Lõuna-Eestis oli aga samavõrra tähtis korilus. Ehkki I aastatuhande lõpus võis olla umbes ¾ Eesti pindalast kaetud metsaga, oli kohati ilmselt ka üsna suuri ning lagedaid põllu- ja karjamaid. Suurem osa elatisest hangiti toona tõenäoliselt kariloomadest ja teraviljast. Eestlased ei olnud päris metsarahvas, kohasem oleks ehk öelda „metsa poole rahvas“ või metsaservarahvas. See küla ja metsa piir on sajandite vältel selgelt nähtav eesti kultuuris, see kerkib esile nii inimeste uskumustes kui ka eluviisis. Sellisena on metsa piir veel üks võluv saadik Eestile nii iseloomulikus piiririkkuses.
Metsade pindala hakkas Eestis tuntavalt kahanema alles mõnesaja aasta eest. 18. sajandi algul hakkasid Narva saeveskid varustama tsaaririigi päratuid ehitusprojekte, samuti laevaehitust Peterburis. Metsamaterjalide väljavedu saavutas kiiresti sellised mõõtmed, et valitsus pidi seda piirama. 18. sajandi keskel keelati metsamaterjalide eksport Eestist, tagamaks Peterburi ehitamiseks vajalikul määral puitu. Joala mõisa saeveskis Narva kosel töötas tosinkond saeraami, need võisid ööpäevas läbi saagida mitusada palki. Joala saeveski oli sel ajal tõenäoliselt üks suuremaid saeveskeid kogu Venemaal. Ei ole sugugi vale öelda, et Venemaa toonane pealinn ehitati suuresti Eesti metsades kasvanud puudest.
Läbi ajaloo on mets olnud inimestele pelgupaik, kuhu vaenuajal pakku mindi. Henriku Liivimaa kroonika pajatab, kuidas ristirüütlid leidsid sageli eest tühjad külad. Kroonikast nähtub, et rüütlid pelgasid Liivimaa metsi ega julgenud laantesügavusse vaenlast taga ajama minna. Sakslased liikusid suurte rühmadena linnusest linnusesse, püüdes vältida nende hobustele ja sõjariistadele sobimatuid soid ning metsi. Eestlased ja liivlased aga kasutasid ära iga eelise, mida mets neile võimaldas. Meieni on jõudnud andmed ligemale sadakonnast muistsest sooteest. Turbasse mattunud sooteed ehk rahvasuus soosillad võimaldasid sõdade ja rüüsteretkede ajal pageda üksikutele soosaartele, kuhu vaenlane järele ei osanud tulla. Pärast sootee rajamist vajusid palgid peagi pehmesse pinnasesse, palkide vahelt kasvas läbi turbasammal ja nõnda muutus soosild vähehaaval salateeks, mille täpset asupaika teadsid vaid valitud.
Keskajal olid Eesti metsad kuulsad veel ühe tunnusjoone poolest – see oli metsmesindus. Mesi oli tollal ainus magusaallikas ja lisaks vajas katoliku kirik suurtes kogustes mesilasvaha küünalde jaoks. Mee hind oli kõrge, kuid vaha maksis veelgi rohkem. Vaha veeti Eestist ka hulgaliselt välja ja nii võib mõlgutleda, et mõnelgi pool Euroopas aitasid liturgiat pidada kaunikesti paganlikud Eesti mesilinnud. 14. sajandil oli Liivimaa meemetsadest saadav tulu nii suur, et mesipuid peeti teinekord isegi olulisemaks varaks kui heina- ja põllumaid. Metsmesinduse laekum hakkas kahanema alles 16. sajandil, kui Ameerikast hakati Euroopasse tarnima roosuhkrut. Siiski oli veel 20. sajandi algul metsmesindus Eestis üsna levinud. Legendaarne mesilaspärimuse uurija Ferdinand Linnus leidis toona Võrumaalt hulgaliselt õõnsaid mände ehk tarupuid. Sobivasse puutüvesse raiuti mõne meetri kõrgusele sülemi jaoks pesaruum, eelistades kõrvalisemaid paiku, kus kasvas rohkesti kanarbikku.
Eestis on praegu metsaga kaetud umbes 45 % maismaast, koos lagedate soode ja rabadega aga tublisti üle poole territooriumist. Oleme üks Euroopa metsarohkemaid riike, kuid samas pole metsarohkus iseenesest ka midagi erilist. Meist enam on metsa nii Soomes, Rootsis kui ka Sloveenias. Ebatavaliseks teeb olukorra esmalt ikka metsa lähedus inimesele, väga paljudele eestlastele on mets ikka veel püha paik.
Eestis korraldati veel üsna hiljuti üleriigilisi aktsioone, mis tänapäeva eurooplasele tunduksid täiesti unenäolisena. Üks niisuguseid oli ravimtaimede varumise riiklik plaan. See nägi ette metsikult kasvavate ravimtaimede kampaania korras kogumist. Kõik veidi vanemad inimesed mäletavad hästi, kuidas nad koolipõlves kottide viisi männikasve, pohlalehti, raudrohtu, naistepuna, islandi samblikku, kummeliõisi, kadakamarju või musta pässikut kooli või apteeki tarisid. Siinkohal oleks paslik meenutada ka Tallinna Raeapteeki. Raeapteek on Euroopa vanim apteek, asutatud aastal 1422. Siin leiutati martsipan – kes teab, võib-olla oli ka sellel innovatsioonil mingisugune seos Eesti kuulsate meemetsadega. 500 aasta eest korjati apteegi tarbeks samuti metsataimi ja nii pole vist Euroopa farmakoloogilise traditsiooni juured kusagil paremini säilinud kui Eestis. See, et ravimtaimed ja rahvameditsiin on Eestis ikka veel suures aus, osutab, et pärimuskultuur pole lõplikult hääbunud. Suulise kultuuri üks olulisemaid komponente on alati olnud meditsiin. Rahvameditsiini austamine on vahest üks paremaid etalone, mille järgi hinnata vanade traditsioonide elujõudu.
