Minu Indoneesia. Maailma makett. Berit Renser
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Minu Indoneesia. Maailma makett - Berit Renser страница 5
Samal ajal kui mina end padja, mütsi ja salliga 35kraadises kuumuses äärmiselt ebamugavalt tundsin, kiitis müüjanna kaunist tulemust. Enda meelest nägin oma ümara näoga välja nagu pakendatud kõrvits. See oli esimest ja viimast korda, kui tolle mitmetähendusliku räti pähe tõmbasin.
Ühel õhtul, kui naabrinaise juurest süüa ostma läksin, ilmus minu juurde väike tüdruk. Ta haaras mul käest ja vedas endaga mošeesse.
„Aga mul pole õigeid riideid!“ pomisesin kohmetult. Olin õlgu paljastavas pluusis ja põlvini seelikus vaid korraks õue hiilinud. Ma ei saanud siiani täpselt aru, mil määral islami reeglid välistudengitele kehtivad, sest siinsed noored kristlased võivad isegi vahel lühikestes pükstes vastu kalpsata. Kuid väike tüdruk lõi käega – minu riietus polnud talle tollel pühal päeval üldse oluline.
Ramadaani lõppemist tähistav lebaran on moslemitele sama tähtis püha nagu kristlastele jõulud. See tähendab suuri pidustusi, nende tarvis ohtralt šoppamist, lebaran’i-riiete ostmist, lebaran’i-allahindluseid, lebaran’i-dekoratsioone, lebaran’i-muusikat, lebaran’i-sööminguid ja lebaran’i-palgatšekki. Aeg oli viimaseks palvuseks enne massilist väljarännet linnadest kodukohtadesse. Tänavad kajasid palvustest nii valjult ja kakofooniliselt, et oma mõttedki muutusid häguseks. Hääl tuli vasakult, paremalt, kusagilt kaugelt ja siitsamast lähedalt. Laste nõiduslik halin kajas läbi ruuporite kummituslikul moel, justkui oleks piinatud hinged üle linna tänavate abi järele karjunud. Massid jalutasid kindlameelselt, palvevaip õlal ja valged hõlstid seljas, mošeede poole. Linna peal oli kuulda, et Idul Fitri11 puhul lasti ülerahvastatud vanglatest vabaks vange või lühendati nende karistusi.
Mošee osutus suureks saaliks, kus moslemid rahulolevalt rätsepaistes laulu ümisesid ja kohalikud värviliste rüüdega kaetud naised mulle teeklaasi pihku pistsid. Naised ja mehed olid eraldatud põlvekõrguse lõdva kardinaga, millest pisikesed tüdrukud rätte peast kiskudes poiste poolele üle püüdsid ronida. Mõni sõi riisi, mõned laterdasid mu selja taga. Ausalt öeldes ei õhkunud siit niivõrd pühadust kui võimalust sotsialiseeruda.
Mikrofonist kostis taustal „Allah, Allah“. Lasin oma mõtetel ringi rännata, samal ajal käisteta särgi tõttu saali tagumisse nurka varjudes. Imaami kõne sulas mu kõrvus muinasjutuliseks heliks, kuni korraga kuulsin tema suust vägagi tuttavat hüüatust: „Bule!“
Viiskümmend nägu vaatas korraga minu poole. Üle saali kihises bule, bule, bule! Seda sõna ma teadsin – välismaalane. Nüüdseks jõllitas imaam mind üksisilmi. Palve katkes, ärevus tõusis, imaam tõstis mikrofoni uuesti suule.
„Kas moslem?“ uuris imaam mikrofoni ja viiekümne indoneeslase kulmud kerkisid põnevusest pealaele. Raputasin pead. Hakkas pihta tavapärane äraarvamismäng.
„Kristlane?“
Ikka raputasin. Äraootav vaikus. Imaam pakkus edasi.
„Ah nii, kommunist!“
Kommunist oli neist variantidest kõige halvem. Kuuldavasti olevat kommunistliku partei liikmed teinud 1965. aastal riigipöördekatse, pärast mida anti luba kommuniste valimatult hukata. Rahvavaenlase silt kleebiti genotsiidi raames ruttu külge teistelegi tülikatele rühmadele, näiteks hiinlastele ja ateistidele. Kommunism, ateism ja rahvavaenulikkus käisid siin inimeste teadvuses tihti käsikäes.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.