lahkus kell kümme hommikul,” meenutas Lane. „Minu meelest kavatses ta minna Bloomingdale’i kaubamajja.”
„Teie meelest?”
„Ma luban tal üsna volilt ringi liikuda. Tal pole kohustust esitada mulle päevaplaani peensusi. Pidevalt küll mitte.”
„Kas ta oli üksi?”
„Tema tütar oli temaga.”
„Tema tütar?”
„Kaheksa-aastane, esimesest abielust. Nimi on Jade.”
„Kas laps elab siin teie juures?”
Lane noogutas.
„Kus on siis Jade praegu?”
„Loomulikult kadunud,” ütles Lane.
„Nii et röövitud on kaks inimest?” küsis Reacher.
Lane noogutas jälle. „Mingis mõttes kolm. Ka nende autojuht ei pöördunud tagasi.”
„Ja teil ei tulnud pähe seda varem mainida?”
„Üks või kolm. Mis vahet seal on?”
„Kes oli autojuht?”
„Taylori-nimeline tüüp. Inglane, SAS-i veteran. Tubli mees. Üks meie hulgast.”
„Mis juhtus autoga?”
„Haihtunud.”
„Kas Kate külastab tihti Bloomingdale’i?”
Lane raputas pead. „Ainult aeg-ajalt. Mitte iial etteaimatavalt ega regulaarselt. Argiregulaarsus pole meil kombeks. Ma rakendan mitmeid autojuhte ja sõidumarsruute, mõnikord hoidume linnast ülepea.”
„Misjaoks? On teil rohkesti vaenlasi?”
„Parajal määral. Minu ametialal sigineb neid.”
„Te peate oma ametiala mulle lahti seletama. Peate täpsustama vaenlaste isikuid.”
„Miks te olete nii kindel, et röövijad helistavad uuesti?”
„Ma jõuan selleni,” ütles Reacher. „Kirjeldage mulle esimest kõnelust. Sõna-sõnalt.”
„Helistati kell neli pärast lõunat. Umbes selline värk, nagu võikski oodata. Teie naine ja tütar on meie käes, teadagi.”
„Hääl?”
„Moonutatud. Üks elektroonilisi häälemuundureid. Väga metalne, justkui robotid filmides. Vali ja sügav, mis aga ei tähenda midagi. Moonutada saab ka tämbrit ja hääle tugevust.”
„Kuidas te vastasite?”
„Ma küsisin, millised on nõudmised. Mulle öeldi miljon taala. Mina palusin rääkida Kate’iga. Lühike paus, telefon anti talle.” Lane sulges silmad. „Tema korrutas muudkui: aita mind, aita mind.” Lane tegi silmad lahti. „Edasi tuli taas kuuldele häälemuunduriga tüüp ja mina nõustusin summaga. Viivitamatult. Tüüp ütles, et juhtnööridega helistatakse tund aega hiljem.”
„Ja kas helistati?”
Lane noogutas. „Kell viis. Mul kästi passida kuus tundi, panna siis raha teie nähtud Mercedese pakiruumi, lasta see sõidutada Village’isse ja parkida vajalikule parkimiskohale punktipealt kell üksteist nelikümmend. Autojuhi korraldus oli lukustada masin, jalutada minema, pista võtmed Spring Streeti ja Lääne-Broadway edelanurgal kokkulepitud hoone eesukse postipilusse. Edasi oli käsk jätkata eemaldumist lõunasse, jalgsi piki Lääne-Broadwayd. Et võimaldada kellelgi lipsata selja taha, siseneda hoonesse ja korjata võtmed ära. Autojuht ei tohtinud peatuda, ümber pöörata ega isegi üle õla piiluda, sest muidu ähvardati Kate’i surmaga. Samal ähvardusel ei tohtinud autosse sokutada jälitusseadet.”
„Teile öeldigi sõna-sõnalt nõnda?”
Lane noogutas.
„Ja muud polnud?”
Lane raputas pead.
„Kes sõitis autoga sinna?” päris Reacher.
„Gregory,” vastas Lane.
„Mina järgisin juhtnööre,” ütles Gregory. „Täht-tähelt. Ma ei julgenud riskida.”
„Kas jalutada oli pikk maa?” küsis Reacher temalt.
„Kuus kvartalit.”
„Mida kujutab endast too postipiluga hoone?”
„See on hüljatud,” ütles Gregory. „Või renoveerimisootel. Emba-kumba. Igatahes inimtühi. Enne kohvikusse tulekut käisin seal täna õhtulgi. Asustusest pole märki.”
„Kui tasemel oli teie mees Taylor? Kas te olite Inglismaal tuttavad?”
Gregory noogutas. „SAS on nagu suur pere. Ja Taylor oli tõepoolest vägagi tasemel.”
„Hüva,” ühmas Reacher.
„Mis hüva?” päris Lane.
„Mul on mõned ilmsed esialgsed järeldused,” ütles Reacher.
NELI
Reacher ütles: „Esiteks järeldan ma, et Taylor on juba surnud. Need tüübid tunnevad teid nähtavasti üksjagu, mistõttu tasub eeldada, et nad teadsid Taylorit karta. Järelikult ei jätnud nad teda ellu. Polnud põhjust. Liiga ohtlik.”
Lane küsis: „Miks te arvate, et nad tunnevad mind?”
„Nad nõudsid konkreetset autot,” kostis Reacher. „Ja nad aimasid, et teil vedeleb käepärast miljon dollarit sularaha. Nad esitasid oma nõudmise, kui pangad olid suletud, ja käskisid toimetada summa kohale enne pankade taasavamist. Mitte igaüks pole suuteline taolisi tingimusi täitma. Isegi väga rikastel kulub harilikult pisut aega, et kokku kraapida miljon taala sulas. Võetakse lühiajalisi laene, tehakse ülekandeid, kasutatakse tagatisena põhivarasid – sedasorti värk. Need tüübid aga paistsid teadvat, et teie võimuses on summa otsekohe välja köhida.”
„Kust nad mind tunnevad?”
„Kust mina tean.”
Keegi ei kõnelnud.
„Neid on kolm,” ütles Reacher. „Üks valvas Kate’i ja Jade’i seal, kuhu iganes vangid viidi. Teine jälgis Lääne-Broadwayl lõunasse kõndivat Gregoryt, suheldes vargsi mobiilitsi kolmandaga, kes ootas, et lipsata võtmeid ära korjama niipea, kui see on ohutu.”
Keegi ei iitsatanud.
„Ja nende baas asub vähemalt kahesaja miili kaugusel osariigi põhjanurgas,” jätkas Reacher. „Lähtugem eeldusest, et sündmused vallandusid eile hommikul veidi enne kella ühtteist. Kuid teile helistati alles viie tunni möödudes. Sest nad sõitsid autoga. Kell viis väljastati juhtnöörid lunaraha üleandmiseks, seda enam kui kuus tundi hiljem. Kuut tundi läks röövijail tarvis, sest kahel neist tuli sõita tagasi linna. Viie-kuue tunniga läbib kakssada
