rafineeritud, töödeldud ja kiirtoidust. 55 % kaloritest saadakse töödeldud toidust ja 30 % loomsetest produktidest, milles kummaski pole pea üldse antioksüdante ega fütokemikaale – need on kaks ülitähtsat elukaitsvat ja – hoidvat toitaineklassi. Neist ei pääse mööda. Toitumine, mille keskmeks on piim, juust, makaronid, leib, praetud toidud, suhkrused vahepalad ja joogid, tekitab rasvumist, vähki, südamehaigusi, diabeeti ja autoimmuunseid haiguseid.
Me sööme end surnuks.
Lihtsalt öeldes, TAT on mürgine. Selle kirjeldamiseks pole paremat sõna. See tekitab sundsöömist ja teeb haigeks. TAT on väga sõltuvust tekitav ja sel on kohutavad tagajärjed. Tavapärane rasva-, suhkru- ja soolarikas toit tekitab sõltuvust, mistõttu ei suuda enamik inimesi portsjoni suurust vähendada, kärpida kaloreid, arvestada punkte või järgida muid tüüpilisi dieedipidamise võtteid.
Suurema osa teadlaste hinnangul on toidusõltlasi 5–10 % USA rahvastikust. Mina seda ei arva. Mina usun, et toidusõltlasi on 60–80 % rahvastikust – see võib olla sõltuvus töödeldud toidust, toitainevaestest söökidest või koguni loomsetest toodetest valmistatud kõrge valgusisaldusega toitudest. Ülekaalulised inimesed on maiustustest, praetud toitudest, krõpsudest ja rasvasest lihast täpselt samamoodi sõltuvuses, nagu suitsetajad ja narkomaanid on sõltuvuses sigarettidest ja kokaiinist.
Kui te olete ülekaaluline, on võimalik, et olete toidusõltlane. Sööte seepärast, et tunnete füüsiliselt vajadust toidu järele, mitte seepärast, et organismil oleks mingi bioloogiline vajadus saada lisakaloreid.
Sõltuvus tähendab füüsilist ja psühholoogilist olenemist mingist ainest või tegevusest. Esialgu see aine või tegevus rahuldab inimest, aga hiljem kujuneb sellest kiiresti sundus, mistõttu vajab inimene ebamugavuse ja sellele järgnevate kannatuste vältimiseks rohkem. Toidusõltuvus on kompleksne, sisaldades seedeelundkonna stimuleerimist, et eritada sappi, ensüüme ja hormoone ning eemaldada jäägid maksast, neerudest ja vereringest. See on otseselt seotud ka dopamiiniga ajus. Primaarne neurotransmitter dopamiin reguleerib muuhulgas motivatsiooni ja mõnutunnet. Hoolimata sõltuvusest reageerib aju samamoodi. Toidusõltlastel tõstavad kontsentreeritud kalorid, näiteks suhkur ja õli, järsult dopamiini taset, samamoodi nagu teevad seda keelatud mõnuained neid tarvitavatel inimestel.
Massachusettsis asuva Bostoni lastehaigla teadlased leidsid hiljuti, et suure rafineeritud süsivesikute sisaldusega toidud tekitasid ajus samasuguse reaktsiooni nagu narkootikumid sõltlastel.6 Kõigil uurimisalustel oli näha tugevat aktiveerumist naalduvas tuumas (nucleus accumbens), mis on sõltuvusega seotud ajupiirkond.
Piltlikult võib öelda, et ajus on võrgustik, mis paneb meid kordama käitumisi, mis tekitavad heaolutunde, seostades neid käitumisi dopamiini vabanemise ja teatavate seaduspärasustega ajus. Aju salvestab meeldiva tunde tekitanud tegevuse kasuliku mustrina, mis tuleb meelde jätta ja mida automaatselt korrata. Nii näiteks süütab suitsetaja vähimagi kõhkluseta sigareti ja toidusõltlane avab kartulikrõpsupaki, kaalumata võimalikke kaugemale ulatuvaid riske.
Täpselt samamoodi nagu suitsetaja harjub nikotiiniga, harjub ülesööja suhkru, soola ja rasvaga, nii et kalorikaste toitude söömisest saadav nauding kahaneb. Ajakirjas Nature Neuroscience avaldatud hiljutine teadusuuring näitas, et nii narkosõltuvus kui ka sundsöömine vähendavad aju premeerimise radade tundlikkust.7 See tähendab, et nii narkootikumide kui ka toidu puhul vajab inimene neid heaolutunde saamiseks järjest rohkem ja rohkem. Söömiskäitumist juhivad ajus mõnu ja tasu signaalid, mis tähendab, et aju tuleb kas palju stimuleerida (kontsentreeritud toiduga, mis on tehtud magusaks ja tugevasti maitsestatud) või tuleb palju süüa, et see signaalide tasand säilitada. Kui vähem süüa, tekib füüsiline ja emotsionaalne ebamugavustunne.
