juurde, siis küsivad hästi vaikselt ja tasaselt: „Proua Lola, kas tohib paluda luba vestelda?““
„Nii et rätti kantakse selleks, et saada meestelt lugupidamist?“
„Noh, mitte alati muidugi. Eks moslemeid on ka igasuguseid. Mõni on näiteks prostituut, aga kannab jilbab’i, sest nii saab ta naabrite eest oma tööd varjata. Mõned noored on pandud islamikooli õppima ja seal on jilbab kohustuslik, aga kui õhtul šoppama lähevad, on juuksed ikka lahti. Ütlevad, et neid tuleb ka tuulutada. Mõni kannab jälle teksade all stringe, mis kummardades kõigile paistavad, endal rätt peas. Tead, kuidas me neid kutsume? Britney Spearsi moslemiteks. Kõige imelikum oli kord, kui mu noor sõbranna tahtis baaris suitsu teha. Ta tõmbas jilbab’i peast ära, tegi suitsu lõpuni, võttis paar lonksu õlut ja pani siis rätiku pähe tagasi. Mõni usub, et kui räti pähe tõmbad, siis on kõik patud ka korraga kadunud.“
Märkasin, et kuigi Lola püüdis ladusalt jutustada, oli ta näost kaame. Ta manas suule naeratuse, kuigi see valmistas talle raskusi. Nälg võttis võimust. Kui tugev peab olema usk, et kuumas kliimas oma keha üleni katta või end kord aastas kuu aega näljutada, mõtlesin endamisi. Aga vaikselt hakkasin taipama, et Indoneesias on cool olla moslem, ja nagu trendidega ikka, tuleb seda uhkelt välja näidata.
Püha kuu ajal tehakse igast elu tahust ramadaaniversioon. Coca-Cola asemel juuakse Mecca Colat ja kiirtoidukett müüb McÖöd. Hotellide tõmbenumbriks on luksuslikud ramadaanipaketid rikastele, kelle teenrid lähevad pühade ajaks koju. Turismifirmad lasevad liugu tuusikutel ei kuhugi mujale kui Saudi Araabiasse. Unustage Pariis ja Eiffeli torn, New York ja Statue of Liberty, unustage isegi Disneyland – õige indoneeslase unistus number üks on kord elus puudutada Araabia poolsaare tulist liiva palverännakul pühasse Mekasse.
Indoneesias on peaaegu igal populaarkultuuri harul islamistlik väljund. Noortekultuuris on oma niši turul leidnud nasyid-bändid, mis mängivad islami sõnumeid kandvaid pop- või reggae-laule. Tavaliste filmide kõrval eksisteerib moraliseeriv islamikino, kus head tegelased kannavad pearätte ja halvad lahtiseid juukseid. Kallimates kaubanduskeskustes müüakse eriti peent halal-toitu. Sealsamas toimuvad islamiriiete moesõud ja šampoonireklaamid müüvad kaetud peaga naistele moslemite juuksehooldussarja. Naised õhkavad võlutult, kui televiisoris sammub sätendava kella ja uhke mobiiliga mees mošee poole. Erilised seltskonnahinged on need, kes õhtuti sõbrad külla kutsuvad, et palvus nõnda üheskoos läbi viia. Motikatel on läikivad kleepekad „Allahu Akbar“8 ja „Jumal on oma jope“. Omaette telesõud on islamijutlustajatel, kellest on saanud rahvuslikud staarid. Tuntumad neist laiendavad oma ampluaad kirjastamisele, sõnumiteenustele või huvikoolidele. Alla võib laadida tuhandeid mobiilirakendusi, mis meenutavad igapäevaselt, kuidas olla hea moslem, või lisavad Facebooki-fotodele kalligraafias kirjutatud koraanitsitaate. Sotsiaalmeedia on korraga täitunud jilbab’idega poseerivate naiste ja songkok’e9 kandvate meestega. Kommentaaride all leidub tuhandeid inspireerivaid sõnumeid pühaduse ja kõlbluse vallast. Islam ei ole siin pelgalt usk, vaid ka ihaldusväärne elustiil.
Lola näitas mulle oma laste pilte. Tema kaheksa-aastane tütar edvistas neil nagu väike superstaar: kontsaga kingad jalas, kleepekaid täis telefon käes ja pearätt peas.
„Kuidas tema pearätini jõudis?“ küsisin.
