vabastatud menstrueerivad naised. Need, kes näljased, sõid nüüd vaikselt oma kodus, peitudes avalikkuse hukkamõistvate pilkude eest. Öised toiduputkad olid nagu teod kogu oma elamisega päevaks haihtunud ja päevased endast ööseks vaid tühja koja maha jätnud. Kõik peale jumala on siin ajutine – seda õpetas Indoneesia ruttu.
Isegi proua Tikat oli vastasmaja kõige-poes neil päevil harva näha – kliente ju peaaegu polnud. Igal teisel hommikul saabus tema valduste ette aga auto. Sellest hüppas välja mees, kes tõstis kastist suure kilekoti auravat jääd ja jättis selle poe katuse alla varju. Väljas oli siis 35 kleepuvat kraadi. Paarkümmend minutit hiljem ilmus välja väike proua Tika. Ta vaatas esmalt paremale, siis vasakule ja lõpuks murdis endale tüki jääd. Kuna vett juua ei tohtinud, tupsutas ta kuubikuga oma kaela ja otsaesist ning kui keegi märkama ei juhtunud, tõmbas jääga ruttu üle huulte.
Kui jää oli kohal, võisin tulla ka mina, sest proua Tikalt sain ma oma igapäevase jääkohvi. Ma olin vist ta ainuke klient, kes keset päeva midagi peale pesupulbri ostis, ning minu ostlemise edukus olenes täielikult kellaajast. Näiteks vahetult enne keskpäeva kohvi soovides võis proua Tika mulle rõõmsalt otsa vaadata ja vabandamata öelda: „Kõigepealt palvus, siis kohv.“
See tähendas, et proua Tika tõmbas spetsiaalsest ridikülist välja valge läikiva hõlsti ja viskas selle minu ees üle oma riiete. Riieteks olid tal, muide, mõmmidega pidžaamad, teinekord aga T-särk kirjaga „Look like Barbie, Smoke like Marley“5. Seejärel istus ta roomatile ja suudles omaette pomisedes korduvalt põrandat. Silmitsesin pingsalt ramadaani palvusaegade kalendrit seinal ning püüdsin ette kujutada elu uskumuste kella järgi.
Siin on palvetamine nii tähtis elu osa, et väikeseid tubasid võib palvuse läbiviimiseks leida igal nurgal. Need pisikesed tühjad ruumid vaibaga põrandal on nii koolimajades, büroohoonetes, ostukeskustes kui ka isegi maanteeäärsetes bensiinijaamades. Ühtegi Indoneesia püha meest ei paista see solvavat, kuid mulle tundus kummaline, et sildid musholla6 ja WC alati samasse kohta juhatavad. Ju on see siis nurk, kus toimuvad loomulikud eluks vajalikud tegevused.
Kümmekond minutit hiljem ilmus proua Tika peanupp uuesti leti tagant välja. Veidi nõrkenud ja kahvatu näoga tegi ta kohvipulbrist, kondenspiimast, kuumast veest ja jäätükkidest mulle kohvi. See maitses kohutavalt läägena isegi siis, kui olin palunud suhkrukogust enam kui poole võrra vähendada. Suhkur meeldis siin nii inimestele kui ka sipelgatele, kes kõige väiksemalegi terale terve trobikonnaga peale lendasid.
Need paar nädalat ramadaani osutusid tõeliseks kulinaarseks katsumuseks. Solosse alles kolinuna ei olnud mul köögis pliidirauda. Ei olnud ka mootorratast, millega seda ostma minna. Ei olnud isegi arusaadavat aadressi, kuhu taksot kutsuda, ega ka mingit aimust, kas kesklinnas oli elu sama surnud kui siin linna äärealadel. Olid ainult suletud poed ja kinnised toidukohad ja pidevalt kõhtu kriipiv nälg.
„Ega preili meie kandist süüa ei saagi. Meil kõik paastuvad,“ ütles proua Tika, kui talle oma muret kurtsin. „Aga lähedal elavad hiinlased, äkki nemad on avatud?“ pakkus ta seejärel.
Hiinlased pole enamasti moslemid ja seetõttu kehtivad neile teised reeglid. Üldse on hiina kogukond jaavalaste silmis kahtlane kamp lõtvade elukommetega tüssavaid kaupmehi. Hiinlased küpsetavad koeralihatoite ja hiina „maffia“ käib selleks kristlaste tagant koeri varastamas. Kui midagi siin linnas veidrat toimub, siis on selle taga kindlasti hiinlased. Nagu näiteks too kahtlane toidukoht kesklinna tagatänaval, kus olevat üks suur ümmarguste aukudega laud ja kast selle all. Kui käib kõva kolin ja august ilmub välja karvane kuppel, tõmbab kokk matšeetega siuhti! ning avanenud kaane alt ilmub tuksuv limane ollus. Nii söövad hiinlased elavate ahvide ajusid. Ainult hiinlased suudavad midagi nii brutaalset korraldada, kommenteeriks mõni indoneeslane selle peale.
