Dakota Building on New York City helikindlaim hoone. Ehitatud Central Parki maastikukujunduse aegu. Ehitaja oli põrandate ja lagede vahemikud tihendanud Central Parkist kaevatud kolmejalase savipinnase kihiga. Tihked olid seinadki. Hoone mass mõjus kui kaljumürakast välja raiutud. Mis oli arvatavasti hea asi, rehkendas Reacher, kunagi, kui siin elas John Lennon.
„Okei,” ütles Lane. „Kas nägite piisavalt?”
„Ega te pahanda, kui ma kontrollin kirjutuslaua sahtleid?”
„Milleks?”
„See on ju Kate’i laud, eks?”
„Jah, on.”
„Noh, võmmid talitaksid niiviisi.”
Lane kehitas õlgu ja Reacher alustaski alumiste sahtlitega. Vasem sisaldas kirja- ja märkmepaberi lehti ning visiitkaarte, kuhu oli graveeritud pelk nimi: Kate Lane. Parem oli lahterdatud kaustakaupa, materjalid puudutasid eranditult Jade’i kooliharidust. Tüdruk oli registreeritud õpilaseks erakoolis korterist üheksa kvartalit põhja pool. Otsustades arveid tasakaalustavate tšekkide järgi, oli kool kallis. Kõik tšekid olid makstud Kate Lane’i isiklikult pangakontolt. Ülemised sahtlid sisaldasid kirjutusvahendeid, ümbrikuid, marke, kleebiseid saatja aadressiga ja tšekiraamatut. Samuti krediitkaardikviitungeid. Kuid ei midagi tähendusrikast. Ei midagi hiljutist. Muuhulgas polnud Staplesist sooritatud oste.
Keskmine sahtel ülal sisaldas vaid kaht Ameerika passi, üks Kate’i ja teine Jade’i oma.
„Kes on Jade’i isa?” küsis Reacher.
„On see oluline?”
„Välistada ei saa. Kui mängus oleks lihtlabane kadumine, satuks ta tingimata kahtluse alla. Sageli näppavad lapse just võõrdunud vanemad.”
„Aga see on inimrööv, lunarahapõhine. Ja röövijad räägivad Kate’ist. Jade oli kaasas juhuslikult.”
„Lapseröövi võidakse maskeerida. Isalgi tuleks tüdrukut toita ja katta. Tüdruk kooli panna. Raha kuluks ära.”
„Jade’i isa on surnud,” ütles Lane. „Suri maovähki, kui tütar oli kolmene.”
„Kes see mees oli?”
„Juveeliäri omanik. Hiljem pidas Kate äri aastakese ise. Äpardunult. Ta oli varem modell. Ehkki seal me kohtusimegi. Tema äris. Ma otsisin endale käekella.”
„Kas rohkem sugulasi pole? Klammerduvaid vanavanemaid, tädisid-onusid?”
„Minule ei ole kedagi tutvustatud. Seega pole kedagi, kes oleks näinud Jade’i mitu viimast aastat. Ja seega poleks klammerduv õige kirjeldus.”
Reacher sulges keskmise sahtli. Kohendas fotot ja pöördus.
„Kapp?” jätkas ta.
Lane osutas valgete kitsukeste uste paarile. Ühe taga oligi kapp, New York City korteri kohta avar, kuid muidu pigem väiksevõitu. Valgustus käis nöörlülitiga. Kapis olid kingad ja naisteriiete varnad. See hõngas lõhnaõli. Põrandal oli siivsalt kokku lapatud jakk. Keemilise puhastuse jaoks, mõtles Reacher. Ta tõstis jaki. Sees oli Bloomingdale’i kaubamaja etikett. Ta kontrollis taskuid. Need olid tühjad.
„Mida kandis Kate lahkumisel seljas?” küsis ta.
„Ma pole kindel,” tunnistas Lane.
„Kas keegi teab?”
„Me väljusime kõik enne teda,” ütles Lane. „Minu arust ei jäänud siia hingelistki. Peale Taylori.”
