kuradi muusanimi see Liina veel on? Mul on tädi nimi Liina.”
„Nimi pole tähtis. Liina on Liina. Muusa.”
„Keppi teete ikka temaga või ainult muusatategi?”
„Liina on abielus.”
„Mida värki, mingi vana naine või? Põder, sa oled segi pöörand.”
„Ma armastan Liinat. Ja ma olen selles armastuses vaba.”
„Mis vabadus on selles, kui sa ei saa oma naisega, keda sa armastad, keppi teha?”
„Jan, kõige sügavam inimsuhe on see, kus armastus teise inimese vastu on suurem kui vajadus tema järele. Ma armastan teda üleni, nii, nagu ta on. Ja kuna ta on abielus, siis ma armastangi teda nii, et ta on abielus. Ma armastan teda rohkem, kui ma teda vajan.”
„Oota, aga kepp? Saad ikka aru, millest ma räägin? Kepp.”
„Väga hästi saan aru. Kui ma kedagi armastan, siis ma ju tean, et kunagi saavad meie kehad üheks, ükskõik siis, mis viisil.”
„Ei ole ükskõik, mis viisil! On just see üks ja kindel ajalooliselt äraproovitud viis ja see on kepp, hea kepp mehe ja naise vahel, kui mees läheb naise sisse, eks ju, saad aru, oled kuulnud, emmed-issid teevad seda, mees läheb oma nokuga naise sisse ja see ongi kogu see jumal ja religioon ja ekstaas, millest kõik need suured poeedid ja poetessid räägivad, ainult läbi lillede.”
„Jan, kallis mees, maailm on palju suurem. Koputa, ja sulle tehakse lahti.”
„Mida sa hämad, mees, nimeta nimesid! No nii, mida on näiteks Aristoteles öelnud selle sinu faking hingeliste muusade ja vabaduse teemadel, ah?”
„Jan, teeme nii, et homme sööme koos hommikust ja räägime armastusest, sobib?”
„Põdrakene, lepime kokku: kepp on kepp ja filosoofia on filosoofia. Nõus? Kui sa sellest aru ei saa, siis sa lihtsalt keerad ära, sest vaata, mees…”
„Joogem parem, sõbrad, ja olgem rõõmsad! Ma võtan ka veel tilga viina siia mahla peale.”
„Viin on otsas. Kurat, kas Anne pood on üldse lahti veel või? Piret! Kaua need naised seal jahuvad, aru ma ei saa.”
„Maailm on suur ja imeline, Jan. Ma lähen toon viina.”
„Oota, ma annan sulle raha, paneme rahad kokku.”
„Sa oled hea sõber, Jan.”
„Mine perse! Too viina ja ole vait.”
„Su loodusnähtus tuleb. Näeme.”
Põder võtab vana pragunenud jõuluvanapildiga kilekoti, paneb Jani raha taskusse ja läheb esikusse. Kööki tuleb Piret, istub Janile sülle ja naeratab nagu valge sirel juunikuu öös. Nad suudlevad, Pireti rasked juuksed lähevad Janile suhu, Jan katkestab suudluse, pühib keelelt ja huultelt Pireti juukseid. Nad suudlevad edasi. Oktoobripimedus ja sitt põhjamaine kliima põgenevad sellest kaheksanda korruse Annelinna betoonköögist ja kaovad mustavasse sügisudusse, nagu ei oleks neid kunagi maa peal olemas olnudki.
November 1989
Janek astub koridori. See on suur, hämar, hulknurkne, peaaegu ümmargusena mõjuv ruum. Ta paneb elutoaukse enda selja taga kinni, toas rappuv tümakas pressib end läbi õhukeste uste ja elutoaseinal põlev punane seinalamp värvib ukse jääklaasid punaseks. Janek jääb keset esikut seisma, ta on esimest korda elus Tallinna vanalinna korteris, sealsamas on kinnine WC-uks, mille pragudest immitsev valgus joonistab hämara esiku seinale heleda ristküliku. Ristkülik avaneb, WC-lambi valgus paiskub koridori, Janek peaaegu ei näe Liisi nägu, kui tüdruk valgusest pimedusse astub, Liis kustutab tule, astub Janeki poole, tüdruku silmad pole pimedusega harjunud, poiss teeb paar sammu tüdrukule vastu, Liisi rind põrkab pehmelt Janeki vastu, poiss tunneb korraks oma huultel tüdruku pehmeid juukseid.
„Tšau.”
„Janek! Ma ehmatasin.” Liis võtab jope.
„Sa ei lähe ära ju.”
„Lähen.”
„Ära mine ära.”
„Tead siin läheb rõvedaks juba, ma tõesti ei viitsi enam olla, Raido ja Imre oksendavad varsti salatikaussi, nagu Aire juures, mäletad ise, kui lahe see oli.”
„Sa ei lähe ära.”
Liis tõmbab jopeluku kinni.
„Ma teen sulle võileiba. Tahad? Lähme kööki. Seal ei hakka keegi oksendama. Tule, Liis!”
„Mkmm.”
„Miks?”
„Kaksteist läheb viimane kuus.”
„Las läheb.”
„Tšau. Ütle Katrinile, et ma ei suutnud tema armsate Raitsi ja Impsi seltskonnas enam viibida.”
„Oota.” Poiss astub Liisi ja välisukse vahele, surub selja vastu ust ja vaatab tüdrukule otsa. Ta on korraga väga ilus.
„Mis on?” Liisi hääl on tooni võrra kõrgem kui tavaliselt.
„Ma tahtsin sulle ühte asja öelda.”
Liis vaatab poissi, läbi elutoa ukseklaaside kumavas punases valguses on Janeki valged paksud juuksed peaaegu roosad, Liis vaatab Janeki juukseid ja ootab, sekundi, kaks, kolm, poiss ei ütle midagi, Liis viskab koti õlale, Janek haarab nagist esimese ettejuhtuva tagi ja paneb selga.
„Kuhu sa lähed?”
„Mitte kuhugi.”
„Kuhu sa lähed siis?”
„Sinuga tulen.”
„Kuhu kohta? Ma elan Õismäel. Sa elad nagu Lasnamäel minu teada.”
„Suva.”
„Lasnamäe on ühes linna otsas, Õismäe on teises linna otsas.”
„Vahet pole.”
Liis astub Janeki ees korteriuksest välja, jookseb kõrgete astmetega kivitrepist alla, võtab poisi ees mitu astet korraga, lendab viimastest astmetest pika hüppega üle, tüdruku jalad saavad natuke põrutada, rasket välisust tuleb täie jõuga tõmmata, et see paigast liiguks, ja juba ta ongi väljas, külm niiske öö paiskub vastu nägu, värskus, pimedus, selgus, kohe läheb troll, viimane troll. Janek jõuab Liisile järele ja võtab ta jopevarrukast kinni, tõmbab tüdruku maja esimesel korrusel asuva piimapoe suurte klaasakende juurde, hoiab Liisi paigal, surub tüdruku selja vastu vihmast märga vitriini, võtab tema villases käpikus käe oma paljasse pihku, vaatab talle silma, tüdruk tõmbab käe ära, kinnas jääb poisi kätte.
„Anna mu kinnas.”
Janek surub Liisi käpiku ühe käega oma teksade tagataskusse, hoiab teisega tüdrukut kinni.
„Ma varastan sulle kohukesi, lõhun klaasi ära, tahad?”
„Öösel
