Äraaetud hobused. Mick Herron

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Äraaetud hobused - Mick Herron страница 6

Äraaetud hobused - Mick  Herron

Скачать книгу

pruunikad juuksed püsiv aksessuaar – nagu ka tema ärritunud olek –, võttis Robert Hobden sulepealt korgi, lonksas piimakohvi ja asus tööle.

      Akendest oli paistnud valgust. Ho teadis juba enne ukse avamist, et Slough House ei ole inimtühi. Seda polnud keeruline kindlaks teha – märjad jalajäljed trepikojas, vihma lõhn õhus. Kord täiskuu ajal jõuab Jackson Lamb kohale enne Ho’d; juhuslikud koidueelsed puhtterritoriaalsed ilmingud. Sa võid siin kummitada nii palju kui hing ihkab, andis Lamb talle sellega teada. Aga kui nad seinad maha kisuvad ja kondid kokku rehkendavad, leiavad nad kõige tipust minu omad. Jackson Lambi mittesallimiseks oli palju häid põhjuseid, aga see oli üks Ho lemmikutest.

      Aga see siin polnud Lamb, või polnud Lamb üksinda. Üleval oli veel keegi.

      Selleks võib olla Jed Moody, aga seda vaid unenägudes. Moody jaoks oli hea päeva algus pool kümme ja tavaliselt sobis ta millekski keerulisemaks kui kuum jook alles üheteistkümnest. Roderick Ho ei sallinud Jed Moodyt, aga probleem ei olnud selles: Moody ei eeldanudki, et ta kellelegi meeldib. Juba enne Slough House’i määramist oli tal ilmselt vähem sõpru kui rusikaid. Ho ja Moody said kabinetti jagades läbi küll: kumbki ei sallinud teist ja kumbki ei hoolinud sellest, et teine seda teab. Aga ei olnud võimalik, et Moody enne teda kohale on jõudnud. Kell oli alles vaevu seitse saanud.

      Kõige tõenäolisemalt Catherine Standish. Ho’le ei meenunud, et Catherine Standish iial esimesena kohale oleks jõudnud, mis tähendas, et seda polnud kunagi juhtunud, aga tavaliselt saabus naine teisena. Ho kuuleks ukse valulikku avanemist ja seejärel naise pehmeid samme trepil ja seejärel mitte midagi. Naise kabinet oli kaks korrust kõrgemal – väikeses toas Lambi oma kõrval – ja vaateväljast väljas võis naise hõlpsalt unustada. Kui aus olla, siis võisid ta hõlpsalt unustada ka siis, kui ta otse sinu ees seisis. Võimalus naist tähele panna oli minimaalne. Seega polnud see tema.

      Ho’le see sobis. Standish ei meeldinud talle.

      Ta suundus teisele korrusele. Kabinetis riputas ta vihmamantli nagisse, lülitas arvuti sisse ja astus siis kööki. Trepil tundis ta ülevalt poolt kummalist haisu. Vihma hõng oli asendunud millegi roiskuvaga.

      Kahtlusalused olid järgmised: Min Harper, kelle puhul oli tegemist närvilise nõdrameelsega, kes alatasa taskuid patsutas, et veenduda, et ta pole midagi ära kaotanud; Louisa Guy, kelle poole ei suutnud Ho pilkugi heita, ilma et talle oleks meenunud üle ääre ajav keedupott; Struan Loy, kontoritola – Ho ei sallinud ühtki neist, aga eriliselt jälestas ta just Loy’d: kontoritola on ootele pandud kuritegu – ja Kay White, kes tavatses jagada ülakorrusel tuba Catherine’iga, aga oli liigse lärmakuse eest allkorrusele pagendatud: suur aitäh, Lamb. Aitäh, et meil kõigil ülejäänutel piinelda lased. Kui sa ei suuda moori loba taluda, miks sa siis teda tagasi Regent’s Parki ei saada? Ainult et ükski neist ei naase Regent’s Parki, sest nad kõik olid seal mingi pahandusega hakkama saanud, jätnud luureteenistuse ajalukku inetu pleki.

      Ja Ho teadis iga pleki kuju ja värvi: narkootikumid, joomarlus, liiderlikkus, poliitika ja reetmine – Slough House oli saladusi tulvil ja Ho teadis nende kõigi suurust ja ulatust, peale kahe.

      Mis viis ta mõtted Sidile. Seal üleval võib olla Sid.

      Ja mis puutus Sid Bakerisse: Ho ei teadnud, mis roima eest Sidi karistati. See oli üks kahest saladusest, millele ta polnud jälile saanud.

      Ilmselt just seetõttu ta Sidi ei sallinudki.

