Hollandi tunnelisse. Ei klapi Long Island idas, muidu oleks valitud kesklinna tunneli lähedus. Ei, nende valik oli põhjasuund piki Kuuendat. Mis viitab, et nad rahuldusid George Washingtoni sillaga või Henry Hudsoni ja Saw Milliga või Triborough’ ja Major Deeganiga. Viimaks põrutati tõenäoliselt tasulistele kiirteedele. Küllap asuvad nad Catskillsi mägedes või kuskil. Võib-olla mõnes farmis. Tingimata paigas, kus on olemas garaažikompleks või suur küün.”
„Miks?”
„Neile langes äsja sülle teie Mercedes Benz. Veel kaaperdasid nad sõiduriista, mille Taylor juhtis eile Bloomingdale’i kaubamaja juurde. Masinad tahavad peitmist.”
„Taylor juhtis Jaguari.”
„Palun väga. Nende staap hakkab vägisi meenutama luksusautode müügisalongi.”
„Miks te olete kindel, et nad helistavad uuesti?”
„Inimloomus. Praegu vahutavad nad vihast. Kiruvad end maapõhja. Nad tunnevad teid, aga võib-olla mitte kuigi hästi. Nad nõudsid ehku peale miljon dollarit sularaha ja teie ladusite selle kotti hetkegi kõhklemata. Valesti tegite. Oleksite pidanud südame rindu võtma ja venitama. Sest nüüd mõtlevad nad, et kuramus, nõuda tulnuks rohkem. Et oleks tulnud piire kombata. Järelikult haaravad nad telefoni ja pommivad teilt pappi juurde. Nad kavatsevad täpselt testida, kui palju sularaha teil vedeleb. Teid kavatsetakse lüpsta tilgatumaks.”
„Aga miks nad nii kaua viivitavad?”
„Sest strateegia muutub märkimisväärselt,” ütles Reacher. „Järelikult nad vaidlevad. Nad on vaielnud kogu päeva. Inimloomus seegi. Kolm meest vaidlevad alati, millised on plussid ja millised miinused, kas jääda plaanile truuks või improviseerida, mängida ohutut mängu või minna riskile.”
Keegi ei iitsatanud.
„Kui palju sularaha teil on?” küsis Reacher.
„Seda ma teile ei avalda,” vastas Lane.
„Viis miljonit,” ütles Reacher. „Nende järgmine nõudmine. Telefon heliseb ja teilt nõutakse viis miljonit dollarit lisa.”
Seitse silmapaari pöördusid. Aga telefon ei helisenud.
„Koos veel ühe autoga,” ütles Reacher. „Ruumi neil küünis vist jätkub.”
„Kas Kate on kaitstud?” küsis Lane.
„Momendil on ta nagu vanajumala selja taga,” rahustas Reacher. „Ta on ju nende leivateenistus. Ja te käitusite õigesti, kui palusite esimesel korral kuulda tema häält. Sellega kehtestasite väärt reegli. Edaspidi pole neil võimalik keelduda. Probleem tekib pärast lõpumakset. Iga inimröövi keerukaim osa. Raha loovutada on hõlpus. Inimest koju saada raske.”
Telefon püsis vakka.
„Nii et teie soovitate mul venitada?” küsis Lane.
„Mina venitaksin,” vastas Reacher. „Tükeldaksin summa. Jaotaksin portsudeks. Võidate natuke aega.”
Telefon ei helisenud. Toas kõlas vaid õhkjahutuse sisin ja meeste tasane hingamine. Reacher heitis pilgu ümberringi. Kõik ootasid kannatlikult. Erivägede sõdurid on vilunud ootajad. Peadpööritava märuli kiuste, mille keskmesse nad vahetevahel satuvad, veedetakse sootuks enam aega oodates, keerutades pöidlaid alalises valvelolekus, lahinguvalmiduses. Ning siis, üheksal juhtumil kümnest, kamandatakse sõdurid taas relvilt, häireolukord tühistatakse.
Telefon ei helisenud.
