ühe tugevamate juurtega tsivilisatsioonikillu. See, mis meie jaoks ei tähenda võib-olla midagi erilist, on suuremas plaanis üsna erakordne saavutus.
Nõnda on müütilisest Kalevast saanud omamoodi inimteadvuse pelgupaik. Teadvusel on kaunis suur tõenäosus ka miljonite aastate pärast elus olla. Inimesel on vaja taas sellesse vanasse võimsasse müüti uskuma hakata. Peaksime hoolega uurima põhjusi, kuidas tänapäeva inimene on üldse jõudnud sedavõrd sürreaalse mõtteviisi rüppe, et iga mõttevälgatus üle saja aasta künnise tundub naeruväärsena, sellal kui kütid-korilased opereerisid kujuteldamatult suuremate ajaskaaladega. Kes ja millal näppas meie tuleviku?
Kaleva missiooniks on tulevik maa peale tagasi meelitada. Võib-olla ongi ajavalvuriks meie mütoloogiline neljajalgne trohheus. See ürgne nägemuslik elukas, kes trambib „Kalevalas“ ja mürgeldab „Kalevipojas“, võiks kehastada omamoodi tsivilisatsioonikoodeksit. Üksnes perifeeria, mõni nõiduslik maagilise mõtlemise süsteem võiks veel inimese ajalõksust päästa. Maagiline mõtlemine on homse ainus pelgupaik. Igal pool mujal näib tulevik olevat juba surnud.
Ühelt poolt on Eesti tilluke sakilise servaga maatükk, mis on pressitud kusagile Prangli ja Ventspilsi vahele, teiselt poolt on see müütiline Kaleva, teadvuse staap, kus nägemusliku ja müütilise jõu toel otsustatakse praegu ühe kohutavalt suure asja saatus. Just seepärast ehitagem endale sõiduk, müütiline päikesevene, mis aitaks meie hinged ajajõele rändama.
Üks vana-kreeka võluvatest müütidest jutustab kaugel põhjas Okeanose rüpes asuvast Hüperborea saarest. See oli maa, kus elasid muusad ja talvitus Apollon. Hüperboreas ei tuntud tõbesid ega vanadust ning saarel valitses igavene õndsus. Vanadel kaartidel paigutati Hüperborea tavaliselt Kreekast otse põhja, nii umbes Eesti või Soome kohale, jättes saare täpse asupaiga siiski kaunis ähmaseks. See tingis olukorra, kus hilisemas ajaloos on tervest Euraasiast kaunis raske leida rahvast, kelle müütilisteks esivanemateks ei oleks pakutud hüperborealasi. Hüperborea asub nõnda kusagil „Gröönimaa ja Hiina vahel“, kõige rohkem on seda ajaloo vältel seostatud siiski Briti saartega.
Ilmselt esimene eestimaalane, kes pakkus, et just eestlased võiksid olla muistsete hüperborealaste järeltulijad, oli Õpetatud Eesti Seltsi asutajaliige, Faehlmanni ja Kreutzwaldi kaasaegne pastor Heinrich Georg von Jannau. 1828. aastal ajakirjas Beiträge ilmunud kirjutises arendab Jannau just niisugust hüpoteesi eestlaste päritolust. Kuigi Hüperborea-igatsus ei ole eesti rahva hulgas kunagi kuigi tuntav olnud, on aegade jooksul sirgunud siiski ka eestlaste hulgas omajagu mütolooge, kes on muinaskreeka Hüperboread ja Eesti geograafilist asendit püüdnud jonnaka järjekindlusega kokku viia.
Intrigeeriv on aga see, et Hüperborea-müüt võis kaudselt mõjutada nii „Kalevala“ kui ka „Kalevipoja“ tüpaažide loomist. 19. sajandil kultiveerisid Hüperborea-ideed paljud vaimuinimesed, mõte „põhjala antiigist“ paelus sel ajajärgul paljusid mõtlejaid. Vanad kreeklased kujutasid hüperborealasi ette heledapäiste ja siniste silmadega hiiglastena. Ka Apollonit kujutati tihti klassikalise hüperborealasena. Küllap oli ettekujutus Läänemere-äärsete rahvaste väljanägemisest tänu merevaigu- ja pronksikaubandusele üsna hästi teada ka muistsetele kreeklastele. Aja jooksul need tunnused mütologiseerusid. Hiljem võtavad aga skandinaavlased endale meelsasti muistsete jumalate rolli ja hakkavadki endas nägema hüperborealaste järeltulijaid. Küllap on ka Väinämöise, Lemminkäise ja Kalevipoja väljanägemises alles midagi müütilise hüperborealase kujust. Soomerootsi kunstniku ja „Kalevala“ illustraatori Akseli Gallen-Kallela mõjutusel toob need tunnused 20. sajandi algul üle lahe Eestisse ka meie Oskar Kallis. Eesti rahva hüperborealasest kangelane on sündinud.
