sama korduva stseeni fookust: mahajäetud maa-alusele platvormile. See näis kui igav teadusfantastiline film.
Tuuletõmme teavitas teda sisenenud võmmist.
„Millised platvormid on millised?”
Võmm osutas: neljased rühmad. „Põhjasuund. Piccadilly. Victoria.”
River uuris neid üksikasjalikult. Iga kahe sekundi järel uus vilksatus.
Jalge alt kostis kauget kõminat.
„Mis see on?”
Pollar jõllitas teda arusaamatult.
„Mis?”
„See on metroorong.”
„Metroo toimib veel?”
„Jaam on suletud,” sõnas pollar kui idioodile. „Aga liinid on avatud.”
„Kõik?”
„Jah. Aga rongid ei peatu.”
Need ei peagi peatuma.
„Mis on järgmine?”
„Mis…?”
„Järgmine rong, kurat küll. Milline platvorm?”
„Victoria. Põhjasuund.”
River oli uksest väljas.
Lühikese trepi otsas, blokeerides teed tagasi põhijaama, seisis lühike tõmmu mees ja rääkis peakomplekti. Riverit märgates muutus tema toon järsult.
„Ta on siin.”
Aga River ei olnud. Ta oli karanud üle piirde ja oli juba lähima eskalaatori juures; kiskus turvalinti kõrvale; suundus mööda liikumatut treppi kahte astet korraga võttes alla.
All oli kõik kõhedust tekitavalt vaikne. Jälle too teadusfantastiline õhkkond.
Metroorongid möödusid suletud jaamadest teosammul. River jõudis hüljatud platvormile just siis, kui sinna sisenes rong mingi suure ja aeglase loomana, kel oli silmi vaid tema jaoks. Ja sel oli palju silmi. River tajus nende kõikide pilku, kõikide eluka kõhus olevate silmapaaride pilku, pingsalt temale suunatud, kuni tema ise platvormi teise otsa vaatas, kuhu oli just keegi teise väljapääsu kaudu ilmunud.
Valge pluus. Sinine T-särk.
River pistis jooksu.
Tema taga jooksis veel keegi, hüüdes tema nime, aga see ei omanud tähtsust. River jooksis rongiga võidu. Võidu ja võites – jõudes selle kõrvale ja siis ette; ta võis kuulda selle aeglast mürinat, närivat mehaanilist tagasisidet temas üha kasvava õuduse all. Ta kuulis, kuidas kätega vastu aknaid klopiti. Ta oli teadlik juhi õudust täis pilgust, kes arvas, et ta kavatseb rongi ette rööbastele hüpata. Aga River ei saanud teiste mõtteid muuta – River sai teha vaid seda, mida ta tegi, milleks oli täpselt sellel kiirusel mööda platvormi jooksmine.
Eespool – sinine T-särk, valge pluus – tegeles keegi veel ainult sellega, mida tal teha oli.
Riveril polnud jaksu karjuda. Tal oli vaevu jaksu end edasi sundida, aga ta suutis…
Peaaegu suutis. Suutis peaaegu piisavalt kiire olla.
Selja taga hüüti uuesti tema nime. Tema taga hakkas rong kiirust koguma.
Ta oli teadlik talle järele jõudvast juhikabiinist, viis jardi sihtmärgini.
Sest too oligi sihtmärk. Ta oli alati sihtmärk olnud. Ja kiirelt vähenev vahemaa tegi talle selgeks, millise noorukiga oli tegu: kas ta on kaheksateist? Üheksateist? Mustad juuksed. Pruun ihu. Ja sinine T-särk valge pluusi all – käi perse, Ämblik –, mida ta lahti nööpis, et tuua nähtavale vöö, mis oli tihedalt…
Rong jõudis sihtmärgiga ühele joonele.
River sirutas käe välja, justkui suudaks ta nii finišijoone lähemale tuua.
Sammud tema taga aeglustusid ja peatusid. Keegi vandus.
River oli peaaegu sihtmärgi juures – poole sekundi kaugusel.
