mõnda suurt ja ülevat hetke või emotsiooni.
1984. aastal Tartus Eesti meistrivõistlustel mitmevõistluses, kui meie grupi esinumber Valter Külvet läks pärast kolme ala suurtulemuse peale, kuid põlvevalu ei lubanud korralikult kõrgushüppes äratõuget sooritada, otsustati teha valuvaigistav süst. Hoojooks, äratõuge, kuk-kumine, valugrimass Valteri näol – põlv ei pidanud vastu. See oli ainus kord, kui nägin Bossi korra teistsugusena, mureliku, valulikuna, kuid nagu seda ise tajudes keeras ta staadionile selja ja astus mõne sammu eemale. Mõne minuti end kogunud, oli Kudu jälle Kudu ise ning temale omase asjalikkusega rääkis Valteriga tulevikust: kunas tuleb minna ope-ratsioonile, kuidas sellest taastuda.
Et olime Valter Külvetiga ühe aasta mehed, siis kollitas meid vahetpidamata nõukogude armee. Mina käisin poolteise aasta jooksul sõjakomissariaadis üle kümne korra ning Tallinnas jaotuspunktis kolm korda. Iga kord tõi Boss oma sidemeid kasutades mind tagasi. Kõige naljakam oli, et iga kord, kui läksin sõjakomissariaati pikenduse järele, oli järgmisel sõjakomissariaadi töötajal Adidase riietus seljas. Igal asjal oli oma hind. Lõpuks tüdinesin sellest loksutamisest ja läksin aega teenima, kuid selleks hetkeks polnud vist enam ükski komissariaadi ametnik maailmatasemel spordiriietusega halvemini varustatud kui meie grupi liikmed.
Fred Kudu aeg tegutseda treeneri, õppejõu, arendaja, spordijuhi, isa ja abikaasana oli omapärane. See oli täis vajadust omada sõpru ja toetajaid, täis vajadust pidevalt millestki seinataolisest läbi minna, teha kompromisse iseenda ja ümbritsevaga, võtta vastu ebapopulaar-seid otsuseid. OTSUSTADA. Ja loomulikult pidev suuline ja kirjalik selgitamine kõrgemalseisvatele organisatsioonidele, et tegemist ei ole välisluure agendi, diversandi või muidu halva inimesega, kes ainu-isikuliselt tahab kogu riiki hävitada. Lisaksin siia alustuseks kohe ka ühe Fred Kudu 1950-ndatel kirjutatud järjekordse seletuskirja mingile kaebekirjale.
Selgitades EkbP Keskkomitees minu Tartu Riikliku Ülikooli teenistusest vabastami-se põhjusi selgus, et ÜKbP KK on saanud minu kohta EKbP Keskkomitee sekretäri sm. Kelbergi poolt alla kirjutatud materjali, mille sisuga mind tutvustati ja mis sisal-dab ebaõigeid ja moonutatud andmeid.
ÜKbP Keskkomitees peeti vajalikuks, et EKbP Tartu Linnakomitee Büroo arutaks oma istungil minu personaalküsimust, kuna ma olen pidevalt töötanud Tartus ja siin saab paremini kontrollida andmete tõepärasust. Leian, et EKbP KK sekretär sm. Kelbergi poolt alla kirjutatud tõendis ei vasta tõele järgmised asjaolud:
1) Pole õige, et ma olevat saatnud Lääne-Saksamaale andmeid ja pildimaterjali Tartu linna ja kehakultuuri sporditöö kohta. Valmistasin ja andsin need materjalid välisministeeriumi töötajale sm. J. Sildmäele. Materjalide edasisest saatusest pole ma teadlik.
2) Pole õige, et ma sihilikult oleks koondanud kehakultuuriteaduskonda eba-nõukogulikku kaadrit. Sel juhul poleks olnud mõeldavad kehakultuuriteaduskonna silmapaistvad saavutused üleliidulises ulatuses. Samuti ei kajasta seda ka EKbP Tartu Linnakomitee Büroo otsus 1950. a. märtsikuust kehakultuuriteaduskonna töö suhtes.
3) Pole õige, et ma pean sidet oma endise naisega, kellega ma abiellusin 1940. a. oktoobris ja sain koos elada ainult 8 kuud sõja alguseni, kusjuures meil lapsi ei olnud. Minu isamaasõjast tagasi tulles ei leidnud ma oma naist enam eest, kuna ta oli koos „Vanemuise” teatriga evakueeritud. 1946. a. tunnistati ta teadmata kadu-nuks ja minu nõudmisel abielu lahutati. Seejärel abiellusin uuesti. Oman praegu kaks last – 3-aastast poega ja 1-aastast tütart ja pole kunagi isegi mõelnud sideme loomisele oma endise naisega.
