olin tundnud teda vaid kaks nädalat.
Aga kui tuhk ja põlenud kangad langesid Edwardi katkise keha ja paljude teiste peale nagu lumi ning ma ei saanud nende heaks enam midagi teha, teadsin, et vajan kohta, kus mõelda järele selle üle, mille olin kaotanud veel enne, kui see mul käes oli. Selleks sobis vaid vahepealne paik.
Kolm
Haigla kaks saart olid tehtud mullast ja kividest, mis kaevati välja New Yorgi tänavate alt, kui sinna ehitati metrood. Mind hämmastas see, et on võimalik kuhjata hunnikute viisi mulda keset vett ja veenda seda sinna paigale jääma. Vahel mõtlesin endamisi, kas maavärina korral pudeneks saared koost. Kas Jumal võtaks neid kaitsta, kui need polnud tema loodud? Räägitakse, et ammustel aegadel, kui Jumala sõrm oli lahe kohal, olid siin pikad mõõnarannaribad ja aakrite viisi austrite elupaiku. Jumala loodu oli juba ammu kadunud.
Mu vanemad tulid Ameerikasse Euroopast aastal, kui ma sündisin, enne Ellise haigla loomist. Teine ja kolmas saar kerkisid merepõhjast üksteise järel aastaid pärast Ellise haigla avamist, kui sai selgeks, et Ameerikasse pagevate haigete ja nakkusohtlike immigrantidega tuleb midagi ette võtta.
Kui ma Philadelphias õenduskooli lõpetasin, ei mõelnud ma üldse sellele, et võiksin siin töötada. Ma poleks valinud niisugust eraldatud kohta. Mind meelitasid Manhattani tänavad. New Yorgi sära oli mind võlunud sestpeale, kui olin olnud seitsmene ja käinud ühel etendusel, mis jääb mulle alatiseks meelde. Olin tahtnud saada sellest vapustavast energiast osa niikaua, kui mäletasin.
Mu õde Henrietta ei lahku Pennsylvaniast tõenäoliselt iial. Ta oli seal abiellunud, saanud lapsed ja kussutab seal unele ka oma lapselapsed. Temaga ei juhtunud iial midagi üllatavat ja see sobis talle. Tema jaoks oli igal värvil vaid üks toon. Olime selles suhtes väga erinevad. Tema leppis üheainsa tooniga.
Mind olid värvid alati tõmmanud. Alati. Mida eredamad või intensiivsemad või erilisemad, seda parem. Ma ei minestanud iial nagu mu õde, kui isa palus mul end operatsiooni juures assisteerida ja meie käsnad ja instrumendid muutusid tumepunaseks. Vere värv paelus mind, isegi kui patsiendi piinad ei lasknud mul seda pärani silmi imetleda. Henrietta ütles, et punane on surma värv. Mina ütlesin talle, et see on elu värv. On ju? Kas see siis pole elu värv?
Kui kehad tol tulekahjupäeval asfaldile prantsatasid, oli elu see, mis neist välja voolas.
Nägin vahel öösiti tulekahju unes ja mu aju manas kõnniteedele verelombid just nagu tasapinnalised punased buketid. Ma ei teadnud, et olin teinud häält. Aga kindlasti pidin ma seda tegema, sest Dolly äratas mind ja sosistas: „Sul pole midagi karta, Clara.” Mõnikord tuli mu unenägude keskus välja stsenaariumiga, kus Edward jäi tulekahjus ellu. Miks ei võinud mu unenägude lõimijad tulekahju üldse sinnapaika jätta? Mulle meeldiks näha unes, et tulekahju polnudki.
Mu saarel polnud mulle mingeid ootusi. Ma polnud siin aegade algusest olnud ja kahtlemata pole ma siin, kui aeg läbi saab. Inimesed palatites vahetusid. Õed tulid ja läksid. See oli mugav koht, kuhu pidama jääda.
Nägin lootusrikastel nägudel killukesi elust, mida olin kunagi tundnud ja mis mind kindlasti ikka veel ootas.
Neil päevil, kui New Yorgi sadamasse saabus mitu laeva, hakkasid praamid saarele jõudma koidu ajal. Ellisest käis immigrante läbi sadade kaupa. Nende maabumiskaardid vaadati läbi, nimed pandi kirja ja kontrolliti nende terviseseisundit. Need, kes tervisekontrollis põrusid, saabusid meie juurde kas kanderaamil, ratastoolis või omal jalal, enamikul neist lühendid kriidiga ülerõivastele kritseldatud, et teaksime, millise haiguse või puudega tegemist on. Hoolitsesin oma vahetuse ajal nakkushaiguse osakonnas iga päev tosina inimese eest. Mitme laeva päeval võis patsientide hulk kasvada suuremaks, kui ma jõudnuks kokku lugeda.
