tahtnud öelda. Selle asemel lausus ta nii tasakaalukalt, kui suutis: „Helistan emale teel Edinburghi.”
„Sa siis ikka sõidad Edinburghi?”
Grace’i eratelefon, mis lebas visandiploki kõrval laual, lõi jälle helendama. „Jeff,” võis ekraanilt lugeda. Grace võttis telefoni kätte.
„Jah,” vastas ta õele. „Sõidan küll.”
Ashley Robbins, sündinud Moran, avas maa-aluses parklas autoukse, istus sisse ning viskas käekoti ja töökoti – mõlemad ühtviisi suured ja rasked – kõrvalistme ette. Seal vedeles juba mitu tühja lömmis mahlapakki, pool pudelit energiajooki, millega Leol oli ärritav komme eputada, ning ohtralt krõbuskipuru. Viimati mainitu jääb muidugi tema kottide põhja külge kinni ja Ashley unustab selle, kuni juhtub nii nagu läinud nädalal, kui kogu see puru pudenes – piinlik küll – suure kaubamajaketi portselantoodete kaubatundja laitmatult puhtale lauale, nii et jääb üle ainult oodata, kas temalt ikka tuleb loodetud suur Susie Sullivani portselantoodete tellimus või ehk nüüd enam mitte. Kaubatundja oli teinud näo, nagu ei märkakski, et tema laud on korraga krõbuskipurust üle külvatud, ning Ashley püüdis nende vestluse ajal kõrvaldada kogu seda segadust niiskete salvrättidega, mis täitsid kabineti sünteetilise sidruni pealetükkiva lõhnaga. Tellimuse kohta polnud seni igatahes veel kinnitust tulnud.
Ashley kinnitas turvavöö, käivitas mootori ja lülitas sisse esituled. Mootori käivitudes ärkas lärmakalt ellu ka autoraadio ja kuulutas, et kell on kolme minuti pärast kuus ning nädalavahetuse ilm tuleb mahe, ent läänest aeglaselt lähenevate vihmapilvede tõttu heitlik. Vihm tähendab ühtlasi seda, et mänguväljakule pole asja – leidus mammasid, kes võtsid käteräti kaasa, et pühkida liugteed ja kiigeistmed kuivaks, aga Ashley nende hulka ei kuulunud –, ning Leo ei saa rahmeldada keset kogu seda pori ja mõranenud tsementi, millest pidi mehe kinnitust mööda saama ühel heal päeval aed. Ashley oli püüdnud hoiduda torkamast: „Siis, kui lapsed on juba nii suured, et neil pole seda enam vaja,” aga ei suutnud vastu panna ja torkas ikka. Leo oli joonistanud tulevasest aiast ilusa kavandi ning kinnitanud kööki seinale. Kui see oli rippunud seal kuu aega, küsis Ashley, kas nad ei võiks pöörduda mõne aiafirma poole, et asi hakkaks liikuma. Leo oli seepeale sügavalt haavunud.
„Ma saan ise hakkama. Olen niisugustes asjades osav. Tead ju ise ka. Tahan teha aia lastele omaenda kätega.”
King’s Roadi läänepoolses osas oli tihe liiklus nagu reedeõhtuti ikka ning tuuleklaas nägi lakkamatult tibutavas vihmas välja nii udune, nagu oleks sellele määritud õli. Mõistlikum olnuks minna jala. Büroost koju Fulhamisse oli kõigest kahekümne minuti tee, paras kõndida, aga hommikul oli ähvardanud hakata sadama ja Ashley kippus hiljaks jääma ning ta oleks pidanud kotte käe otsas tassima ja auto seisis väljas kõnnitee servas. Niisiis oli ta läinud kergema vastupanu teed ja otsustanud auto kasuks ning siin ta siis istuski, ees buss number 22 ja taga, peaaegu tema põrkerauas kinni, teine auto. Leo on nüüd lapsed hoidjalt üle võtnud – see uus tüdruk polnud just teab mis hea hoidja, aga pärast seda, kui Nicky abiellus ja Austraaliasse kolis, olid nad kõik olnud ühtviisi viletsad –, sellepärast poleks Ashley pidanud nii paaniliselt kiirustama. Aga „paaniline” oli sõna, mis sobis kõige paremini iseloomustama kogu tema praegust meeleolu; olgu tööl või kodus – kusagil ei tundnud ta end päris hästi. Ashleyt saatev süütunne ei lasknud end kuidagiviisi lepitada nende ohtrate rollidega, mida tal tuli täita. Tegeled lastega? Sa peaksid olema tööl. Jälle tööl? Peaksid olema kodus. Sõbrad? Ära mitte mõtlegi!