      Sellal kui veekann podises, mõtiskles Ho paari Slough House’i saladuse üle; mõtles närvilisele nõdrameelsele Min Harperile, kes oli unustanud salastatud teabega arvutiketta rongi. Mees oleks pääsenud, kui arvutiketta kotike poleks olnud erkpunane ja sinna poleks löödud templit Ülisalajane. Ta oleks pääsenud ka siis, kui selle leidnud naine seda BBC kätte poleks andnud. Mõningad asjad olid liiga head, et tõsi olla, välja arvatud juhul, kui need sinuga juhtusid: Min Harperi jaoks oli episood olnud uskumiseks liiga kohutav, aga see oli sellegipoolest just temaga juhtunud. Just seepärast oli Min oma kunagi paljulubava karjääri viimased kaks aastat veetnud teise korruse prügihundi eest vastutades.

      Kannu tilast tõusis auru. Köök oli viletsalt ventileeritud ja laest pudenes alatasa krohvi. Mõne aja pärast kukub kogu lagi sisse. Ho valas kruusi teepakile vett. Päevad jagunesid just sellisteks lõikudeks: teekruusi täitmine või võileibade toomine, mis omakorda on jaotatud Slough House’i saladuste kordamiseks, peale kahe … Ülejäänud aja veedab Ho oma monitori ees, sisestades avalikult ammu suletud juhtumite andmeid, aga pühendades suurema osa ajast sellele, et jõuda jälile teisele saladusele, tollele, mis tema hinge näris ja tal öösiti magada ei lasknud.

      Ta õngitses teepaki lusikaga välja ja viskas selle kraanikaussi ning seda tehes taipas ta: ma tean, kes on ülakorrusel. See on River Cartwright. See peab olema tema.

      Talle ei tulnud pähe ühtki põhjust, miks Cartwright sel hommikutunnil kohal peaks olema, aga ikkagi: tehke panused. Ho panustas Cartwrightile. Just tema on praegu ülakorrusel.

      Selles asi oligi. Ho ei sallinud River Cartwrighti silmaotsaski.

      Ta viis kruusi oma lauale, kus tema monitor pildi ette oli võtnud.

      Hobden asetas Telegraphi kõrvale, selle esilehel foto nägusid tegevast Peter Juddist. Ta oli teinud paar märkust saabuvate vahevalimiste kohta – varivalitsuse kultuuriminister oli esitanud lahkumisavalduse, sest möödunud jaanuaris saadud rabandused olid tema karjäärile kriipsu tõmmanud –, aga ei midagi enamat. Kui poliitikud vabatahtlikult ametist lahkuvad, väärib see uurimist, aga Robert Hobden oli sütitavate lugude loomisel kogenud tegija. Ta luges käsikirju ikka veel kui punktkirja, kus keelelised viperused andsid talle märku, kui teemaks olid keeluteatised ja millal Regent’s Parki kamp faktidele oma rasvased näpujäljed oli jätnud. Siin polnud ilmselt varjul mitte midagi – terviseprobleemi tagajärjel töölt lahkuv poliitik. Ja Robert Hobden usaldas oma vaistu. See, et sind enam ei avaldatud, ei tähendanud, et sa poleks enam ajakirjanik. Eelkõige siis, kui teadsid, et oled loole jälile saanud ja ainult ootad, et see igapäevauudiste lainevoogudest oma nina välja pistaks. Varem või hiljem tõuseb see pinnale. Ja kui see juhtub, saab ta kohe aru, millega on tegu.

      Seni jätkab ta oma igapäevast uudistevoogude traalimist. Ega tal suurt muud polnudki teha. Hobdeni tutvused polnud enam need, mis varem.

      Fakt on see, et Hobden oli heidik.

      Ja ka see oli Regent’s Parki süü: omal ajal oli ta teinud kaastööd kõikidele nendele ajalehtedele, aga nuhid olid sellele lõpu teinud. Ja nüüd täitis ta oma hommikud Maxi juures seda kõmu jahtides … Nii juhtus, kui olid loole jälile saanud: pelgasid, et sellele peavad jahti ka kõik teised. Et sinu kõmulugu on ohus. Veelgi enam vastas see tõele siis, kui asjasse olid segatud ka nuhid. Hobden ei olnud nõdrameelne. Tema märkmik ei sisaldanud midagi, mis poleks avalikkusele teada; kui ta oma märkmeid koos spekulatsioonidega üles tähendas, salvestas ta need kõvaketta puhtana hoidmiseks mälupulgale. Ja juhuks, kui keegi seda temalt pihta püüab panna, oli tal varuks ka valepulk. Ta polnud paranoiline, aga ta polnud ka nõdrameelne. Möödunud ööl oma korteris ringi tammudes, peljates, et on midagi kahe silma vahele jätnud, oli ta mõttes käinud läbi kõik viimasel ajal aset leidnud kohtumised vestlust alustanud võõrastega, aga ei avastanud midagi. Siis oli ta käinud läbi muud kohtumised, oma eksnaise ja lastega, endiste kolleegide ja sõpradega, aga talle ei meenunud midagi. Kui Maxi juures välja jätta, ei soovinud talle keegi kena hommikut … Asi, mis tal kahe silma vahele oli jäänud, oli prügi väljaviimine, aga see oli talle lõpuks meenunud.

      „Vabandage mind.”

      See oli too kõrvallauas istuv punapea.

      „Vabandage mind, ütlesin ma.”

      Ilmnes,

Скачать книгу