Ma pole seda tegelikult kunagi toidusõltuvuseks osanud pidada, aga olles lugenud su seisukohti, mõistan nüüd, et mu isa suri söömissõltuvuse tagajärjel. Ta käis arsti juures ja tal diagnoositi 2. tüüpi diabeet 38-aastaselt. Ta kasutas sümptomite leevendamiseks aastaid ravimeid (kokku 11 eri ravimit), kuid jätkas samal ajal maiustuste ja saiakeste ostmist. Ta suri küpses eas, 64 aasta vanuselt. Nüüd ma tean, et see oli sõltuvuskäitumine, sest isa teadis, et kui ta muudaks oma toitumist, kaoksid ka sümptomid. Ta teadis, millised on tema söömiskäitumise tagajärjed, aga vohmis ikkagi 25 aastat ebatervislikku toitu süüa. 25 aastat, täis haiglas viibimisi ja igasuguseid vastikuid suhkruhaigusega kaasnevaid nähtusid! Ta polnud rumal inimene, aga käitus sellegipoolest mõistusevastaselt.
Enamik inimesi saab aru, et ülekaalulisus on nende tervisele halb. Tõenäoliselt on nii nende sõbrad, perekond kui ka arstid soovitanud neil kaalus alla võtta, aga nad ei suuda. Nad on katsetanud igasuguseid dieete, aga ei suuda neile kindlaks jääda. Miks on see nii? Miks ei võiks nad lihtsalt söömist lõpetada?
Põhjuseks on TOKSILINE NÄLG.
Süües peamiselt kaloririkkaid toite, mis ei sisalda piisavas koguses kaitsvaid toitaineid, kuhjub rakkudesse jääkprodukte, nagu vabad radikaalid ja glükeerimise lõpp-produktid (AGE-d) ning kujuneb välja seisund, mida teatakse kui oksüdatiivne stress. Oksüdatiivne stress võib põhjustada põletikku, rakukahjustusi ja rakkude enneaegset surma. Enamasti kaasneb sellega toksiliste ainevahetusjääkide kuhjumine, mis võib tekitada toidukordade vahel võõrutusnähtude sümptomeid. Mina nimetan neid võõrutusnähtude sümptomeid toksiliseks näljaks.
Kas ma olen toidusõltlane? Testi ennast
Ühe jah-vastuse korral võib teid kahtlustada toidusõltuvuses, kahe või enama jah-vastuse korral olete kindlasti toidusõltlane.
Ebamugavustunnet sõltuvusaine tarbimise lõpetamisel nimetatakse ärajäämanähtudeks. See on tähenduslik, kuna see kujutab endast mürgitustamist või biokeemilist tervenemist pärast seda, kui aine tarbimine lõpetatakse. On peaaegu võimatu puhastada oma keha kahjulikest ainetest ebamugavust tundmata. Kui seedimine lakkab, siis mürgitustamine võimendub. Seedimise lõppedes tekib inimestel sageli iiveldus või peavalu ja tihti arvatakse, et need ebamugavustunded on seotud näljaga. Kui midagi süüa, algab taas seedimine ja see lõpetab mürgitustamise protsessi, mis aitab halvast tundest lahti saada. Lubage ma selgitan.
Seedimistsüklis on kaks faasi, anaboolne ja kataboolne. Anaboolse faasi käigus süüakse, näritakse, seeditakse ja omandatakse toitaineid, aeglustades või peatades mürgitustamise aktiivse protsessi, mis on kõige tõhusam siis, kui keha ei seedi aktiivselt toitu. Kui seedimine lõpeb, algab kataboolne faas ja mürgitustamine võtab kohe pöördeid juurde. Selle tagajärjel kogevad inimesed mürgitustamise sümptomeid, mida nad tõlgendavad näljana. Nad peavad enda arvates uuesti sööma, ehkki nende organism on juba kaloritest küllastunud. Niisiis söövad nad kas tihedasti, nii et nende organism ei satuks kataboolsesse faasi, või söövad nad kaloririkkaid eineid ja loomseid produkte, et hoida seedimisprotsess (anaboolne protsess) aktiivsena, kuni on taas aeg süüa.
Oluline on eristada tõelist nälga toksilisest näljast. Erinevalt tõelisest näljast, mida on tunda siis, kui organism on ära põletanud enamiku eelmise söögikorra kaloritest ja on valmis uueks tankimiseks, tekib toksiline nälg siis, kui organism hakkab vabanema ohtlikest toksiinidest. Me tunneme kohe ebamugavust, mis paneb meid arvama, et leevenduseks tuleb süüa või juua midagi kaloririkast. See tingib aga ülesöömise ja tõstab tugevasti soovi tarbida rohkem kaloreid, kui organism vajab.
Ma ei palu teil dieeti pidada. Palun teil muutaoma põhilisi
Lennerz BS, Alsop DC, Holsen LM,
Science Daily. Compulsive eating shares addictive biochemical mechanism with cocaine, heroin abuse, study shows. http://www.sciencedaily.com/releases/2010/03/100328170243.htm. Avaldatud 29. märtsil 2010. Kasutatud 16. aprillil 2010.
