ja õhtuti muutus kabinet kinoks. Isa võttis mustast kohvrist valge lina, tuled lasti kustu ja film võis alata. Must kohver oli nii pikk, et meenutas suletult surnukirstu – väga kõhna inimese, kriipsujuku kirstu. Kohver käis klõpsuga kinni, selle käepide oli nagu harilikul kohvril või kotil ja see seisis töötoas spetsiaalselt valmistatud jalandil.
Siis avas isa kohvri ja surnukirstust sai kinolina, mis oli piimvalge ja nii suur, et kattis kogu seina nagu pingul puri.
Väikses kuntrikus, mida eraldas kabinetist klaasaknaga sein, seisid projektorid. Esimestel aastatel näitas filmi isa, aga ajapikku õpetas ta välja poeg Danieli, kes sai iga seansi eest kümme krooni. Tüdruk ei tohtinud projektoreid puutuda, see oli kõvemini keelatud kui lõunauinaku ajal lärmitsemine, kõvemini keelatud kui Hammarsi uste lahtijätmine või tõmbetuule käes istumine, umbes niisama keelatud nagu hiljaksjäämine. Hammarsis ei jäänud keegi hiljaks. Aga kuigi kõik olid täpsed nii et seda nägu – tuldi kohale täpselt kokkulepitud ajaks –, öeldi ikka: vabandust, et ma hiljaks jäin. See oli Hammarsi tervitus, niisama iseloomulik nagu suvine kajakakisa: vabandust, et ma hiljaks jäin! Ja kui vastu ootusi jäädigi paar sekundit hiljaks, siis öeldi: anna andeks, et ma hiljaks jäin. Kas sa annad mulle andeks? Mul ei ole enda õigustuseks midagi öelda! Aga seda ei juhtunud peaaegu kunagi.
Esimestel aastatel sai tüdruk kell pool seitse oma isikliku filmiseansi. Ta istub suures kulunud tugitoolis, jalad tumbal. Must kohver on lahti ja kinolina üles tõmmatud. Ta on peenike nagu piitsavars. Tal on pikad pulkas juuksed ja etteulatuvad
