tuleb teil rääkida arstiga, kui temaga kohtute,” ütles proua Crowley tumedapäisele naisele, kes seisis laua ees.
Naine hakkas nutma ja salliga mees pööras pilgu lüürilise dialektiga pikitud nuuksete poole, mis näisid kogu ruumis kildudeks purunevat. Keegi ei saanud aru, mida naine öelda püüdis.
„Ma ei saa sind aidata, kullake,” vastas proua Crowley rahustavalt, kuid vankumatult. „Sa pead minema palatisse, kuhu sind suunati. Preili Wood, kas oleksite nii hea?”
Astusin sammu naise poole, et tal õrnalt käest võtta, kuid ta tõmbus minust eemale ja kummardus laua kohale, vuristades proua Crowley suunas sõnu, millest keegi aru ei saanud.
Proua Crowley pöördus sanitaride poole, kes seisid ruumi tagaseina ääres. „Mul on siin natuke abi vaja,” hüüdis ta. Siis pöördus ta uuesti minu poole. „Rääkige temaga prantsuse keeles, preili Wood. Vahest mõistab ta seda.”
„Andke andeks,” ütlesin prantsuse keeles. „Selle laua juures ei tehta erandeid. Arst peab teid üle vaatama.”
Naine haaras mul õlgadest ja mu kaust kukkus kolinal maha.
„Je ne suis pas malade! Je ne suis pas malade!”
Ma pole haige.
Naise aktsent oli samasugune nagu minul. Prantsuse keel polnud tema emakeel. Aga ta oskas piisavalt, et mulle seda öelda.
„Sanitar!” hüüdis matroon üle naise õla.
Salliga mees korjas kausta maast üles, sellal kui sanitar ärritunud naise poole lonkis.
Paari sekundi vältel polnud kosta muud, kui sanitari ja naise samme kiviplaatidel ja viimase vaikseid nuukseid.
„Palun järgmine,” ütles proua Crowley pisut väriseva häälega.
Salliga mees astus sammu lähemale. Ta ulatas mulle mu kausta, kuid tema pilk saatis naist, keda sanitar minema talutas.
„Tänan.” Sirutasin käe kausta järele.
„Ja mis on teie nimi?” küsis proua Crowley.
Salliga mees pööras aeglaselt pea tema poole, ta ei vastanud sõnagi.
Proua Crowley küünitas mehe kuuerevääri külge kinnitatud registreerimislipiku poole. „Teie lipik? Jah, andke oma lipik.”
Mees ulatas selle temale.
Proua Crowley piidles kaarti ja silmitses oma nimekirja. „Ah. Siin see ongi. Andrew… Gwynn.” Siis tõstis ta pilgu ja vaatas teisi, kes ootasid oma korda. „Ja kus on teie naine? Lily. On ta teiega?”
Andrew Gwynn vaatas sõnatult oma käsi.
„Kas te saate aru, mida ma teilt küsin? Kus on proua Gwynn?” küsis proua Crowley.
Härra Gwynn avas suu, et vastata, kuid sulges selle taas.
Matroon põrnitses tema kaarti ja pöördus siis oma selja taga seisvate õdede poole. „Taevane arm. Ta on Walesist ega räägi sõnagi aktsendivaba inglise keelt. Kas keegi oskab temalt küsida, kus tema naine on? Ta on ka nimekirjas.”
„Teda pole siin,” vastas härra Gwynn vaikselt ja Walesi aktsent pani tema sõnad lendlema nagu muusika tuule käes.
„Mida te ütlesite?” küsis proua Crowley.
Härra Gwynn ohkas, nagu oleks see kõik, milleks ta võimeline oli.
„Ta… ta ütles, et naist pole siin,” vastasin mehe eest.
„Ta on nimekirjas. Ta peab siin olema. Nad pidid kokku hoidma.” Proua Crowley vangutas pead. „Lihtsad juhised. Selgemaks pole võimalik seda asja enam teha. Nad peavad kokku hoidma.” Ta pööras pilgu uuesti härra Gwynnile. „Miks te kaks kokku ei hoidnud?”
Härra Gwynn vaatas teda juhmi pilguga, nagu poleks ta sõnagi aru saanud. Või ei teadnud ta, kuidas olukorda selgitada.
Proua Crowley tõstis käed taeva poole. „Nad peavad koos püsima.” Ta kummardus härra Gwynni poole. „Kus on proua Gwynn. Teie frau?”
„Te ütlesite seda saksa keeles, proua Crowley,” pistis üks minu kõrval seisev õde vahele.
„Teda pole siin,” pomises Andrew Gwynn oma käsi põrnitsedes.
„Kas tema paberites on kirjas, et naine läks koos temaga laevale?” Kummardusin, et vaadata proua Crowley käes olevaid dokumente.
„Nad läksid laevale Liverpoolis. Mõlemad. Koos.”
Piilusin üle proua Crowley õla. Andrew Gwynn ja tema naine Lily olid tulnud üle mere Seville’iga. Olin hommikusöögi ajal raadiost kuulnud, et sel laeval olid sarlakid nõudnud kolmeteistkümne inimese elu.
Vaatasin Andrew Gwynnile otsa ja mõistsin kaotusvalu, mida olin tema silmis näinud.
Kummardusin proua Crowley juurde. „Ma arvan, et tema naine suri teel. Vaadake. Nad olid Seville’il.”
Proua Crowley suu vajus pärani ja põsed tõmbusid punaseks. Ta pani kausta kinni ja kortsutas kulmu. „Kas korrektset infot tahta on tõesti liiga palju? Kui nad oleksid paberid õigesti täitnud, poleks ma seda temalt küsinud.”
Proua Crowley joonis Andrew Gwynni nime pliiatsiga alla. „Tunnen teile kaotuse pärast kaasa, härra Gwynn. Mul on väga, väga kahju. Aga nagu te teate… te olite laeval sarlakipõdejaga lähikontaktis ja peate seetõttu jääma karantiini, kuni oleme kindlad, et te ei kanna sama haigust.”
Proua Crowley silmitses enda ees seisvat meest. „Ta ei saa ühestki sõnast aru.” Ta pöördus minu poole ja ulatas mulle härra Gwynni dokumendid. „Preili Wood, te võite juhatada härra Gwynni palatisse K. Ja siis, taeva pärast, lipake põhisaarele ja öelge neile, et nad oleksid hoolikamad! Ja laske saata mulle tõlke juurde.”
Kõhklesin, enne kui sammu mehe poole astusin.
„Palun tulge minuga kaasa, härra Gwynn.”
Mees ei vastanud ega noogutanud. Astusin paar sammu ukse poole ja ta saatis mind vaid pilguga.
„Kas tulete?”
Härra Gwynn pööras ümber ja tuli mulle järele. Meie selja taga kutsus proua Crowley ette järgmise inimese. Haarasin ukse juurde jõudes nagist oma keebi, sest õues oli sel päeval ebaharilikult külm. Kui ma selle õlgadele sättisin, hoidis Andrew Gwynn mulle ust lahti.
„Tänan teid.”
Mees noogutas.
Läksime sõnatult trepist alla ja astusime hilissuvise tuule kätte. Pärast paari sammu karantiinipaviljonide juurde viival tsementrajal muutus vaikus minu jaoks liiga raskeks taluda. Pidin selle millegagi täitma.
„Mul on teie naise pärast väga kahju.”
Mees vaatas mind ja vaikis.
„Ma ei räägi Walesi murret. Oskan vaid natuke prantsuse keelt. Ja sedagi väga vähe. Mu vanemad emigreerusid siia enne minu sündi.
