>
Frankile
„Sest armastus, nagu ma olen kuulnud öeldavat, tuleb mõnikord lennates ja mõnikord sammu, ühe juures jookseb ta kiiresti ja teise juures kõnnib aeglaselt, mõnda ta jahutab, teist sütitab, mõnda haavab ja teisi surmab.
Ühel silmapilgul algab ta soovide tormijooks ja lõpeb ning läheb täide selsamal silmapilgul; hommikul asub ta mõnd kindlust piirama ja õhtuks on tal see juba käes, sest ei ole võimu, mis suudaks talle vastu panna.”1
Üks
Manhattan
september 2011
Peenvillane lillemustriga kangas lebas lõikamislaual nagu seadmist ootav pruudikimp. Kanga taustavärv, mis oli olnud kunagi valge, oli aastatega tuhmunud ja paistis nüüd olevat hägust elevandiluukarva ning endised fuksiaroosad ja lillad õied olid nüüd helepunased ja lavendlivärvi, olles oma kunagise sära kahvatud varjud. Ma sõrmitsesin sajandivanust kangast, mis oli sõrme all väga pehme. See oli jäetud päikese kätte pleekima, vahest tooliseljale või lõunapoolse akna alla kummutikatteks. Aga võib-olla oli omanik mingil põhjusel unustanud, kuhu ta selle kanga oli hoiule pannud, ja see oli jäänud lihtsalt pikaks ajaks seisma.
„Ma arvan, et see oli kunagi väga kaunis.” Kuuekümneaastane naine krimpsutas teispool lõikamislauda seistes vabandavalt nägu, tundes nähtavasti häbi, et kangast, mis oli elanud üle kaugeid aegu, oli nii vastutustundetult koheldud.
„See on ikka veel kaunis,” rahustasin teda. „Muster on säilinud ja ma kujutan ette, millised olid värvid, millega see trükiti.”
„Kas tõesti?” Naise hääl oli lootusrikas. „Ma kartsin, et see on liiga vana ja luitunud, et millegagi kokku sobida. Ma ei tea isegi seda, kust mu vanavanaema selle sai.”
„See on Prantsuse peenvillane kangas, pärit üheksateistkümnenda sajandi lõpust.” Pöörasin kanga ümber ja uurisin tagumist külge. „Tõenäoliselt on see trükitud söe ja tõrva baasil tehtud aniliinvärviga – seepärast olidki värvid algul nii eredad.”
Naine naeris. „Kas sa suudad kõike seda öelda lihtsalt vaadates?”
Naeratasin talle vastu. „Neli aastat tekstiilikooli.”
„Ma ei teadnudki, et selle jaoks on omaette kool. Nüüd on vist iga asja jaoks oma kool.”
Pöörasin kanga õiget pidi. „Ma arvan, et suudan sobitada siia juurde midagi sarnast või vähemasti ligilähedast.”
„Oi, see oleks suurepärane. Aga see ei pea olema peenvillane. Olen kuulnud, et see on väga kallis. Kunstsiid sobiks täielikult.”
„Annan oma parima. Kas jätan selle endale või lõikan välja väikse kanganäidise?”
„Sa võid selle otsimise ajaks enda kätte jätta. Aga praegu tahan ma hoopis paar meetrit nendest.”
Naine lükkas üle laua kaks sügisvärvides Bataavia batika rulli.
Tõmbasin rullid enda poole ja ulatasin talle blanketi, et ta selle ära täidaks. „Mul on vaja su kontaktandmeid, et saaksin saata e-kirja, kui olen leidnud sobivad kangad. Abi oleks ka sellest, kui sa kirjutaksid, mis summat sa silmas pead.” Ulatasin talle ka pastaka.
Klient võttis blanketi vastu. „Suurepärane.”
Rullisin lahti esimese, maheda kuldse kanga. „See on kauni mustriga. Verivärske, just käesolevaks hooajaks. Mitu meetrit?”
Aga naine silmitses paberilehte, mille olin talle andnud. „Kõigel ilusal on jutustada oma lugu,” luges ta lehe ülaservast valjult ette poe moto. „See meeldib mulle.”