„Teie järeldused on head,” katkestas Lane vaikuse, otsekui endamisi. „Kolm tüüpi eemal kauguses. Mõni farm. Osariigi põhjanurk.”
Ometi eksis Reacher läbi ja lõhki. Pelgalt neli miili eemal suurlinna elektrit täis pimeduses, sealsamas Manhattani saarel, lükkas keegi üksik meesterahvas lahti palava toapugeriku ukse. Ja taandus sammukese. Kate Lane ja tütar Jade liikusid temast ette, talle otsa vaatamata. Nad astusid tuppa, kus märkasid kaht voodit. Need paistsid kõvad ja kitsukesed. Tuba tundus kasutamatusest niiske. Aknakardinaks must riidepalakas. Riie oli neljast küljest ehitusteibiga seintele kleebitud.
Üksik meesterahvas sulges ukse, kõndis minema.
VIIS
Telefon helises täpipealt kell üks hommikul. Kahmanud toru hargilt, ütles Lane: „Jah?” Kuularist ulatus Reacheri kõrvu nõrk hääl, kahekordselt moondunud, esiteks moondeaparaadi ja teiseks kehva ühenduse tõttu. Lane küsis: „Kuidas palun?” ja talle vastati. Lane ütles: „Ma tahan rääkida Kate’iga. Seda ennekõike.” Järgnes paus, hääl vahetus. Naisehääl oli samuti moonutatud, hingeldamisest ja paanikast. Tõi kuuldavale vaid ühe sõna, võib-olla Lane’i nime, ning kasvas siis karjatuseks. Karjatus hääbus vaikusse ja Lane pressis silmad kinni ning elektrooniline robotihääl naasis, et kärkida kuus lühikest silpi. Lane ütles: „Hea küll, hea küll, hea küll,” ja Reacher kuulis, kuidas liin jäi tummaks.
Tummalt istus ka Lane, silmalaud otsekui kinni kruvitud, kiirete katkendlike hingetõmmetega. Edasi avanesid silmad ja libisesid näolt näole, kuni peatusid Reacheril.
„Viis miljonit dollarit,” ütles ta. „Teil oli õigus. Aga kust te teadsite?”
„Järgmise astmena oli see loogiline,” väitis Reacher. „Üks, viis, kümme, kakskümmend. Inimesed mõtlevad niimoodi.”
„Te olete selgeltnägija. Oskate vaadata tulevikku. Ma võtan teid palgale. Kakskümmend viis tonni kuus nagu ülejäänud poistel.”
„Kuu aega see ei kesta,” ütles Reacher. „Pole võimalik. Kogu lugu saab mööda paari päevaga.”
„Ma nõustusin neile maksma,” tunnistas Lane. „Ei suutnud venitada. Nad tegid Kate’ile haiget.”
Reacher noogutas. Vaikis.
Gregory küsis: „Kas juhtnöörid tulevad hiljem?”
„Tunni pärast,” ütles Lane.
Tuba jäi taas vagusi. Oodati jälle. Toas laiali hargnenud mehed kontrollisid käekelli, kohendasid imepõgusalt asendit. Tühjusse põrnitsev Lane asetas tumma telefonitoru uuesti hargile. Reacher kummardus lähemale ja koputas talle vastu põlve.
„Meil on tarvis juttu ajada,” pomises Reacher.
„Millest?”
„Ma vajan taustainfot. Katsume välja nuputada, kes need tüübid sellised on.”
„Hea küll,” ütles Lane ebamääraselt. „Läki minu kabinetti.”
Tõusnud pikkamisi, juhatas ta Reacheri elutoast köögi kaudu taha teenijatuppa. Pisike, kandiline ja ilutu, oli see sisustatud kabinetiks. Kirjutuslaud, arvuti, faks, telefonid, kartoteegikapid ja riiulid.
„Rääkige mulle oma turvafirmast,” alustas Reacher.
Lane istus kontoritoolile, pööras näoga toa poole.
„Mis seal rääkida,” ütles ta. „Me oleme lihtsalt erusõdurite seltskond, kes otsib endale tegevust.”
„Millistes ülesannetes?”
„Me osutame teenusi.