Aga sellest ei piisanud.
Sihtmärk tõmbas vööl olevast paelast.
Ja oligi kogu lugu.
ESIMENE OSA
Slough House
2
Teeme vähemalt ühe asja kohe selgeks: Slough House ei asu Slough’s, niisamuti pole see eraldi maja. Selle esiuks peitub tolmuses nurgakeses ärihoonete vahel Finsbury linnaosas, Barbicani metroojaamast kiviviske kaugusel. Sellest vasakule jääb endine ajalehekiosk, nüüdne ajalehekiosk/toidupood/joomaputka, mille õitsvaks kõrvaläriks on DVD-de laenutamine, sellest paremale Hiina restoran, mille akendele on jäädavalt paksud punased kardinad ette tõmmatud. Aknaklaasi taha asetatud trükitud menüü on vanusest kolletunud, aga seda pole iial välja vahetatud; seda on lihtsalt markeriga parandatud. Kui ajalehekioski säilimise võtmesõnaks oli kaubavaliku mitmekesistamine, siis hiinaka pikaajaliseks strateegiaks on olnud kärpimine ning menüüst on roogasid maha kriipsutatud kui numbreid bingolehelt. Jackson Lamb usub kogu hingest, et lõpuks pakutakse hiinakas ainult munariisi ja magushaput sealiha. Seda kõike paksude punaste kardinate taga, justkui oleks valikuline nappus riiklik saladus.
Esiuks, nagu juba märgitud, on peitunud nurgakesse. Selle iidne must värv on poriplekkidega kaetud ning ukse kohal olev kitsas klaaspaan ei reeda sees paistvat valgust. Tühi piimapudel on uksevarjus seisnud juba nii kaua, et samblik on selle sillutisega üheks liitnud. Mingit uksekella pole ja kirjapilu on tervenenud kui lapsepõlves saadud haav: kõik kirjad – ja neid pole kunagi nähtud – litsuksid sisenemist saavutamata vastu klappi. Justkui oleks tegemist võltsuksega, mille ainus põhjus eksisteerimiseks on olla puhvriks poe ja söögikoha vahel. Tõepoolest, võiksid istuda päevade kaupa üle tee olevas bussipeatuses ja mitte kedagi seda ust kasutamas näha. Aga kui istuksid üle tee jäävas bussipeatuses piisavalt kaua, märkaksid, et sinu kohalolu on hakanud huvi pakkuma. Sinu kõrvale võib istuda jässakas ja ilmselt nätsu näriv mees. Tema kohalolu on heidutav. Temast õhkub allasurutud vägivaldsust, nii pikalt varjatud vimma, et tema jaoks ei ole vahet, kus ta selle välja elab, ning ta jälgib sind, kuni vaateväljast kaod.
Samal ajal on voog ajalehekioskisse ja sealt välja enam-vähem ühtlane. Tänaval on alati sahkerdamist; inimesi suundub alati ühele ja teisele poole. Mööda müriseb tänavapuhastusmasin, mille pöördharjad suunavad konisid ja klaasikilde ning pudelikorke masina lõugade vahele. Kaks eri suunas liikuvat meest sooritavad väikese teineteise vältimise tantsu, kus üks teise manöövrit peegeldab, aga neil õnnestub teineteisele otsa tormamist vältida. Mobiiltelefoni kõnelev naisterahvas kontrollib käigu pealt aknaklaasilt oma peegelpilti. Kõrgel pea kohal põriseb helikopter ja kannab raadiojaamale teetöödest ette.
Ja selle kõige iga päev aset leidva jooksul jääb uks suletuks. Hiinaka ja ajalehekioski kohal tõusevad Slough House’i nelja kestendava korruse räpased, aga mitte läbipaistmatud aknad Finsbury heidutavasse oktoobritaevasse. Mööduva ja määramatuks ajaks toppama jääva – mis võib hõlpsalt aset leida: valgusfoorid, alatasa toimuvad teetööd ning kuulus Londoni busside loidus – bussi teise korruse reisijale
