lähedale jõudnud. Mul polnud mingit tarvidust astuda koridoridesse, kus möllasid deemonite kombel sarlakid, tüüfus ja koolera. Neil päevil, kui me ei pidanud sinna minema, ei teinud me seda. Mul oli karantiinivahetuseni veel kolm päeva aega.
Kui me jõudsime K-osakonna ukse juurde, jäin ma seisma ja ulatasin talle dokumendid. „Minge sisse. Andke need valvelauas istuvale õele. Kas saite aru?”
Mees ei vastanud.
„Härra Gwynn?”
„Saan aru, preili Wood.”
Seisime ja vaatasime teineteist ja sel hetkel ma teadsin, et ta oli saanud aru kõigest, mida olin talle öelnud. Ja kõigest, mida oli öelnud proua Crowley. Sealhulgas oli talle meelde jäänud minu nimi. Šokk ja lein olid võtnud temalt hääle. Ta meenutas mulle mind ennast tulekahjupäeval, kui ühestki keelest polnud abi väljendamaks seda, mida tundsin. Oleksin äärepealt alla vandunud soovile meest puudutada.
„Kõik saab korda, härra Gwynn,” ütlesin selle asemel.
Mees vaatas haigla telliskivist fassaadi. „Ei tea, kas saab.”
Pidin minema tagasi, kuid tundsin, et pean jääma veel pisut kauemaks sellesse väiksesse hetke, mida jagasime. „Kas saan teie heaks veel midagi teha?”
Mees pööras pea minu poole ja vaatas mulle silma. „Tahaksin oma kohvrit.”
Meie jagatud hetk hajus vaikselt ja pärast pisikest pausi andsin ma talle vastuse, mille olin pähe õppinud puhuks, kui nakkushaiguse osakonda saadetud immigrandid küsivad oma pagasi järele. „Teie kohvrit hoitakse põhisaarel teie jaoks pakihoius. Kui olete valmis lahkuma, võite sellele järele minna.”
„Ma palun teid, tahaksin väga oma kohvrit kohe saada.” Mehe silmad olid loiud ja hääl siiras, kuid tema viisaka tooni all oli kuulda meeleheitenoote.
„Andke andeks. Nad ei anna seda teile, härra Gwynn. Te olete nakkushaiguste osakonnas.”
Andrew sulges mu sõnade peale silmad, justkui oleksin visanud talle liiva näkku. „Ma pean saama oma isa mustriraamatu,” sõnas ta. „See on kogu mu varandus. Tahan oma isa mustriraamatut.”
„Mustriraamatut?”
„Ta oli rätsep. Mina olen ka rätsep. Peale selle raamatu pole mul midagi. Kui mu kohver varastatakse, olen ilma kõigest.” Ta avas silmad, milles sädeles otsustavus.
„Pakihoid on väga turvaline, härra Gwynn.” Aga ma nägin, et ta ei usu mu sõnu. Ja polnud mingit põhjust, miks ta pidanuks mind uskuma. Siia tuli iga päev sadade kaupa kinnipeetavaid, pakihoid oli pilgeni kraami täis. Mina poleks tahtnud seal midagi väärtuslikku hoida kauem kui ühe päeva.
Mees oli juba niigi kaotanud väga palju ja mul hakkas temast hale. Andrew’ kodumaa oli kaugel, naine surnud ja ta oli astumas sarlakipalatisse, kuhu pidi jääma teadmata ajaks. Nüüd olid tal vaid tema lein ja kohver. Ta oli vahepealses paigas nagu minagi, kuid paik, kus tema viibis, oli minu omast palju kohutavam. Teadsin, et mulle ei antaks Andrew Gwynni kohvrist mustriraamatut, kui seda küsima läheksin. Haige mees ei vajanud õmblemismustreid. Ja terve mees saab need nädala jooksul tagasi. Aga ma teadsin ka, et pean proovima.
„Härra Gwynn, ma ei saa teile kohvrit tuua. Keegi ei annaks mulle selleks luba. Aga ma püüan tuua teile mustriraamatu. Mul on vaja teie kohvritagastuspiletit. Ja kas kohvril on ka võti?”
Mees pistis käe kuuetaskusse ja tõmbas välja kokkumurtud kaardi, kus olid kirjas numbrid, millega ta sai lunastada välja oma ja oma naise kohvri, ning oli näha, et kivi langes tema südamelt. Ta ulatas mulle ka sõlme seotud kingapaela, mille küljes rippusid kaks võtit. „See on mähitud kanga sisse. Kõige peal.”
