palju olin ma lapanud antiikseid kanganäidiseraamatuid, kui palju veebilehti ja kangastuudioid olin ma seda otsides läbi käinud? See õlarätt oli olnud indienne’i-kangast, Prantsusmaal india disaini järgi tehtud ja kindlasti oma sada aastat vana. Ühte serva oli olnud mustaga tikitud nimi Lily ja kangal olid olnud korduva motiivina saialilled.
Oli olnud paar niisugust hetke, kui põgus pilguheit mõnele kangarullile või fotole või kanganäidisele oli pannud õhu kihama ja hõiskama: „Seal see ongi!” Aga kui ma olin südame põksudes mustrit lähemalt silmitsenud, olin ma peaaegu kergendunult taibanud, et olin eksinud. Ma tahtsin seda kangast leida, aga ei tahtnud ka.
Kõigel ilusal on jutustada oma lugu. Aga sugugi kõik lood pole ilusad.
Naine oli lõpetanud oma vanaemast rääkimise ja ma tõrjusin uitmõtted peast. Ulatasin talle kokku volditud kangad ja võtsin temalt täidetud blanketi. „Maksta saate ees kassas, Leslie juures. Võite vanaema pulmakleidi tuua, millal aga soovite.” Heitsin pilgu blanketile, et näha naise nime. „Nii kena oli teiega kohtuda, proua Courtenay. Võtan teiega ühendust, kui selle peenvillase kanga asjus miskit selgub.”
„Palun öelge mulle Ruth.”
„Ja mina olen Taryn.”
Ruth Courtenay hakkas minema poe etteotsa, möödudes teistest klientidest, kes olid peaaegu eranditult naised. Enamikul neist olid käes kapsaks loetud mustriraamatud või kangarullid, mida nad hoidsid hellalt kui sülelapsi, sel ajal kui nad otsisid midagi, mis annaks sobivat kontrasti või millega annaks kangast kokku sobitada.
Ja kuigi pikk kitsas kauplus oli kliente täis, valitses seal raamatukogule omane vaikus. Isegi Pandora raadiojaam, millest lasime muusikat, oli jäänud kangarullide summutava mõju tõttu vaikseks. Mulle meeldis, kuidas kangarullid klientide hääli neelasid, justkui olnuks kõik mähitud nende sooja embusse. Heirloom Yardi astudes kadusid kõik teravad liikluse ja äride hääled ning sireenid.
Mu üheksa-aastane tütar Kendal ütles tihti, et poes on liiga vaikne nagu kellegi unenäos. Ja kuna me elasime kahekesi hubases korteris ülakorrusel, oli see vaikne pood tema jaoks pidev reaalsus, mille pärast ta aeg-ajalt ikka viriseda võttis. Õnneks polnud tal midagi selle vastu, et mu töö- ja eraelu vahel polnud selget piiri.
Ma armastasin meie kodu – muidugi mitte nii, nagu armastasin oma tütart, kangaid ja värve. Mulle meeldis tunne, mis minus tekkis, kui päeva lõpul korterisse taandusin.
Yardi kohal olev korter oli olnud kui vastus palvele, mida ma polnud sõnadesse pannud. Celine oli pakkunud seda mulle enne, kui olin kellelegi rääkinud, et olen rase. Ma polnud tol hetkel veel isegi endale täielikult aru andnud, et ei suuda ühe palgaga Brooklyni korterit ülal pidada.
Celine oleks võinud kellegi teise käest küsida palju suuremat üüri, kuid ta oli alati kinnitanud, et niisugusest korraldusest võidavad kõik. Meil Kendaliga oli pea kohal mõnus väike katus ja Celine’i poe kohal elas inimene, keda ta usaldas.
Jätsin Ruth Courtenay kanga oma töölauale tagaruumi, kus oli minu sülearvuti ja riiuleil vanad kanganäidiseraamatud. Ja korraga sain ma aru, et pärastlõuna hakkab käest kaduma. Kendalil pidid tunnid kahekümne minuti pärast lõppema. See oli tema esimene koolipäev pärast pikka suvepuhkust. Tirisin põlle üle pea, asetasin toolileenile ja läksin tagasi kaupluseruumi.
Pomisesin Celine’ile, et lähen Kendalile järele.
