vastuvõtuks ette nähtud kakskümmend minutit on ammu läbi, kabinetiuksele koputatakse, õde vaatab nõudlikult üle laua, aga doktor fokuseerib pilgu mitmeks minutiks patsiendi haigusloole, hõõrudes samal ajal käeseljaga oma paaripäevases habemetüükas lõuga, vaatab veel korra kiirelt aknast välja, klõpsab pastakasüdamikku kolmneli korda sisse-välja, kobab kitlitaskus, nuuskab nina, kirjutab tõendile alla ja vajutab allkirja peale templi, nagu eelmiselgi kolmel sügisel. Ja nüüd mokk maas, armsad kombinaadi töötervishoiunõukogu proua Doktor ja juhikohale hambaihujad! Lugege ise: täpselt nagu varasemadki, kinnitab ka seekordne, järjekorranumbrilt neljas paber, et direktori tervis on korras ja ta võib kombinaadi juhi kohal jätkata. See tagasihoidlik kollane paberilipik on igasügisene traditsioon, ja lool lõpp.
Mees ei näe, ei mäleta. Kuidas ta üleeile pärast tööd maale jõudes esimese asjana katusele ronis ja korstnat puhastama hakkas. Ta tahtis tahmatööd ise ära teha, riistad kõik omast käest võtta. Tuul oli küll kõva, arooniaoksad peksid vastu köögiakent, tormist ei puudunud palju, aga mis üks väeti põhjamaine tornaadopoeg suudab teha Eesti mehele, füüsiline töö on puhkus, enese proovilepanek on elu, me ju leppisime nõnda kokku, kas pole, doktor? Ta ei näe ennast katuselt alla ronimas ja lõõridesse kogunenud tuhka majast välja tassimas, mis see ka ära pole, ei hakka mina mingile kuradi kõrilõikajale maksma, tuhk pole raske, ämber on raske… väga raske on see ämber, miski nöörib kõri, seest läheb õõnsaks, mees valab tuhaämbri keset perfektselt pöetud õuemuru tühjaks, paneb ämbri tagurpidi maha ja vajub selle otsa istuma, miski surub ta rinnakorvile, nagu tahaks keegi laia tugeva rihmaga tal ribid puruks pigistada… Direktor on kummuli pange otsas juba vähemalt veerand tundi istunud, tasapisi läheb hämaraks, mees toetab küünarnukid põlvedele, laseb ülakehal ja peal alla vajuda, nii on kergem hingata, nii saab ta natuke hingata. Toas ta oksendab. Natuke kergemaks läheb, rihm rinna ümber annab järele, külm higi tuleb otsaette, terve nägu on higine, higi imbub mehe suurtest pooridest välja ja niriseb mööda põski allapoole, tilgub köögipõrandale, põrandal on juba pisike loik, ja siis, raksaki! tõmmatakse rihm uuesti pingule, raskus koondub sügavale kehasse, see on kivi, mis kaalub tonne, ta on kivi alla neelanud, kivi teeb valu, tema ülakehast saab suur raske must valutav kivimürakas keset tühja suvilakööki, ja kedagi ei ole, poiss on linnas, ei tea kus, kellega, mitu päeva pole näole andnud, aga kui tuleb, siis saab peksa ka, Mai ja Kristi sõitsid Kiisale ämma juurde, ta tahtiski üksi tulla, juba kaks aastat tahab ta siia üksi tulla, kui vähegi saab, siis üksi, reede õhtul, kui kõigest on kõrini, kui see neetud töönädal on lõpuks otsa saanud, nagu täna, kui ees on kaks päeva iseendale, kui saab lõpuks kaks päeva oma mõtetega olla, või ilma mõteteta, vahet pole, kui saab kaks päeva lihtsalt olla, aga kivi ta kehas paisub, ei lase olla, iga hetkega üha raskem kivi, põsed on higist märjad, külmad, väga külmad, ta istub nagu eluaegset karistust kandev vang oma kitsas hämaras kongis, pea vajub allapoole, ta püüab seda kõrgemale tõsta, veidigi kõrgemale, pea on raske, käsi on veel raskem, kui ta seda telefoni poole sirutab ja spiraaljuhtmest kinni saab, telefoni enda poole tõmbab, numbri valib, null kolm, valesti läks, null kolm, jälle valesti, neetud, ma pean saama, ma ei anna alla, enese proovilepanek on elu, null kolm, null kolm, lõpuks päriselt null kolm! Kiirabi keerab hoovi sisse kahekümne kahe minuti pärast, ta istub ikka keset kööki taburetil, pea alla põlvede vahele vajunud, kivi tema sees on talumatult raske… Mõte, mis tal kõik need kakskümmend kaks minutit kiirabi oodates peas keerles, üht- ja teistpidi, edasi ja tagasi, uuesti ja uuesti, on tal praeguseks ununenud: esmaspäevaks pean ma korras olema, esmaspäeval on juhatuse koosolek, teisipäeval läheb Moskvasse sõiduks, edasi sõltub kõik sellest, kuidas läheb Moskvas, millise otsuse Moskva isakesed suvatsevad teha, aga üks on selge, ilma Moskvata ei tee midagi, kõik sõltub Moskvast, Moskva on võti, esmaspäevaks pean ma korras olema, esmaspäeval on juhatuse koosolek, teisipäeval läheb Moskvasse sõiduks… Üheksateist minutit pärast kiirabi saabumist tõstetakse direktor raamilt haiglavoodile. Ta ei tea, et talle tehakse EKG, tema verest leitakse ensüümide leke ja tal diagnoositakse võimalik eesmise pärgarteri tromb, ta sõidutatakse angiograafiakabinetti, tema reiel tehakse tuiksoonde auk, august aetakse soonde sond ja sondi omakorda traat, direktor ei näe, kuidas tema süda ilmub ekraanile, kuidas pilt on selgemast selgem, trombimassid on verevoolu soontes peaaegu sulgenud, karmi mehe terve ja tugev süda on kärbumas, nälga suremas, hapniku ja toitainete teel on ees lubjatükid ja pehme sodi, mis on end sooneseinte külge mätsinud. Mees ei tea, kuidas tromb tema paremas pärgarteris lõhustatakse ja kaks kolmandikku südamelihasest päästetakse. Ta ei tunne, et kolmandik tema südamest on kärbunud, et tema süda on nüüd palju väiksem. Kõik on korraga nii lihtne, kogu tema mäetippude vallutamistest ja eneseületustest vappuv elu on korraga koondunud siia, paarile steriilsele ruutmeetrile, jah, nii see nüüd on: kokku kuivanud südame ja paksu valge kõhuga neljakümne kaheksa aastane kombinaadi direktor lamab vaikselt, väga vaikselt oma valges kambris võbelevate kardinate vahel.