Metsas kangastub teadvuse treenimise kõige vanem praktika. Minu arust seisneb üks võimalikke alateadlikke metsa müstifitseerimise põhjusi selles, et mets lülitab inimese teadvuse vahel poolkogemata ümber pisut teistsugusele, sünesteetilisele ehk kõikehõlmavale teadvusele. Mets on nagu omamoodi kahetuumalise teadvuse mudel. Usun, et metsal on eesti kultuuris sügavam tähendus hoopis teistel põhjustel, kui tavaliselt arvame. Jaan Kaplinskile kuulub mõte, et mets on meie jaoks midagi samasugust nagu hiinlase jaoks mäed, araablase jaoks kõrb, põhjarahva jaoks tundra, saarerahva jaoks meri. See varustab inimest intellekti ühe kõige kütkestavama omadusega – võimega kogeda „midagi muud“.
Paistab, et sünesteesiast on vähehaaval saamas tänapäeva teadvuseuurijate eldoraado. Sünesteesiast kirjutavad peaaegu kõik: psühholoogid, keeleteadlased, metafooriuurijad, neuroloogid, isegi kunstiteadlased. Küllap õigusega – see on suuresti avastamata fenomen, mille taga võib aimata nii mõnegi suure küsimuse vastuse meeldivalt hämaraid varje. Sünesteesia (kr syn ‘koos’, aisthesis ‘aisting’) kujutab endast nähtust, kus ühe tundmusega kaasneb ka teise meele virgumine. Eesti keeles sobiks sünesteesia vasteks vahest kõige paremini „mitmiktaju“. See oleks keeleliselt ilusam ja ka sisuliselt täpsem.
Kõige rohkem on kirjutatud sünesteetidest, kelle jaoks numbrid, sõnad või nädalapäevad seostuvad kindlate värvidega. Ehkki seda tüüpi sünesteesia on harv, on see lihtsasti mõistetav kõrvalseisjale – küllap see ongi üks põhjus, miks just sedalaadi „meeltesegadus“ on kõige rohkem tähelepanu pälvinud. Sünesteesia võib liita omavahel kõiki meeli ja paljusid neist kombinatsioonidest pole sugugi võimalik nii lihtsal viisil kirjeldada kui numbrisünesteesiat. Sünesteet põrkub enam-vähem samasuguse küsimusega, millega seisab vastakuti nägija, kes katsub panna pimedat uskuma, et maailmal on värv. Kuidas veenda inimest, et kaks täiesti ühesugust pliiatsit, mida ta käes hoiab, on sootuks erinevad?
Väga head teooriat sünesteesia seletamiseks veel ei olegi. Küll paistab üsna kindel, et mingis vanuses on kõik meist olnud sünesteedid. Sünesteetilise elamuse ajal aktiveeruvad korraga erinevate meelte eest vastutavad ajupiirkonnad. Kuna väikelapse aju kasvab väga kiiresti, veedavad nemad tõenäoliselt märkimisväärse osa oma ärkvelolekust sünesteetilises maailmas. Sünesteesia võib olla üks põhjus, miks lapsed suudavad omandada keele fenomenaalselt lühikese ajaga. Tuntud lastepsühholoogile Alison Gopnikule kuulub mõte, et väikelapsed moodustaksid nagu inimliigi teadus- ja arendusosakonna: nad suudavad hõlpsasti asju, mis hilisemas elus jäävad enamikule inimestest kättesaamatuks.
Teine arvestatav sünesteesia seletusviis kuulub ameerika neuroloogile Richard Cytowicile. Cytowic pooldab teooriat, et niisugune multisensoorne mitmiktaju on universaalne nähtus. See võime ei kao täiskasvanuikka jõudes, kuid enamik inimesi lihtsalt ei teadvusta seda ega ole seetõttu võimelised ka niisugust tajumisviisi arendama. Seda vaatenurka näib toetavat tõik, et ajus on terve sülem neuroneid, mis on juba algse funktsiooni kohaselt bimodaalsed, luues nõnda meelte liitmiseks vajaliku neuroloogilise vundamendi. Järjest rohkem ilmub kaudseid tõendeid, et kooliharidus mitte üksnes ei jäta arendamata, vaid suisa pidurdab teatud kaasasündinud võimed, kuna nende edendamiseks puuduvad „õiged“ ülesanded või laiemalt – vajalik kultuuritaust. Sõna „kultuur“ tuleks siinkohal asendada sõnaga „märgisüsteem“, nii tuleb probleemi olemus paremini ilmsiks. Aju on juba kord selline organ, et kõik potentsiaalsed võimed, mis lapsel võivad küll olemas olla, kuid mida ei viida vajalikul hetkel märgitrenni, haihtuvad, nagu poleks neid kunagi olnudki.
Praegune mõtisklus on tegelikult veidi autobiograafiline. Juba üsna ammu panin enda puhul tähele, et mõnes maailmataju komponendis oleks
