pugesid kahekesi välja ja seisatasid kõnniteel ning öö varjust ilmus teine kompaktse kehaehitusega hallis ülikonnas mees, kes sõidutas nende auto minema. Gregory juhatas Reacheri hoonesse ning edasi liftiga üles. Eeskojad-vestibüülid olid niisama aristokraatlikult hämarad nagu eksterjöörgi.
„Kas te olete siin kunagi Yokot näinud?” küsis Reacher.
„Ei ole,” vastas Gregory.
Väljunud viiendal korrusel, juhatas Gregory ta ümber nurga ja neile avanes korteriuks. Ilmselt hoiatasid vestibüüli töötajad telefonitsi ette. Uks, mis avanes, oli raskest meekarva tammepuidust, ja meekarva oli ka koridori tunginud soe valgus. Korter oli kõrge, soliidne, ruumikas. Väike kandiline esik läks üle suureks kandiliseks elutoaks. Jahutatud õhuga elutoas olid kollased seinad, madalad laualambid, mugavad trükiriidega kaetud toolid ja diivanid. Tuba täitsid kuus meest. Keegi ei istunud. Kõik seisid vaikides püsti. Kolmel oli seljas Gregory omaga analoogne hall ülikond, kolm kandsid musta värvi teksaseid ja voodriga musta nailonjoppi. Erusõjaväelased, taipas Reacher sedamaid. Täpselt nagu Gregory. Nad jätsid sõduri mulje, viimne kui üks. Korter ise mõjus ahastusse uppuva komandopunkrina, lahus eraldatud välipostist, kus lahing on selsamal momendil liiva jooksmas.
Kui Reacher sisse astus, pöörasid kõik kuus meest teda silmitsema. Ega iitsatanud. Aga kuna järgmiseks silmitsesid viis meest kuuendat, oletas Reacher, et kuues mees osutubki bossiks. Härra Lane’iks. Alluvatest pool inimpõlve vanem. Hallis ülikonnas. Hallid juuksed kolba ligi pöetud. Sihvakas, kasv võib-olla toll üle keskmise. Nägu kahvatu ja mure küüsis. Seisang tikksirge, piinavalt pingul, harali sõrmede otsad kompasid lauaplaati, millel paiknesid vanamoodne telefon ja kauni naisterahva raamitud foto.
„See ongi tunnistaja,” ütles Gregory.
Vaikus.
„Ta nägi autojuhti,” lisas Gregory.
Mees laua ääres langetas pilgu, eemaldus telefonist ja lähenes Reacherile, keda piidles pealaest jalatallani vaagivalt, hindavalt. Peatus siis jardi kaugusel ja pakkus kätt.
„Edward Lane,” ütles mees. „Väga meeldiv teiega tutvuda, söör.” Ameerika hääldus, algselt mõnest virelevast maanukast, millel polnud Manhattani Upper West Side’iga midagi ühist. Näiteks Arkansasest või Tennessee külakolkast, kuid kummalgi juhul oli selle tasalülitanud pikaldane kokkupuude isikupäratu sõjaväelise tooniga. Reacher esitles end ja vahetas käepigistuse. Lane’i käsi oli kuiv, ei soe ega külm.
„Jutustage mulle, mida nägite,” jätkas Lane.
„Ma nägin autosse istuvat kutti,” ütles Reacher. „Ta sõitis minema.”
„Vaja oleks üksikasju,” ütles Lane.
„Reacher töötas varem Ühendriikide armee kriminaaljälituses,” kuulutas Gregory. „Benzi kirjeldas ta laitmatult.”
„Eks kirjeldage ka autojuhti,” ütles Lane.
„Autot nägin ma rohkem kui juhti,” ütles Reacher.
„Kus te viibisite?”
„Kohvikus. Auto jäi minust natuke kirdesse, teisele poole laia Kuuendat avenüüd. Ehk umbes kahekümnekraadine nurk, ehk umbes üheksakümmend jalga eemal.”
