peaks leiutama uue keele, kuid ka sellest poleks palju abi, sest nõnda saaks kõnelda üksnes iseendaga. Kindlasti on see üks põhjus, miks sünesteesiast nii vähe teatakse, kuigi tõenäoliselt on väga paljud inimesed sündinud sellise omapärase sättumusega. Loodan, et siinne pihtimus tirib hämarusest päevavalgele terve hulga sünesteete. Mulle selline asjade käik igatahes meeldiks.
Minu puhul on vist sünesteesia peamine põhjus, miks ma üldse hakkasin kirjutama. Sünesteesia painab. Näib, et terve maailm on ehitatud üksnes sünesteetide piinamiseks – siin on kõik valesti. Keel on valesti kokku pandud, kultuur on puudulik, inimeste arusaamad on ebaadekvaatsed. Kirjutasin oma esimese raamatu „Äparduse rõõm“ peamiselt seetõttu, et tahtsin rääkida sünesteesiast. Raamatus on kaks suhteliselt marginaalset osa – „Loodusmängud“ ja „Loodusluule“, mis oli esimene habras katse seda mõtteviisi püüda. Ülejäänud osa vihikust sai komponeeritud peamiselt seetõttu, et tekst näeks lihtsalt pisut rohkem raamatu moodi välja. Kuid see, mida ma tegelikult öelda tahtsin, libises käest. Uuesti katsusin seda eest ära libisevat maailma kinni püüda novellis „Jänesekapsa teoreem“. Kuid ka see ebaõnnestus. Kolmandast üritusest selle kummalise painajaga rinda pista sündis raamat „Metsik lingvistika“. Peatükis „Memoraat ja regikiri maagilises külas“ hakkasin jonnakalt arendama üht võimalikku sünesteetilist märgisüsteemi, kuid see muutus viimaks nii krüptiliseks ja segaseks, et kaotas igasuguse mõistuspärase sideme maailmaga, mille kirjeldamiseks see algselt mõeldud oli.
Käesolev raamat on selles äparduste seerias neljas ja ma loodan siiralt, et sedakorda viimane katse rääkida mitmiktajust inimese keeles. Kui ka see peaks ebaõnnestuma, siis on väga vähe tõenäoline, et ma veel kunagi üritaks. Minu sünesteetiline painaja tuleneb sellest, et teatud tüüpi nägemisaistingud vallandavad spontaanseid puuteaistinguid. Eelduseks on see, et nägemisväljas miski rütmiliselt liiguks. Piisab kõigest pea kõigutamisest küljelt-küljele, et näpuotsad hakkaksid juba vaevumärgatavalt surisema. Varasest lapsepõlvest saadik on mind kummitanud tungiv vajadus katsuda asju, mis füüsiliselt pole võimalik: puulatvu, pilvi, sõitvaid autosid jne. Sageli sooritan ma vaevumärgatava haaramisliigutuse, nagu tahaks kaugelt paistvaid asju pihku võtta. Üksi olles on mul kombeks aknast välja vaadates tõsta sõrmedega ettevaatlikult ümber eemalseisvaid objekte. Niikaua kui mäletan, olen ma seda kogu aeg teinud. Lapsepõlvest kerkib mällu seiku, mil seda rituaali on keegi juhulikult seganud. See mälestus tekitab veel praegugi ebamugavustunnet, sest ma ei suutnud kunagi selgitada, mida ma teen. Aeg-ajalt võib lasteaias näha endassesüvenenud lapsi, kes mängivad mingi kaugelasuva objektiga, nagu oleks see täiesti harilik mänguasi. See teeb südame soojaks. Keegi ei ole maailmas üksi!
Mingi sisemine vaist ütleb mulle, et paljud inimesed on tegelikult sünesteedid. Märkimisväärne hulk vahest isegi teadvustab seda, ent kuna need aistingud on tihti nii kummalised, siis inimesed lihtsalt ei jaga seda maailma teistega. Niipea aga kui katet veidi kergitada, saavad väga paljudest lausa võluväel sünesteedid. Ma olen seda korduvalt kogenud. Loodus on inimestele kaasa pannud mingi hämmastav võime, mida nad kunagi välja ei arenda, sest keegi ei taipa koputada õigele uksele.
Selline võime loob n-ö castanedaliku „eraldi reaalsuse“, mis jääb paratamatult üsna käsitamatuks sellele, kel pole vastavat kognitiivset sättumust. Kuna sünesteesia võib kombineerida omavahel kõiki meeli, siis eksisteerib maailmas põhimõtteliselt kümneid erinevaid reaalsusi, mida teistel inimestel on võimalik üksnes kaudselt mõista. Kuna sünesteedi mitmiktaju on aga täpselt sama reaalne nagu tavainimese jaoks kuulmine või nägemine, siis on võimalik sellele tajule rajada „oma“ kunstivorme, luues sünesteetiliste elamuste baasil n-ö oma isiklik keel, sepistades nõnda täiesti uusi maailmu. Ja see vaatenurk teeb juba asja väga põnevaks. Esiteks sunnib see üsna kardinaalselt muutma tavapärast arusaama kultuuri olemusest. Näib, et meil on küll üks ühine keel ja kultuur, kuid selle kõrval paistab eksisteerivat veel terve hulk väikeseid maailmu, mis tunduvad maagilised, hämmastavad ja salapärased. Tänapäeva haridus ja mõtteviis on muutnud inimtunnetuse üheülbaliseks, mida see füsioloogilisel tasandil kindlasti ei ole. Paistab, et oma füsioloogiliste erisuste poolest oleme kõik natuke müstikud, ja sellel on oma sügav mõte. Arusaam, et kehale lähemal olev füsioloogia võib olla märksa rikkam kui kultuur, ei mahu ilmselt paljudele inimestele lihtsalt pähe. Kuid veidi järele mõeldes on selles siiski mingi tõetera. Ilmselt on olnud kultuure, mis on püüdnud inimese elu mõtestada just nende eraldi reaalsuste kaudu. See pole halvem ega parem – see on lihtsalt teistsugune.
