kõmpida või?”
„Lähme taksoga.”
„Sul ei ole raha.”
„On.”
„Kuidas sa pärast Lasnakale saad?”
„Lähen.”
Janek on korraga väga lähedal, nii lähedal, et Liis tunneb oma näol tema hingeõhku, ta rabeleb end poisi haardest lahti, pöörab talle selja, Janek surub keha Liisi selja vastu, lükkab tüdruku rinnaga tihedalt vastu poevitriini.
„Vaata, Liis, seal on mingid hõbedased pakid, need on kohukesed, kas sa tahad kohukest, Liis? Ma kingin sulle kohukese, ma võin sulle siit praegu terve kasti välja tuua, tahad?”
„Anna mu kinnas.”
„Anna käsi, ma puhun soojaks.”
Liis teeb järsu liigutuse, poeb vitriini ja poisi vahelt välja ja hakkab kiiresti mööda pimedat munakiviteed kõndima, peaaegu jooksma, ilma et ta teaks, miks ta jookseb, sest Janeki juures on korraga arusaamatult hea. Poiss läheb tüdrukule järele, ei jää temast maha, kõnnib temaga ühel joonel, temast veidi eemal, ei võta tema paljast külmetavast käest kinni, ei pane oma kätt tema pehmes roosas sulejopes piha ümber, poisi ja tüdruku vahel on vaba maa, terve pikk meeter munakiviteed ses peaaegu inimtühjas linnas, mida valgustab vaid mõni üksik hõreda valgusega latern, munakivide vahel paistab siin-seal poriga segatud sulalumi, ja siis korraga hakkab uuesti sadama, värsket, veest rasket lund, öisest taevast langeb Tallinna vanalinna peale novembrilõpu ainsat võimalikku valgust, ja Liis kõnnib veel kiiremini, suured räitsakad maanduvad üksteise järel ta põskedel, sulavad ta soojal näol, ja poisi valged juuksed on märjad, tumedamad, tema musta kunstnahast tagi õlgadele ja rinnaesisele kleepub lörts nagu märg liim. Liis ja Janek kõnnivad kiiresti, sõnatult, nad ei ütle midagi, mitte midagi polegi öelda, kõik on selge, jää on murdunud, midagi on selle võõra korteri pimedas hulknurkses koridoris tüdruku ja tema klassivenna vahel juhtunud, sõnatult, ilma et klassivend oleks ära öelnud selle ühe asja, Õismäe või Lasnamäe, üks või teine, ei mingit vahet enam, see kõik on üks linn, üks maailm, üks sündmus, ei ole enam Õismäe teed ega Paldiski maanteed, Narva maanteed ega Punast tänavat, pole kaht kauget, tähenduseta punkti, mida ühendavad kõnniteed, sõidurajad ja bussiliinid, kõik on siinsamas, lähedal, kilomeetrid ja tunnid, aastad ja barrikaadid on kadunud, kokku kukkunud, jah, nii see on, uskumatu, ma ei oodanud seda, et just sina, ja et just mina, sina ja mina, et müür Ida-Tallinna ja Lääne-Tallinna vahel variseb ja Õismäe ja Lasnamäe tormavad teineteisele sülle nagu kaks saart, mis ookeanis ootamatult kokku põrkavad, neist saab korraga üks suur lokkav saar, üks maavärinapiirkond, üks vulkaan, mis isegi aastatuhandete möödudes ei kustu, ei muutu iial kulunud, äranäritud tippudega vanaks väsinud mäestikuks, mis vajub tasapisi üha sügavamale maapõue ja mille jälgi märkavad vaid mõned üksikud asjatundjad, keegi ei mõtle sellele, sest seda lihtsalt ei juhtu, mitte kunagi, mitte enne kui kaua-kaua aja pärast, siis, kui kogu maailm saab otsa, päike kustub, aga enne veel, kui kogu maailm saab otsa ja päike kustub, on mäed noored, vulkaanid elavad, rõõmsad plahvatused raputavad me südameid, ja meie ees on üha uusi ja uusi munast kooruvaid noori aastaid, kuid, nädalaid, tunde, minuteid ja sekundeid tormi ja valgust, põuda ja vaikust, vabastavaid vihmu ja tuhast tärkavaid rohelisi võrseid, elu.