„Paar aastat tagasi pakkusin talle kandmiseks, treenimise eesmärgil,“ seletas Lola. „Siis ei tule see sel ajal, kui ta jilbab’i kandma peab hakkama, enam nii raskelt.“
„Ja sinu abikaasa seisukoht?“
„Tema ei puutu asjasse. See on üldiselt emade ja tütarde vestlus. Mu abikaasa hindab, et ma kannan jilbab’i, kuid ei alaväärista meie teist tütart, kes seda ei tee. Paljud mehed otsivadki tüdruksõpru lahtiste juustega, aga tõelist abielumaterjali jilbab’iga.“
Kuid mida peab tooma tulevik? Kas tõeliseks moslemiks olemine tähendab samm-sammult aina paksema kangakihi alla varjumist? Lola vaatas mind hetkeks tõsisel pilgul. Islami fundamentalism oli Solo linnas palju ärevust tekitanud. Kohalikud teadsid, kus oli siinsete äärmuslaste kogunemispaik, ning seda piirkonda kardeti ärevalt. Pärast 2002. aasta pommitamisi Bali ööklubis oli islamiradikaalide küsimus eriti tundlik ja üleni kaetud naised võisid saada sama hukkamõistvaid pilke kui mõni end liiga paljastav näitsik.
„Need ninja’d10 on islamist sama valesti aru saanud kui britneyspearsid,“ ütles Lola pahaselt.
Ta oli sellest vestlusest ilmselgelt väsinud, märkasin teda aina pingsamalt toidulauda jõllitamas. Suur kuhi valget riisi seisis rohelises plastist sõelas otse meie ees. Kolm rasvast tilkuvat kanakoiba lebasid kohe seal kõrval ühel väetil kapsalehel. Oli kuhi õlisse uputatud tofukuubikuid ja õlist niretavaid baklažaane. Olid sojaubadest tempe-kotletid ja sinine plasttaldrik punase kastmega, mis lõhnas nagu tulevane lõke suus. Ettekandja tööl lõppu ei paistnud. Veel kaks sõelatäit riisi, veel kaheksa kana, veel üks mägi tofut. Veel, veel, veel. Olime warung’is istunud juba pool tundi, kuid polnud veel midagi hamba alla pistnud. Toidumägedest hoolimata ei tohtinud Lola veel süüa ja mina piinlesin solidaarselt koos Lolaga näljas.
Küsisin veel lõpetuseks, mida arvab Lola neist, kes peavad jilbab’i naiste õiguste rikkumiseks. Lola näitas selle peale oma keskmist sõrme: „Fuck you! Ma olen vaba, vaba kandma jilbab’i!“
Noorhärra kõrvallauast vaatas selle peale pahaselt Lola poole. Mees pani sigareti huultele, kuid tõstis selle siis tagasi lauale. Üks silm jõllitas pingsalt meid, teine jälgis saalis sahisevat telerit. Ta asetas sigareti taas suule, siis tagasi lauale, nihutas enda ette kana, vaatas teleri poole, lükkas kana tagasi, vaatas nutitelefoni ja nuusutas tofukuubikuid. Kalender, mis näitas päikese loojumise ehk paastu lõppemise kellaaega olenevalt nädalapäevast, oli mehel sõrmede vahel kortsu rullitud.
Kogu restoran niheles samas rütmis. Ka Lola tõstis riisikausist suure portsjoni taldrikule ja vaatas närviliselt kella.
Ja siis see lõpuks juhtus. Ekraanile ilmus viimaks ometi helgeid sõnumeid toov mees, kes pärast pikka sissejuhatust lausus need ammu oodatud sõnad. „4… 3… 2… 1… 0 – head isu!“ hüüdis ta.
Lolal ei läinud poolt sekunditki, et üks kanakints kurgust alla toppida. Kogu warung lõi korraga kihama. Justkui vana-aastaööl läks lahti suitsumeeste ilutulestik ja õgardite esimene söömaaeg. Kõik, mida ei saanud päeval teha, tehti õhtul vähemalt kolmekordselt tasa. Nii kui toimus buka puasa – igaõhtune paastu lõpetamine –, algas õgimine, šoping ja lõbutsemine.
Lola ahmis sisse kõike, mis ette jäi, ja pani teise osa käekotti.
„Siis saan öösel ka süüa,“ seletas ta.
„Kell kümme tuleb tavaliselt uuesti nälg. Kell neli hommikul on viimane võimalus süüa, enne kui päike tõuseb. Vahel ärkan ka kell kaksteist ja kell kaks ja pistan midagi suhu,“ loetles Lola oma öiseid toidukordasid.
Lola ei kuulunud nende moslemite hulka, kes nälga kannatada ei suutnud ja perekonna eest varjudes linna teises otsas salaja söömas käisid. Lola kuulus nende hulka, kes võttis asja väga tõsiselt.
„Sa peaksid ka paastumist proovima,“ ütles ta. „See on kehale väga kasulik!“
Olin ta väite