Oktoober 1992
Midagi kukub mürtsuga vastu ust, uks plahvatab lahti ja toapõrandale kukub Põder. Ta ümiseb, pöörab end aeglaselt selili, hõõrub käega puusa, mis hetk tagasi laksuga vastu põrandat käis, sätib pea vaibaäärele ja jääb magama. Liis ärkab alles siis, kui Põder hakkab valjusti norskama. Läbi laugude paistab hele valgus, Liis teeb silmad lahti, näeb laes põlevat lühtrit ja hetk hiljem põrandal magavat Põtra. Ta läheb poisi juurde ja keerab ta külili, Põder naeratab, silmad kinni, tõmbab põlved konksu ja magab edasi. Tüdruk toob teki ja katab poisi kinni. Ta kuulatab, kuidas poiss hingab, hoiab tema kohal kummargil olles hinge kinni, poisi hingamine on vaikne, aga regulaarne, ta paneb keskmise sõrme Põdra randmele ja loeb pulsilööke, silmad suure seinakella sekundiseieril. Üheksakümmend kuus. Natuke palju, aga mitte kriitiliselt palju. Liis mäletab mingist loengust, et alkoholikooma puhul võib inimese südame löögisagedus tõusta väga kõrgele, vererõhk samas langeda väga madalale, ja neil juhtudel on tarvis kiiret meditsiinilist abi. Ta võtab diivanikastist ka endale teki, tõstab põrandale kukkunud hallikaanelise kaustiku üles, torkab selle padja alla, kustutab laetule, heidab diivanile külili ja jääb hämaruses lebavat tumedat mügarikku vaatama. See on Põder. Põder tuli koju. Põder on alati olemas, alati sama, ta on Põder. Keegi ei ole teda kunagi kuidagi teistmoodi kutsunud. Ainult Põder, nii see on. Mõni kaugem tuttav on vahel püüdnud omamehelik olla ja öelda Pets, aga Pets pole Põdrale külge hakanud. Põder on Põder, nii see jääb. Ilma Põdrata ei saaks. Kui ta ei seisaks hommikuti nende eraka ühisköögi klaasukse taga ega teeks totakaid nägusid, kui Liis süüa teeb, ei saaks lihtsalt elada. Kui ta ei ütleks läbi ukseklaasi: „Ma vaatan, kuidas tänapäeva noored elavad. Tundub, et tänapäeva noorte elu on huvitav.” Kui ta ei naeraks nii, nagu ta naerab, suu lahti, suulagi, keel, kurgunibu ja iga viimne kui purihammas näha. Selline nägu peas, nagu ta ei oskakski olla kuri, armukade, masenduses. Nagu kurjust, armukadedust ja masendust polekski maailmas olemas. Kui ta ei vaataks oma meeter üheksakümne nelja kõrguselt alla nii, nagu ta vaatab. Soojalt ja healt. Kui teda ei oleks alati olemas, kusagil, mõnes linnas, metsas või rabas, enamasti Tartus, isegi nädalavahetustel, kui linn tühjaks valgub. Kui ta ei ilmuks üksildusest kõmiseval laupäevaõhtul kell 22.45 ootamatult välja, ei astuks korteriuksest sisse ka sellisel õhtul, kui kõik on koju sõitnud, kui kogu linn on tühi ja Liisile näib, et siin ei elagi kedagi, pole kunagi elanud, ja iga valgustatud akna taga on tegelikult vaikne tühi tuba, kui Liis on just arvama hakanud, et seekord on läinud ka viimane inimene, Põder. Kui päikest pole juba vähemalt seitse päeva näha olnud, kivisel raekojaplatsil ulub tuul ja paneb Emajõe lainetama, kui on selge, et tegelikult pole kedagi, mitte kedagi, kelle huuled puudutaksid Liisi kaela, kui ta peahoone fuajee samba taga seinalt tunniplaani vaadates salli ära võtab, ja kui see tõsiasi tundub ainuvõimalik, lõplik, kui päevavalguslampide käes helendavast ülikooli raamatukogust on saanud hämaruse riik, kus liigub vaid mõni harv hallis kampsunis üliõpilane, üksi nagu Jüri Arraku maalitud kurb vaim suures hämaras rehetoas, kui raamatukogu kohviku ümarad diivanid ja tumbad on veel narmendavamad ja võidunumad kui tavaliselt, kui esmaspäeva hommikul kell kaheksa on histoloogia eksam, kui esmaspäeva hommik kell kaheksa läheneb aeglaselt, aga vääramatult, külma järjekindlusega, teises käes Glory Halleluuja asemel histoloogia eksam… Kui Põder ei oleks sõber. Just selline, kelleta ei saaks.