4) Pole õige, et ma siiani varjavat oma kodanluseaegset kuuluvust kaitseliitu. Andsin juba enne minu personaalküsimuse arutamist algorganisatsiooni büroole avalduse alg.orgi sekretäri nimele, kus teatasin, et kuulusin üliõpilasorganisatsiooni kaudu kaitseliitu.
Palun arutada EkbP Tartu Linnakomitee Bürool ülaltähendatud küsimusi.
Nii see Eesti Spordimuuseumi Fred Kudu arhiivis olev dokument kui ka teised analoogsed paberid viitavad tõsisele võitlusele oma eksistentsi eest neil aastatel. Ajada nn Eesti asja, püssitoru kuklas, polnud lihtne. Lihtsam olnuks vaikselt elada ja vooluga kaasa minna. Teha mitte midagi, algatada mitte midagi jne mitte midagi. Fred Kudu valis teise tee, kus tihti tuli valida halva, väga halva ja lootusetult halva variandi vahel. Kuid valida tuli ja valikuid ta tegi. Siiski püüan selles raamatus väga palju selliseid teemasid mitte puudutada, vaid keskenduda ainult ühele, ja selleks on SPORT. Fred Kudu kui treener, kui teaduskonna või kateedri juht, kui spordibaaside rajamise initsiaator.
Fred Kudu elu oli tegude- ja saavutusterohke. Kui lugeda Eesti spordimuuseumi teadurite koostatud nimekirja Kudu tegemistest läbi aastate, siis on see nii muljetavaldav, et paneb tahes-tahtmata küsima: kas selline mees on tõepoolest Eesti spordimaastikul olnud ja kas sellist enam tuleb?
Lõpetuseks, minupoolne suur tänu ja sügav kummardus Fred Kudule. Mul on uhke tunne, et Fred Kudu oli ka minu treener, patroon, Boss.
Kord sügisel, kaheksakümnendate algul, oli Fred Kudu mitme-võistlejate treeningrühm järjekordselt lõunalaagris Musta mere äärses kuurortlinnas Adleris. Kolmenädalane taastuslaager oli jõudnud poole peale, oldi saavutatud tavapärane rutiin. Päev oli läbi saanud ja õhtusöögilauas arutasid spordisangarid, meistersportlased ja meist-rikandidaadid kümnevõistluses, mida õhtuga ette võtta. Küll viidi jutt meetriveini joomisele, küll restoranikülastusele, keegi küsis oma toa-naabrilt, kus ta täna magab st, et küsimuse esitajal oli plaanis saata mööda romantiline öö mõne vennasvabariigi sportlasest kaunitariga. Tavaline õhtusöök koos tee, kerge pudru, vorsti- ja juustuviiludega.
Boss, kes tavaliselt õhtusöögilauas eriti ei rääkinud, jõi tee lõpuni ja tõstis pilgu oma viimasele kümnevõistlejate põlvkonnale. Tekkis vai-kus. „Krrrt, mehed. Naistesse, naistesse. Vot Auna Kutt oli mees. Läksin mina üks hommik tema tuppa. Rein parasjagu sättis juukseid korda, kuulen, et duširuumis nagu vesi jookseb, kuigi Rein oli üksinda toas. Tegin ukse lahti ja seal kaks noorikut pesevad. Teie siin – naistesse ja naistesse.” Kudu tõusis rahulikult, kohendas dressipluusi lukku ja lah-kus. Lauas jäi sellel õhtul mõtlikult vaikseks.
FRED KUDU 1917–1988
1917 4. jaanuaril sündis Pärnus
1924–1935 õppis Jakob Westholmi eragümnaasiumis
1935–1936 ajateenistus suurtükirügemendis Viljandis
1937–1940 õppis Tartu Ülikooli Kehalise Kasvatuse Instituudis ning lõpetas selle kergejõustiku ja suusatamise erialaga
1940 abielu kursusekaaslase Ella Lukiga
1947 abielulahutus 1944. aastal USA-sse põgenenud Ella Lukiga ja abielu Ethel Bochmanniga, kes oli lõpetanud kehakultuuriteaduskonna 1946. aastal; sündis poeg Peeter
1949 sündis tütar Reet
1988 29. septembril suri Tartus ja on maetud Raadil Vana-Jaani kalmistule
1940 juulist septembrini Eesti Spordi Keskliidu treener; õppejõud Kehalise Kasvatuse Instituudis ja õpingud TÜ arstiteaduskonnas
1941 juulis mobiliseeriti Narva-Jõesuu õppelaagrist Puna-armeesse, juulist detsembrini Punaarmee 787. ehitus-pataljoni sõdur, 1. detsembrist Eesti Laskurkorpuse rühmakomandör
1942 novembris määrati Eesti Laskurdiviisi