„See on meie Heirloom Yardi poe moto,” vastasin. „Sain selle mõttetera ühelt oma tekstiilikooli õppejõult.”
Tegelikult ütles see õppejõud, et iga tekstiilidisain põhineb väärtuslikul universaalsel tõel – olin aastate eest tema vana ütluse ümber sõnastanud.
„Mitu meetrit ma seda siis lõikan?” kordasin küsimust.
„Oi! Kaks. Ei. Kolm meetrit, palun. Kumbagi.”
Mõõtsin meetrid välja ja hakkasin lõikama.
„See on nii hästi öeldud,” jätkas naine. „Eriti, kui õmbled lapitekke. Ja mulle meeldib väga selle kangapoe nimi. Kas selle mõtlesite ka teie välja?”
Näitasin peaga oma ülemuse ja parima sõbranna Celine’i poole, kes teenindas keset kauplust üht teist klienti, hõbehall poisipea Jinny Beyeri disainitud värvikirevate kangaste vahelt vilksatamas. „Selle nime peale tuli Celine. See on tema pood. Ja kõik need kaunid lapitekid seintel on tema tehtud.”
Celine pööras pea meie poole ja pilgutas tervituseks silma.
Lükkasin esimese rulli kõrvale ja haarasin teise, šokolaadipruuni puuvillase kanga, mida katsid kuldsed sõõrid.
„Seda ma võtaks tegelikult kaks ja pool meetrit.” Naine ohkas kergelt ning silmitses Heirloom Yardi riiuleid ja laudu. „Ma ei suuda isegi sõnadesse panna, kui hea meel mul on, et leidsin teie poe. Niipea, kui sain teada, et kolime Manhattanile, hakkasin ma esimese asjana leinama oma lemmikkangapoodi. Ma poleks osanud arvatagi, et siin on pood, mis suudab seda asendada. Arvasin küllap, et Manhattan on lapitekkide õmblemiseks liiga peen linnaosa.”
Naise sõnad ajasid mu naerma. Olin tulnud siia linna aastate eest värskelt abiellununa, värskelt kooli lõpetanuna ja mul olid olnud samuti omad eelarvamused.
„Mu tütar elab Connecticutis. Tema ütleski, et vaataksin Upper West Side’i,” jätkas naine. „Ta oli ühest ajakirjast lugenud, et te tegelete kangaste reproduktsiooniga. See lugu ilmus paar aastat tagasi, aga ta hoiab kõik numbrid alles. Nii ma teid leidsingi.”
See kolme aasta tagune artikkel meelitas ikka veel poodi uusi kliente.
Tõmbasin teise kanga väljamõõdetud osa sirgu ja hakkasin lõikama. „See on mu lemmiktöö. Otsida vana kanga kõrvale midagi sobivat.”
„Ja see tuleb tal oivaliselt välja,” pistis vahele Celine, kes oli meist nüüd vaid paari sammu kaugusel ja valmistus teise laua taga kangast lõikama.
„See on nii põnev,” ütles naine. „Kas leiate alati sobiva kanga?”
Mu käärid peatusid hetkeks. „Peaaegu alati.”
„Aga vahel ei leia ka?”
Taas jäid käärid sekundiks kanga kohale rippuma. „Mida vanem on kangas, seda keerulisem on töö. Aga kui me kangast ei leia, siis pöördume näiteks mõne disaineri poole. See võib olla väga kulukas, aga me teame soovitada väga häid disainereid.”
„Aga enamasti te ikka leiate midagi, eks ole? Ega nüüd maailm sellest lõppe, kui te seda konkreetset kangast ei leia, aga ma väga loodan, et see teil õnnestub.”
Käärid naksasid kanga rulli küljest lahti. „Jah. Enamasti leian.”
„Teate,” jätkas naine, tegemata välja väiksest pausist, „ma pean tooma teie juurde oma vanaema pulmakleidi. Ta oli läände laienemise ajal kirja teel tellitud pruut ja…”
Kuulasin naist viisakalt. Olin isegi rõõmus, et vestluse uus suund viis mu mõtted
„Don Quijote”, hispaania keelest tõlkinud Aita Kurfeldt, kirjastus Eesti Päevaleht, Mediasat Group, 2007