Võtsin südame rindu ja uurisin, kus need hiinlased siis ikkagi on. Äkki on neil koera ja ahvi kõrval ka mõni põrsas pakkuda. Proua Tika vaatas mind jälestust täis pilguga. Põrsas on ühele moslemile vähemalt sama halb valik kui need teised kaks.
„Kirikust mööda ja paremale,“ jäi ta siiski viisakaks.
Ma polnud siin ühtegi kirikut tähele pannud.
„Preili ei tea, kus on kirik? Kas preili polegi veel kirikus käinud? Preili polegi siis kristlane?“ ei suutnud proua Tika oma imestust varjata. Ta jätkas oma küsimuste tulistamisega: „Aga kes siis preili üldse on? Budist? Välistudengid on tihti budistid. Ah nii, et ei ole ka budist? Ega preili siis juhuslikult moslem pole? Kui preili on moslem, siis teab preili kindlasti, kuidas mošee juurde saada?.. Aga kui preili on moslem, siis miks ta keset päeva süüa otsib? Ahaa, preilil on siis päevad! Siis on preilil kindlasti raske olla, tuleb midagi hamba alla pista.“
Imetlesin hiljemgi väikese õudusega seda, kuidas jaavalased suutsid tillukesest infokillust terve muinasjutu kokku vesta.
„Ei ole ka moslem,“ raputasin pead.
Proua Tika vaatas mind pikalt ja mõtlikult. Teeviidad muutusid korraga tühiseks probleemiks ja tema silmis kerkis üles palju olulisem küsimus.
„Aga mis usku siis preili on kah?“
„Mul ei olegi usku, proua Tika.“
„Ei olegi usku? Aga kuidas siis preili teab, mis on elus moraalne ja mis amoraalne?“
Hiljem sain teada, et sellised vestlused on siin saarel üsna tavapärased. Keset kuuma lõõskavat keskpäeva, ise näljast nõrkemas, pidin nüüd hakkama vastasmaja poemüüjaga arutlema selle üle, kuidas ma teadsin, milliste reeglite järgi oma päevi mööda saata. Aga tookord tabas see küsimus mind nii ootamatult, et vastuseks antud paar pealiskaudset lauset ei olnud ei mulle ega talle ammendavad. Niisiis puuris rahulolematu proua Tika edasi: „Aga dokumentidel, kuhu preili seal risti tõmbab?“
Olin alles äsja kooli- ja viisadokumente allkirjastamas käinud ning tõepoolest ei teadnud, kuhu toda usuristikest igal lehel tõmmata. Kuid see oli alles algus. Üks rist pidi hakkama sind saatma kogu ülejäänud eluteel. See rist aitas otsustada, kus kandis oleks parem elada, millises koolis kasulikum käia, kelle seast endale peigmeest valida, millal aastavahetust tähistada, milliseid tseremooniaid tulevikus pidada, kellega äritehinguid teha, ja veel tuhat pisiasja.
„Aga preili KTP, see ju ometi ütleb, mis usku preili on?“
KTP on siinne ID-kaardi ekvivalent. Ka preili KTP ei öelnud usu kohta sõnagi ja proua Tika ei suutnud oma kasvavat hämmingut tagasi hoida. Tema enda KTP, mille ta kiiruga rahakotist välja tõmbas, nimetas päris selgelt, et tegemist oli 40aastase moslemi usku koduperenaisega, kes oli 1,56 sentimeetrit pikk.
Jõudsime mõlemad järeldusele, et ühe uskmatu elu on Indoneesias keeruline. Usk on Indoneesias nii a ja o, et ilma usuta jääb toitumisahel katki, enne kui esimese ampsu haugata jõuad. Kui pole usku, ei saa KTPd. Kui pole KTPd, ei saa autot ega mootorratast, tööd ega arstiabi. Usu mitteomamine on siin nii sotsiaalne kui ka majanduslik enesetapp.
„Palju lihtsam oleks ju uskuda,“ leidis proua Tika.
„Palju lihtsam oleks mitte kõike usuga siduda,“ leidsin mina.
Proua Tika ütles lõpuks, et kui ma kirikut ja mošeed ei tea, mingu ma sel juhul mäest alla, keeraku itta, võtku järgmine tee lõuna poole ja selle põhjapoolseimas otsas võin hiinlased leida. Minu minekut jäi saatma tema kaastundlik pilk.
Kui Indoneesia esimene president Sukarno Pancasila