Võtsin võtme ja kaardi ja pistsin need põlletaskusse.
„Tänan teid, preili Wood,” pomises ta ja ma nägin tänuliku naeratuse varju.
„Ma annan oma parima, härra Gwynn. Aga ma võin tulla teie juurde tagasi tühjade kätega, kaasas vaid teie võtmed ja kaart.”
Mees noogutas ja tema pilk muutus taas hämminguhäguseks, justkui mõelnuks ta, et ärkab iga hetk sellest unenäost, sest kõik see ei saanud ju ometi olla tõsi.
Mõtlesin sellele, kas tal võib Ameerikas olla pereliikmeid, kes teda ootavad. „Kas soovite, et võtaksin teie nimel kellegagi ühendust? Kas keegi ootab teid kaldal?” küsisin temalt.
„Mu vend Nigel ja tema naine. New Yorgis. Greenwich Village’is.”
„Kas tahate, et saadan neile sõna, et… selle kohta, kus te olete?”
„Saatsin neile täna hommikul telegrammi. Laevalt.” Mees vaatas meie selja taha jääva sadama poole.
„Siis on hästi.” Ma ei teadnud, mida järgmiseks öelda. Andrew ei teinud katsetki mulle selga pöörata ja majja astuda. Ta näis olevat uppunud uude mõttesse.
„Ta ei usu mind.”
„Kuidas palun?”
Ta pööras pea minu poole ja näis olevat üllatunud, et olin teda kuulnud. „Ma olin olnud abielus vaid nädala. Ja olin tundnud Lilyt enne pulmi vaid kaksteist päeva.” Ta vangutas pead ja vaatas kaugusse. „Nigel peab mind kindlasti lolliks,” ütles ta õrritavasse augustituulde.
Mu silme ette kerkis pilt, kuidas Edward ulatas mulle mu vihmavarju, ja tundsin kõikjal enda ümber makroonide ja Earl Grey tee lõhna. Teadsin, kui kiiresti võib süda õppida kedagi armastama. Ma tundsin kahetsustorget ja võpatasin.
„Mina ei pea teid lolliks,” vastasin.
Sall meie vahel täitus tuulega: see oli väga pehme ja valmis lendu tõusma. Kangast kandus mu ninna õrn ja magus lõhn. Päikese käes nägi see välja vähem tulekahju ja rohkem ohtrate monarhliblikate moodi. Nägin kangal saialilli, mis langesid kosena alla.
Andrew sai salliotstest kinni ja silus need rinnale.
Kui proua Crowley teadnuks, et see sall kuulus Andrew Gwynni surnud naisele, oleks ta nõudnud ilmselt, et see mehelt ära võetaks ja ära põletataks.
Andrew näis märkavat, et vaatan ainiti salli ja jõuan oma mõtteis õigetele järeldustele. Ta langetas pilgu sallile ja peitis selle kiiresti kuue alla.
„Tänan teid abi eest, preili Wood,” sõnas ta.
Siis avas ta ukse, astus sisse ja sulges selle enda järel.
Neli
Isa ütles, et õe amet sobib mulle, sest ma ei lähe paanikasse. Ema ja Henrietta võisid pesta isa töö juures põrandat ja rullida sidet ja viia rohtu neile, kes ei saanud ise linna tulla, kuid kumbki neist ei suutnud aidata isa operatsioonide juures nii nagu mina. Isa üllatus vist pisut, kui läksin keskkooli järel kohe õendust õppima. Mul polnud mingit tarvidust õppida ametlikult seda, mida juba oskasin. Jäin isa praksisesse, töötasin tema kõrval ja mõtlesin, mida oma eluga peale hakata, sellal kui kõik mu lähemad lapsepõlvesõbrad abiellusid või läksid kolledžisse õpetajaks õppima. Mina tahtsin linna. Kui ma abiellunuks Pennsylvania talunikuga, poleks ma linna saanud ja õpetajaamet ei kutsunud mind. Mind lohutas mõte, et õena on mul Manhattanil lihtne tööd leida ja mingi muu amet mind ei kutsunud, hoolimata sellest, et armastasin värve. Ma ei maalinud ega teinud lilleseadeid