Kaua aega ei saanud ma aru, miks hing muutub mõne aja möödudes toas rahutuks. Toas ja õues viibimisel on suur vahe seetõttu, et toas seisavad asjad paigal. Puudub liikumine, mis vallandaks spontaanseid sünesteetilisi impulsse. Ma ei suuda kunagi istuda paigal rohkem kui tunni, siis tekib tarvidus kätega vehkida, ringutada, hüpelda. Varem ma arvasin, et küllap see tuleneb lihtsalt füüsilisest vajadusest ennast liigutada. See on kahtlemata tõsi, kuid paistab, et selle taga on veel midagi. Nüüd ma pigem usun, et aju vajab liikuvaid objekte, see hoiab mingid olulised närvikeskused erksana. Aju jaoks ei ole vahet, kas liiguvad asjad või liigutada lihtsalt pead – tulemuseks on asjade liikumine vaateväljas. Puuoksad, tuul rohus, paisuv pilveserv, vihmapiisad, linnud, kärbsed – kõik see jõuab kuidagi ajju, lülitab sisse sünapsid. Õues on meel alati erksam. Usun, et see tunne on omane paljudele inimestele, kuid nad ei oska enamasti seletada, mil viisil mets aitab mõtelda. Seletus on minu meelest lihtne: mets lülitab sisse inimesele looduse kaasa antud mitmiktaju.
Minu sünesteediks kujunemise lugu on üks suur juhuslike kokkusattumuste ahel. Ma ei käinud lasteaias, elasime maal üsna kõrvalises paigas ja ümbruskonnas polnud teisi lapsi, kellega mängida. Õde oli minust mitu aastat vanem ja käis juba koolis. Nii nagu suurem osa maalapsi, läksin ka mina hommikul õue ning naasin alles õhtupimeduses, olles jäetud kogu päevaks meeldivalt looduse hooleks. Mul oli elav fantaasia, mis aitas väikese sünesteetilise kalduvuse vormida aja jooksul üsna isevärki tunnetusviisiks. Tõenäoliselt on selliste „keelte“ õppimiseks mingi kriitiline periood varases lapsepõlves – umbes nagu tavakeele omandamise puhul. Kui see möödub, ei ole seda hilisemas elus enam võimalik nii lihtsalt õppida. Selleks ajaks, kui kooli läksin, olin sellest isevärki kognitiivsest hälbest leiutanud endale kummalise maailma, mis tundus väga põnev. See asendas suurel määral lugemist, joonistamist, multikavaatamist ja muid vähem või rohkem vaimseid tegevusi, ning mis peamine – see sammus minuga kogu aeg kaasas. Kuna mul ei olnud kellegagi mängida, õppisin nii-öelda puudega rääkima. Minu maailm oli salvestatud puudesse. Sellepärast vist ongi mets minu jaoks sedavõrd tähendusrikas. Metsast sai aja jooksul ebaharilik vaimne praktika, kuid selle fenomeni lahtimuukimiseks tuleb minna üsna kaugele, keele ja kultuuri kaunis põhimõtteliste küsimuste juurde.
Hilisemas elus püüdsin seda tajuvormi improvisatsiooni korras kokku sulatada väga erinevate toimingutega. Aja jooksul settis välja kaks tegevust, millega see metsaimprovisatsioon suurepäraselt haakus. Need olid taiji ja jalgrattasõit. Mõlemad tegevused on mind paelunud eelkõige seetõttu, et nende praktiseerimine on pakkunud võimaluse kõnelda n-ö oma emakeeles. Ma usun, et selliseid inimesi, kes on teinud rändamisest oma siseilmas mingi rituaalse koega kunstivormi, on tegelikult päris palju. Muiste oli selliseid inimesi küll tõenäoliselt veelgi rohkem. Miks me neist praegu nii vähe teame, sellele on loogiline seletus. Kui nüüd oletada, et minu juurde oleks näiteks kusagil Mustametsa bussipeatuses hiilinud mõni kuulus antropoloog ja püüdnud aru saada veidrast sooritusest, siis katsunuks ta tõenäoliselt seda maailma aheldada tuttavate asjade külge ja sellega hoobilt kõik tuksi keeranud. Ei ole see tants, laul, ega ammugi mitte mingisugune hämar nõiarituaal. Tõenäoliselt oleks ta peagi lihtsalt käega löönud ja läinud Välgi külas mõne teise suguharu liikme juurde, kes siis tantsis, laulis või jutustas lugusid „nii, nagu peab“. Millest võiks ühtlasi järeldada, et vaimse tegevuse perifeersemaid vorme ongi hirmus raske salvestada. Need on aja jooksul lihtsalt suitsuna haihtunud. Läbi sellise kultuuriprisma minevikku vaadates näeme inimesest tegelikult moonutatud pilti. Me teame enam-vähem, milline näeb välja kultuuri kese, kuid mitte seda, milline on tema serv.
Äratundmishetkeks,