Kaleva-eeposte kangelaste silmatorkav välimus annab ühe omamoodi põneva mütoloogilise vihje. Hüperboreat on üsna lootusetu „määratleda“ geograafiliste tunnuste alusel. Muinaskreeklaste jaoks ei olnud ajaloo ja müüdi eristamine kuigi oluline. Mida rohkem maailma serva poole, seda fantaasiarikkamaks muutusid antiikgeograafide jaoks tundmatud maad ja nende asukad. Kuid võttes appi tänapäeva teadmised geneetiliste tunnuste päritolust, saab Hüperborea geograafilist määrangut oluliselt täpsustada hoopis teiste tundemärkide alusel. Selgelt eristuv fenotüüp – sinised silmad, pikk kasv ja blondid juuksed – on tõepoolest Läänemere-äärset päritolu. Meie võime seega heameelt tunda hüpoteetilisest võimalusest, et tänu merevaigukaupmeeste pajatatud legendidele võisid „Kalevid“ tõepoolest omal kombel vormida ka antiik-kreeka maailmapilti. Vanade kreeklaste nägemused müütilisest Hüperboreast võisid indu saada just Läänemere ääres sündinud legendidest heledate juustega vägimeestest. Selle teadmise valguses tuleks meil aga Kalevipoeg hoopiski ümber defineerida: mees, kes sepistas naljaviluks valmis antiigi.
Heledate juuste ja siniste silmadega on asjalood tegelikult üsna põnevad. Mõlemad tunnused on inimese evolutsioonis üsna hilised – kindlasti jääajajärgsed – ja nende geenivariantide tekkekoht näib olevat meile üsna lähedal. Hiljutised päritolu-uuringud on näidanud, et blondi juuksevärvi põhjustav mutatsioon hakkas levima umbes 5000 aastat tagasi tõenäoliselt kusagil praeguse Leedu aladel. Sealt rändas see geenivariant üsna kiiresti Skandinaaviasse, põhjuseks ilmselt see, et tolleaegsed kütid eelistasid blonde tütarlapsi.
Umbes midagi samalaadset toimus ka siniste silmadega. Kusagil 6000 aasta eest tekkinud mutatsioon piiras melaniini tootmist silmaiirises ja järgnevad inimesed sündisid juba siniste silmadega. Vahest on huvitav teada, et Wikipedia artiklis „Eye color“ nimetatakse eestlasi kõige „sinisilmsemaks“ rahvaks maakeral – 99 % eestlastest kannab nimelt siniste silmade geeni. Selle aluseks on 2008. aastal taani teadlase Hans Eibergi tehtud geeniuuringud. Põhjus, miks meil nii palju inimesi siiski tegelikult siniste silmadega pole, seisneb selles, et silma värvi määravad veel teisedki tunnused. 99 % inimesi kannab Eestis siniste silmade genotüüpi, kuid fenotüübi osakaal on siiski väiksem. Sellele vaatamata võib väita, et Eesti on sinisilmsuse ajalooline kodumaa. Lohutuseks võib öelda (samuti Wikipediale tuginedes), et maailma kõige blondima rahvuse tiitlit kannavad leedukad. Kas sinisilmsus tekkis ikka Eesti esmaasukatel (läänemeresoomlastel) ning blondid juuksed Leedu muinasinimestel (balti hõimudel), sellele on lõplikult üsna keeruline vastata, kuna geenid ja keeled võivad geograafiliselt rännata erinevaid teid mööda. Kuid kindel on see, et mõlemad tunnused on tekkinud kusagil meie lähikonnas.
Pärast küttide-korilaste üleminekut põllumajandusele muutus lühikese aja jooksul inimeste toidusedel ja põhjapoolsemate alade inimestel kujunes välja krooniline D-vitamiini puudus. Blondid juuksed ja sinised silmad aitasid koos heleda nahaga paremini D-vitamiini omastada ning see tegur võis soodustada niisuguse fenotüübi säilimist. Ühiskonnas, kus mehi oli ilmselt vähem kui naisi, osutus see ka sugulise valiku aspektist kasulikuks. Tumedate juuste foonil näis blond välimus ilmselt üsna atraktiivsena. Just partneri valik soodustas tõenäoliselt selle fenotüübi kiiret levimist Skandinaaviasse. Ajalookirjutajate väitel polnud põhjamaiste linalakkade lummusest priid ka vanad roomlased. Paljud jõukate ülikute naised tavatsesid oma juukseid käepäraste vahenditega pleegitada, rikkudes nõnda oma paruka teinekord sootuks. Põhjast toodud sõjavangide heledad juuksed olid rooma naiste hulgas väga nõutud kaup.
Intrigeeriv on aga selle info valguses hoopis üks teine aspekt. Esiteks see, et kõik siniste silmadega inimesed, nagu ka kõik heledajuukselised, pärinevad ühisest esivanemast. Siniste silmadega mehel ja blondide juustega naisel võis sündida järeltulija, kelles me võime ära tunda juba müütilise Kalevipoja. Selles valguses muutub taas tähendusrikkaks soome 19. sajandi luuletaja ja keelemehe August Ahlqvisti mõlgutus sõna kalev päritolust. Ahlqvist oletas, et nimi Kalev pärineb leedu tüvest kalvis (sepp). Nimi võis tekkida juba varasel pronksiajal ja tähendas algselt oletatavasti isikut, kes oskas pronksivaluga ümber käia. Kuna pronksi valati savist mätsitud vormi, millest oli eelnevalt vaha välja sulatatud, siis oli pronkssepp hoopis midagi muud kui hilisem raudsepp. Sepp omakeelse vastena võiski välja kujuneda alles hilisemal rauaajal – nõnda hakati kutsuma maagist raua valmistajat ja selle