Reacher sulges kapiukse ja astus edasi kummuti juurde. Ülal topeltuksed, all sahtlid. Üks sahtel sisaldas ehteid. Teine oli tulvil igat masti pudi-padi, näiteks uute rõivaste varunööpe paberpakendites ja taskutest roogitud münte. Kolmandat täitis pitspesu. Rinnahoidjad ja aluspüksid, emba-kumba, kas valged või mustad.
„Kas tohib näha Jade’i tuba?” küsis Reacher.
Lane juhatas teda lühikese sisekoridori kaudu. Jade’i tuba oli kahvatutes pastelltoonides ja lastekraami täis. Karvased karukesed, portselannukud, lelud, lauamängud. Voodi oli madal. Pidžaama padjale volditud. Öölamp põles endistviisi. Madalale kirjutuslauale olid laotatud rasvapaberil vahakriidijoonistused. Toolike oli siivsalt laua alla lükatud.
Sõjaväevõmmi ei kõnetanud selles toas miski.
„Tehtud,” ütles Reacher. „Palun väga vabandust, et rikkusin teie privaatsust.”
Ta naasis Lane’i kannul elutuppa. Nahkkott konutas esiku lähedal põrandal. Gregory ja ülejäänud viis sõdurit olid süüvinud vaikimisse, liikumata paigast.
„Otsustav hetk,” lausus Lane. „Kas eeldada, et Reacherit jälgiti õhtul majja sisenemas? Või mitte?”
„Mina ei märganud vaatlejaid,” ütles Gregory. „Minu meelest väga ebatõenäoline. Ööpäevaringne valve neelab inimressurssi. Järelikult pakun, et mitte.”
„Nõus,” ütles Lane. „Ka mina arvan, et Reacher on neile seni reakodanik. Mistõttu tuleks ta kella seitsmeks tänavale saata. Katsetame natuke omapoolset valvet.”
Proteste polnud. Reacher noogutas.
„Ma jälgin Spring Streeti maja esikülge,” lubas ta. „Nii näen neist vähemalt üht. Võib-olla ka kaht.”
„Ärge ennast näidake,” hoiatas Lane. „Te ju mõistate minu ärevust?”
„Absoluutselt,” ütles Reacher. „Mind ei avastata.”
„Piirduge jälgimisega. Vahelesegamine rangelt keelatud.”
„Ärge muretsege.”
„Nemad on seal aegsasti,” ütles Lane. „Nii et asuge positsioonile varakult.”
„Ärge muretsege,” kordas Reacher. „Ma hakkan kohe minema.”
„Kas te ei tahagi teada, millist hoonet valvata?”
„Mul pole tarvis teada,” ütles Reacher. „Ma näen, kuidas Gregory jätab võtmed.”
Ta marssis korterist välja ja sõitis liftiga alla. Noogutas portjeele ja sammus tänavale. Võttis kursi metroojaamale 72. tänava ja Broadway nurgal.
Hoonet jälgiv naisterahvas täheldas tema lahkumist. Oli näinud, kuidas ta saabus Gregory seltsis, ning nüüd läks ära üksinda. Naine kontrollis käekella ja märkis üles kellaaja. Sedastas, kael õieli, tema läänesuunalist kulgu. Kui ta silmist kadus, tõmbus naine taas hoolega varju.
SEITSE
Esimesena tuli rong nr 9. Kasutades eelmisel päeval ostetud metrookaarti, sõitis Reacher üksteist peatusevahet lõunasse Houston Streetile. Edasi väljus ta maa alt, et jalutada lõuna suunas Varickit pidi. Oli väga vaikne, kell oli kolm läbi hommikul. Reacheri kogemust mööda magas linn, mis iialgi ei maga, mõnikord siiski, vähemalt mõningail öödel, tunnikese või kaks. Kui hilised uitajad olid kobinud koju ja varased tõusjad polnud veel ärkvel, tekkis mõnikord üürike katkestus. Suurlinn jäi vagusi ja tõmbas hinge, ja tänavaid valitses helkiv pimedus.
