põõsas üleni leekides … Ahaa, ütles tüdruk, kes teadis väga hästi, et ta ei tohi isa segada, aga vahel segas ta teda siiski. Ta koputas kabineti uksele ja ütles, et isa tuleks – tüdruku toas oli ämblik, mille isa pidi ära võtma. Ta ei julge seal olla, kui isa kohe ei tule ja ämblikku ära ei võta. Või mardikat. Või herilast. Isa ei hakanud kärkima. Ta ei lahvatanud põlema. Ta ohkas ainult, tõusis ja läks tüdruku kannul läbi elutoa ja köögi tolle tuppa. Tüdruk oli õbluke. Nagu oleksid putukad tema sugulased. Ja isale meeldisid norra sõnad, mida tüdruk kiljatas. Øyenstikker. Tüdrukule meeldisid rootsi sõnad. Trollslända. Ja ta ei kartnud isa. Ta kartis parme. Broms. Ja sääriksääski. Harkrank.
Kui tüdruk sai suureks ja rääkis soravalt rootsi keelt, palus isa, et ta räägiks hoopis norra keelt. Vähemalt temaga. Ta ütles, et kui tütar räägib rootsi keelt, läheb tema hääl kõrgeks ja kiledaks nagu väiksena, aga nüüd, kus ta on suur, peaks ta püsima madalamal tämbril. Siivsamal. Ja madalama tämbri saavutas ta vaid norra keeles.
Aga oli aeg, kus ta oli üks meeter ja kolmteist sentimeetrit pikk ja võis peita end roosipõõsa taha, nii et teda ei nähtud, ja võis isa segada, kui tema toas oli sajajalgne, kellele tuli säru teha. Tusenfoting. Kyrkmack. Lockespindel1.
Peaksin tüdrukule vist nime panema. Võin ka panemata jätta. Kui isa sai kuuekümneaastaseks, kutsus ta kõik oma üheksa last Hammarsi sünnipäevale. See oli 1978. aasta suvel – samal suvel, kui tüdruk sai kaheteistaastaseks. Ma ei mäleta, kuidas talle seda suurt pidu – esimest paljude seas – serveeriti, ta vist ei teadnudki, et tal on nii palju õdesid ja vendi, või vahest teadis, aga umbes nagu seda, et Norras on palju maakondi. Ta oli just lõpetanud viienda klassi ning pidi varsti emaga USA-sse kolima ja seal kooli minema. Norra geograafiaõpetaja nimi oli Jørgensen ja tüdruk hakkas temast ilmselt puudust tundma. Ta oli geograafias tugev. Erilist põnevust pakkusid talle maakaardid. Ning jah, ta teadis, et neid oli üheksa õde-venda, nagu sedagi, et üheksa maailma suurimat juga asuvad Norras. Ta oli kirjutanud nende nimed üles: Mardalsfossen, Mongefossen, Vedalsfossen, Opo, Langfossen, Skykkjedalsfossen, Ramnefjellsfossen, Ormalifossen, Sundifoss. Peale Danieli ja Maria, keda ta tundis varasemast, oli ta oma õdesid ja vendi näinud vaid pildil. Paljud arvavad, et Vøringsfossen on üks Norra suurimatest, aga ei ole ühti. Kaugel sellest. Küll võib hullult mööda panna, nagu Jørgensen ikka ütles. See oli päev enne suurt juubelit, isa sünnipäev oli 14. juulil, Prantsusmaa rahvuspühal, ja viimaks ometi pidi tüdruk nende kõigiga kohtuma. Kaheksaga korraga. Ta istus maja ees pruunil pingil ja ootas. Aeg-ajalt ta tõusis, läks metsa, korjas maasikaid ja lükkis need kõrre otsa. Siis istus ta tagasi. Ta tahtis jätta maasikakeed alles ja anda need ühele oma õdedest, keda tal oli neli, aga aeg läks ja kedagi ei tulnud ja siis sõi ta ise kõik maasikad ära. Sinine pleekinud suvekleit ulatus vaevu üle taguotsa. Kintsul ja käel olid tal sääsekublad. Mitte kusagil ei olnud nii vaikne nagu Hammarsis, kui ta istus omaette pingil ja nägi, kuidas rohutirts kivimüüril ärkas. Kui saabuks auto, oleks seda kaugelt kuulda. Harilikult, kui ta mõnd autot kuulis, jooksis ta tee peale esimese loomaresti juurde, mis tähistas isa sõnul tema maa piiri, ja vehkis kätega, et auto ringi keeraks ja tagasi sõidaks. Nad ei tahtnud inimesi. Aga täna ta teele ei jooksnud, et tulijaid minema peletada. Isa kahetses kindlasti kogu seda mäsu ja möllu. Mõte oli olnud hea – tõeliselt lõbus! – kui ta selle peale omal ajal tuli. Kõik lapsed peole. Aga inimene peab oma heade mõtetega ette vaatama, kirjutas Aksel Sandemose, keda isa aeg-ajalt tsiteeris, idee võib su nii kaasa kiskuda, et sa unustad kõik muu. Sandemose rääkis kirjutamisest, aga sama kehtib kindlasti sünnipäevale kutsumise kohta. Ja muuseas: tüdruk kahtlustas, et pidu ei korraldatud ainult isa, vaid ka Ingridi pärast. Kui kõik isa lapsed Hammarsi tulevad, siis tohivad ehk ka kõik Ingridi lapsed tulla. Mitte ainult Maria, kes oli kõige noorem, vaid ka ülejäänud kolm. Ingrid oli tüdruku isaga abielludes oma lapsed maha jätnud ja igatses neid kogu aeg taga, aga tema uus mees tahtis olla naisega kahekesi. Mitte üht last. Nad olid teineteist nii kaua oodanud, läbi isa paljude abielude ja naistelugude ja Ingridi abielu paruniga. Või oli see krahv. Selline see armastus on. Istub pruunil pingil, ja keegi on öelnud selline see armastus on. Tüdruku ema vangutas pead, kui isa naistelood jutuks tulid, ta ei tahtnud kuulda naisest number viis ja ta ei tahtnud kuulda naisest number neli, ma ei taha neist midagi kuulda, harva tahetakse kuulda sellest, kes tuleb vahetult enne ja sellest, kes tuleb vahetult pärast. Emale ei meeldinud olla see, kes tuli number nelja ja viie vahel. Kes sa sellisel juhul oled? Neli ja pool?
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