Ühel pilvisel augustikuu päeval tõusime koos teiste õdedega enne päikesetõusu ja sõime lambivalgel oma mune ja röstsaia. Esimene praam saabus just sel hetkel, kui päike Ellise haigla paleetaolise fassaadi särama lõi. Keskpäevaks kihas haigla patsientidest, kes olid pärit maailma kaugematest nurkadest just nagu eelmisel päeval ja päeval enne seda. Aga sel päeval püüdis mu pilku vaid üks uus tulija.
Vasekarva sall haigla registratuurijärjekorras ootava mehe kaela ümber oli ainus värvilaik keset pruune ja halle mantleid. Sall näis mind kutsuvat, justkui teadnuks see, et sarnaneb tulevõrule, mis oli Edwardil kaelas siis, kui ta aknast välja hüppas. Sall näis olevat pehme kui lambavill. Sain esimesest pilgust peale aru, et see on naise sall, ja see tekitas minus huvi.
Üks sanitar oli avanud välisukse ja käre tuul rebis immigrantide mütse, kui nad sammusid üles peahoone treppidest, kus me ootasime, et neid vastu võtta. Salliga mehe ees hoidis üks naine heledapäise lapse kätt ning lasi sellest lahti, et haarata oma kübara järele, mis oli tal peast lennanud. Vaatasin, kuidas mees vee poole laperdava kübara kinni püüdis. Ta ulatas kübara naisele. Naine surus selle vastu rinda ja noogutas tänulikult: seda vaatepilti olin ma näinud viie saarel veedetud kuu jooksul palju. Keelebarjäär ei takistanud immigrante väljendamast tänu, kui keegi nende vastu headust üles näitas. Kuidagi leidsid nad viisi tänada.
Sel kuldsete juustega saledal mehel oli peas must viltkaabu ja kaenlas lihtne kott. Arvasin, et ta on hilistes kahekümnendates või natuke noorem. Tema näol olid säravad värske habeme täpid, mis katsid osaliselt tema veidi auku vajunud põski. Kahtlemata oli tema kõhnuse taga reis üle Atlandi, mis oli muutnud kõhnaks kõik teised kolmanda klassi reisijad, kes Ellisele sattusid. Aga mehe silmis ja krampis lõuas oli omamoodi valulik väsimus. Sealt peegeldus ränk reis ja veel miski.
Mees astus laua juurde, mille taga ma ootasin koos kolme teise õega, meil kõigil seljas ühtmoodi valged tärgeldatud vormirõivad. Meie kõrval istus matroon proua Crowley, kes vaatas registreerimislipikuid ja kriidikritseldusi krael, tõmbas maha nimesid ja juhatas immigrante nende seisundist olenevalt ühte või teise haiglahoonesse. Üks laps tõstis käe ja hõõrus oma vesitsevat paistes silma ning ema andis talle manitsevalt vastu näppe. Laps surus käe taskusse. Kui silmapõletiku tekitaja oli trahhoom, ei olnud sel lapsel ega tema emal iial lootust astuda New Yorgi pinnale. Arst – jumal tänatud, et seda ei pidanud tegema mina –, ütleb emale, et nad peavad pöörduma tagasi kodumaale. Kaldale ei lubatud ühtki trahhoomiga patsienti.
Olin valvel, et aidata registreerida prantsuse keelt kõnelevaid patsiente. Ma ei räägi soravalt, kuid mu Prantsusmaal sündinud ema õpetas mulle piisavalt palju, et sain aru lihtsatest lausetest nagu „Ma pole haige,” ja „Ma pean kohtuma oma New Jerseys elava nõoga,” ja „Mul pole raha, et arstile maksta.” Kui mõni prantslane kuuleb mind alustamas lauset tema emakeeles, hakkab ta mind alati kirglikult paluma ja ma ei saa iial midagi aru. Proua Crowley ütleb, et sel pole mingit tähtsust, kas ma saan patsiendist aru või ei saa. Ma pean teadma vaid seda, kuidas öelda: „Praegu peate te minema haiglahoonesse, kuhu teid määrati. Selle laua juures siin ei tehta mingeid erandeid. Andke andeks.”
Paljud esimese rühmaga saabunud rääkisid saksa ja rootsi keelt. Üks rääkis inglise keelt kange šoti aktsendiga. Keegi ei vajanud minu piiratud prantsuse keele oskust ja nii avastasin, et mu tähelepanu on koondunud salliga mehele, kelle silmis läikis midagi muud kui haigus. Meie pilgud kohtusid ja mind üllatas side, mida sel hetkel meie vahel tajusin. Ma ei kuulnud, mida matroon mulle ütles.
„Preili Wood!”
Võpatasin ja kaust, mida käes hoidsin, torkas mulle roiete vahele. „Kuidas palun, proua Crowley?”
„Ma küsisin, kas sa oskad ungari keelt!”
„Ei oska. Andke andeks.”
Matroon pööras pea teiste õdede pole. „Kas keegi teist oskab ungari keelt?”
Kõik