„Miks te seda vaatasite?”
„See oli viletsalt pargitud. Kuidagi kohatult. Ma oletasin, et tuletõrjekaevule.”
„Oligi,” ütles Lane. „Ja edasi?”
„Edasi ületas kutt tänava auto juurde. Mitte vöötrajalt. Vaid nurga all, läbi liiklustühemike. Nurk kattus enam-vähem minu vaatejoonega, ehk umbes kakskümmend kraadi. Nii nägin põhiliselt ta turja, kuni autoni välja.”
„Ja edasi?”
„Ta torkas võtme lukuauku ja istus sisse. Võttis paigast.”
„Loomulikult põhjasuunas, kuna see oli Kuues avenüü. Ega ta pööret teinud?”
„Minu nähes mitte.”
„Kas te oskate teda kirjeldada?”
„Sinised teksad, sinine särk, sinine nokats, valged tossud. Kulunud riided, mugavad. Keskmist kasvu kutt, keskmises kaalus.”
„Kui vana?”
„Nägu ma ei näinud. Nägin põhiliselt turja. Aga need polnud nooruki liigutused. Ta oli vähemalt kolmekümnene. Võib-olla nelikümmend.”
„Kuidas ta täpselt liikus?”
„Ta oli keskendunud. Sammus sirgelt auto poole. Kiirustamata, kuid kindlal kursil. Peahoiaku järgi usun, et ta silmitses autot ainiti terve tee. Kõhklematult, nagu sihtpunkti. Nagu märklauda. Ja õlahoiaku järgi usun, et tal oli võti rõhtsalt ette sirutatud. Nagu tilluke piik. Süvenenud, keskendunud. Asjalik. Sellised olid liigutused.”
„Kust ta tuli?”
„Üsna minu õla tagant. Võimalik, et jalutas põhjasuunas ja astus siis kohviku juures läbi liikluse minekuks kirdesse sõiduteele.”
„Kas te tunneksite ta uuesti ära?”
„Pole välistatud,” ütles Reacher. „Aga üksnes kõnnaku ja riiete ja rühi põhjal. Need ei ole kellegi tõend.”
„Juhul kui ta ületas tänava liiklusvoolus, heitis ta tingimata pilgu lõunasse, et jälgida lähenevaid autosid. Vähemalt korra. Järelikult oli teil võimalus näha nägu paremprofiilis. Samuti vasakprofiilis, kui ta oli juba rooli istunud.”
„Nurk polnud kiita,” ütles Reacher. „Ja valgus oli kehvavõitu.”
„Autode esituled särasid ju.”
„Ta oli valge,” ütles Reacher. „Puhtaksaetud lõuaga. Muud ma ei näinud.”
„Valge ja meessoost,” nentis Lane. „Kolmkümmend viis kuni nelikümmend viis. Elimineerib küll kaheksakümmend protsenti rahvastikust, vahest enamgi, kuid sellest ei piisa ometi.”
„Kas teil kindlustust polnud?” päris Reacher.
„Küsimus pole autos,” ütles Lane.
„Aga sõiduk oli tühi,” vaidles Reacher.
„Ei olnud,” ütles Lane.
„Mida see ikkagi sisaldas?”
„Tänan teid, härra Reacher,” lausus Lane. „Te olite väga abivalmis.”
Ta pöördus ja naasis jälle sinna, kust oli alustanud, telefoni ja fotoga laua äärde. Seisatas laua kõrval nagu pulk, ajas sõrmed taas harali ja toetas sõrmeotsad lihvitud puitplaadile telefoni ligi, justkui võiks puudutus tuvastada sissetuleva kõne veel enne elektroonilise impulsi käivitatud helinat.
„Te vajate abi,” ütles Reacher. „Kas ma eksin?”
„Miks see teid huvitab?” küsis Lane.
„Harjumuse tõttu,” vastas Reacher. „Refleks. Kutsealane uudishimu.”
„Abi