Liis astub trolli, see on viimane troll, ta istub üksi akna all ja tema üks käsi külmetab. Läbi trolli kahekordse aknaklaasi vahele tekkinud tihke udu ei näe ta, kuidas Janek Võidu väljaku trollipeatuses seisab, teda oma pilguga otsib, tema kaela ja juuste lõhna tunneb, nagu seisaksid nad ikka veel selles suures hämaras esikus, tema ja Liis, ootamatult vastamisi, täielikus hämmingus neid mõlemaid samaaegselt tabanud selgusest. Liis surub kindata käe sügavale taskusse, troll võtab vingudes paigalt ja sõidab üle rohelises valguses läikiva suure ristmiku, udu trolliakna klaaside vahel on paks ja läbitungimatu, tüdruk ei näe, kuidas Kaarli puiestee tenniseväljakud ja merekooli ühiselamu trolliakende tagant mööda libisevad, aga ta kuuleb, et tagareas on kaks vene noormeest, ja saab teada, kui palju viina sai reede ja laupäeva ööde jooksul kokku joodud, noormehed loevad kokku pudeleid ja gramme, arvutavad, nagu oleks tegemist tähtsate tehetega, mille lõpptulemusega ei tohi eksida. Liisi ees kohendab oma karakullkraed tumerohelises villases mantlis vana naine, ülesseotud kõrvadega läkiläki peas, ta istub liikumatult ja vaatab ainiti trolliaknast välja, mida ta näeb läbi selle tiheda veeauru, kust ta tuleb sel novembriööl, vana inimene, üksinda, ilma pojata, tütreta, saatjata, aastaid tagasi surnud meheta, nii hilja, viimase trolliga, kus ta käis, mõtleb Liis, ja kust tuleb ta ise ses kleepuvas lumes, ihuüksinda, kaitseta, kindluseta, südames uus, äsja tühermaale kerkinud tundmatu linn.
Märts 1990
„Sa ei tee seda ust lahti.”
„Tule eest!”
„Las taob.”
„Tee riiv lahti!”
„Ei tee.”
„PALUN LÕPETA ÄRA!”
„Kes peaks praegu ära lõpetama, mina või see mees?”
„Ta on su isa.”
„See on minu tuba, see riiv, seesama kuradi riiv on mu enda pisikeste näppudega siia ukse külge kruvitud! Arva ära, mitmes riiv see on. Neljas. Sest see värdjas kruvib nad mul maha ja viskab prügišahti!”
„Ta on haige.”
„Mul on külaline.”
„Ma räägin temaga, ta saab aru…”
„Ta ei tule siia sisse, ma ütlesin.”
„Ma ei suuda seda tagumist välja kannatada!.. Janek!”
„Ei, väga lahe on, põmm ja põmm! Lahe mees.”
„Sa ei ole normaalne.”
„Sina oled mul külas.”
„Ma tahan vetsu. Ma ei taha siin olla!”
„Sina oled… kõik teised mingu perse. Tule siia, Liis.”
„Ta on su isa, Janek, tal on süda haige, saad sa sellest aru, saad sa üldse aru, mis tähendab, kui sul on süda praktiliselt töötamise lõpetanud, sa ei saa mitte midagi teha, mida teised inimesed saavad, kas sa suudad ette kujutada, mis tunne see on, kui sa oled elust välja lõigatud!”
„Suva.”
„Janek, sul ei ole suva.”
„Sa ei tunne seda meest.”
„Ta on invaliid, sa ei saa ahistada invaliidi!”
„Ma kuradi muud ei teegi, kui allun tema ahistamistele siin, ja kui sina oled siin, siis ma ei kavatse mitte ühtegi kuradi liigutust selle mehe heaks teha, saad sa aru, ma ei saa tema sitase isiku heaks enam mitte midagi teha! Pärast seda, mis paska ta on siin kolm viimast aastat emale ja meile kokku keeranud!”
„Ta on haige.”
„Kas mina ei ole haige, ah? Kas mu väike õde ei ole haige? Kas ema ei ole haige, ah? Ütle ausalt, Liis, kas me tundume sulle terved inimesed?”
Liis vajub kušetile istuma. Janek ei tule ukse juurest ära, seisab edasi, toetab selja uksele, surub keha kõvasti vastu ust, nagu oleks uks see, kes tuleks