Astusin septembrikuu pärastlõunase õhu kätte. Mu selja taha jäi Eighty-ninth Street, mis ulatus mitme kvartali kaugusel asuva Riverside Parkini, ühe Kendali ja minu lemmikpaigani. Minu ees laius Broadway ristmik, millelt särasid vastu ühtlases rivis vuravad autod ja meie naaberpoe aknad. Koera jalutav mees noogutas mulle sõnatult teretuseks ja ema, kelle laps istus kärus, kummardus, et õnnetule jõmpsikale lutt suhu tagasi pista. Üks kaubaauto oli topeltpargitud ja selle taga olev auto tuututas pahakspanevalt signaali. Suve lõppu võis õhust vaid aimata.
September oli olnud mu lemmikkuu. Mulle meeldis, kuidas september suve pastelsed toonid vaikselt minema uhtus ja täitis Yardi riiulid kastanpruuni, helepruuni ja igat tooni punasega. September tõi poodi tõelised lapitekiõmblejad, kellele meeldis veeta jahedaid õhtuid kangatükke kokku sobitades, õmmeldes ja meistriteoseid luues. See oli aeg, kui äri hakkas õitsema.
Isegi nüüd välja minnes tundsin ma peatse muutuse hõngu. Septembri vankumatu taastulek üllatas mind ikka ja jälle, kuid teistsugustel põhjustel.
Jalutasin paar kvartalit, möödusin Amsterdami avenüüst ja kiirendasin sammu, kui nägin lapsi Kendali kooli ees kogunevat. See oli kahtlemata Manhattani ilusaim riigikool. Kaaraknad, kaardtrepp ja päikselised, kõrgete lagedega klassiruumid kandsid endas seda vana maailma sarmi, mis oli mulle armas. Kendali kool oli veel üks põhjus, miks meie elukorraldus mulle meeldis.
Kui ma üle ristmiku läksin, nägin oma tütart seismas teiste neljanda klassi tüdrukute pundis, vaatamas poisse, kes üksteist naerdes tõukasid. Kendali sirged ja läikivad pruunikasmustad juuksed särasid pärastlõunapäikese käes. Ta oli väga Kenti moodi.
Kendali vasakus põses oli samasugune lohuke, nagu oli olnud Kentil.
Ja tema silmad tõmbusid naerdes samasugusteks kitsasteks piludeks.
Kendal oli kasvanud suve jooksul rohkem kui tema sõbrad. Ta oli paar sentimeetrit pikem kui ülejäänud tüdrukud, kelle pundis ta seisis.
Mu tütar kasvab ilmselt sama pikaks nagu Kent.
Lehvitasin diskreetselt ja Kendal silmitses mind hetke, enne kui sõpradega hüvasti jättis.
„Kuidas siis esimene koolipäev pärast suvevaheaega läks?” küsisin rõõmsalt.
„Normaalselt. Aga ema, ma ju ütlesin sulle hommikusöögi ajal, et saan täiega ise koju. Ainult kolm kvartalit ju. Ja ma saan juba kümme.”
Astusime lapsehoidjatest ja teistest järele tulnud emadest eemale ja võtsime suuna kodu poole. „Ütlesid. Ma tean, et sa saad täiega ise koju.”
„Kas sa oled siis minuga nõus?”
Tema jutt hakkas juba Kenti moodi kõlama. Nii praktiline ja pragmaatiline. „Ma ütlesin, et mõtlen sellele. Pealegi meeldib mulle koos sinuga koju minna.”
„Jah, aga ma saan varsti kümme.”
„Ma tean, et saad.”
Kendal ohkas. „Ma ei saa aru, milles probleem on. Väljas on ju päine päev.”
Päine päev. Kust ta seda väljendit kuulnud oli? Kas keegi rääkis veel nii? Need kaks sõna olid kaotanud minu jaoks tähtsuse juba kaua aega tagasi. „Kendal, päise päeva ajal juhtub palju halbu asju.”
„Aga mitte iga päev, ema.”
„Ma tean,” vastasin pärast põgusat pausi.
Teadsin, et halbu asju ei juhtunud sugugi iga päev. Ma ei kartnud, et mõni inimröövija ootaks oma hetke, et koolist koju tulev Kendal kinni napsata. Mind ei pannud kõhklema mure selle pärast, mis võiks juhtuda. Teadsin, et otsustamine, kas lasta tal üksi koju jalutada või ei, oli vaid minu õlul.
Olime jõudnud Amsterdami avenüüle. Ootasime rohelist tuld ja kõikjal meie ümber kihas liiklus. „Ma ütlesin, et mõtlen sellele. Ja mõtlen tõesti.”
Kendal mossitas.