Vähemasti ei pidanud ta seda iial kuulma Leo suust. Mees ei teinud talle kunagi töö pärast etteheiteid ega nurisenud, et perefirmas polnud ametikohustusi ja koduseid asju eraldav piir üksnes ähmane, vaid need kaks olid omavahel lootusetult läbi põimunud. Leos polnud nähtavasti kübetki seda edasipüüdlikkust, mis kihutas takka Ashleyt; paistis, et mees ei tunne erilist vajadust, tungi ega õieti kohustustki teha midagi peale kõige hädavajalikuma. Leo võis istuda Frediga põrandal ja ehitada pikkamööda Lego-torni, ilmutamata vähimatki märki, et tal oleks muud soovi kui aidata Fredi väikestel pontsakatel kätel sobitada sinist klotsi punase peale. Ning kui Maisie talle järjekordses kolmeaastase vihahoos kallale tormas, haaras ta tütre lihtsalt sülle ja hoidis teda, kuni tüdrukukeses midagi nii palju settis, et ta ei rabelnud enam nagu nõela otsa torgatud liblikas ning võis jälle maha minna.
Tõele au andes pidi Ashley tunnistama, et algul oli mees mõjunud temale samamoodi. Pärast ülikooli oli ta arvanud, et perefirmasse tööle asuda on viimane asi, mida ta soovib. Vanem õde oli juba hakanud omandama nende perele kuuluvas ettevõttes turunduskogemusi ja noorem õde õppis kunstikooli graafikaosakonnas ning peeti iseenesestmõistetavaks, et nad mõlemad saavad Susie Sullivani keraamikatöökojas oma alal piisavalt kõrge ametikoha. Aga Ashley ütles, et ei taha seda. Ashley ütles, et tahab siirduda teadustööle. Siis ütles ta, et tahab ringi reisida. Seejärel, et tahab proovida kätt kinnisvaraarenduses, ning siis äkki ilmus ühe sõbra pool peetavale peole Leo Robbins, keda Ashley ülikoolist põgusalt tundis, ning andis mõista – suuresti sellega, mida jättis ütlemata –, et temasugune tark tüdruk ei tohiks käituda nagu rikkast perest pärit hipi või anarhist.
Ashley hakkas Leoga käima ja sai tagasihoidliku koha ühes suures ajalehemüügiketis. Töö oli kohutav, põhiliselt tuli tal helistada reklaamitellijatele ning täiendada tüütuid tarbijakontosid, aga ühtlasi avas see Ashley silmad. Juba kolme kuuga oli ta müügitööst samal määral sisse võetud kui Leost. Muidugi läks selles vallas põhiliselt vaja üksnes tervet mõistust, ent selle kõrval ometi ka analüüsioskust. Tema säravat nägu vaadates ei maininud Leo kunagi kas ma ei öelnud, vaid tundis Ashley innu ja võimekuse üle siirast rõõmu. Mees ise oli Suur-Londoni piirkonna meediakoolis asendusõpetaja ning võttis asja rahulikult. Mõnikord oli tal tööd, mõnikord ei olnud. Ta oli sõbralik, võimekas, praktiline ja täiesti vaba Ashleys pulbitsevast energiast.
„Ta täiendab sind suurepäraselt,” ütles Ashley isa.
„Kas see on kompliment?”
Isa kehitas õlgu. „See on tähelepanek.”
Ja siin ta siis nüüd on: Susie Sullivani turundusdirektor, kes on olnud kuus aastat abielus Leo Robbinsiga, elab mehe ja kahe väikese lapsega Fulhami päevinäinud majas, istub praegu vihmasajus reedeõhtuses liiklusummikus ning reastab mõttes asju, mis tal koju jõudes tuleb teha. Muu hulgas emale helistada. Tolle maja pärast.
Büroos oli vaikne; see oli eriline reedeõhtune vaikus, millele pidi järgnema pikk tegevusetus. Lauad olid korras ning niinimetatud juhatuseruumis – ainult Susie võis tahta juhatuseruumi, mis meenutas pigem ilusat kööki – seisid heledast puidust laua ümber kenasti vaheldumisi punaseks ja pardimunakarva siniseks värvitud toolid. Laual polnud midagi muud kui Susie Sullivani kann, milles olid tulipunased ja säravsinised anemoonid. Lilled tähendasid seda, et Susie ise oli kas juba büroos või varsti tulemas. Tema nõudis, et igal pool oleksid lilled, võimaluse korral aia- või metsalilled.
Cara kõndis aeglaselt läbi kontori. See oli avatud plaaniga ja õhurikas ning kui praegu olid aknad talveõhtusest vihmast tumedad, siis päevaajal avanes neist imekaunis panoraamvaade Lääne-Londonile: jõele ja puudele, mis olid suvel hoolitsetud ja tihedad nagu rohelised käsnad. Selle büroo olid nad kujundanud ühiselt, tema koos ema ja õdedega; siin olid laudpõrandad, tualettlaudu meenutavad, kaubamärgile sobivalt pardimunasiniseks ja tulipunaseks värvitud väljapanekukapid täis savinõusid, seintel raamitud plakatid ja köögirätid, köögilaudu meenutavad koosolekulauad, ohtralt teekanne, ridamisi konksude otsas rippuvaid kruuse, nii et lõppkokkuvõttes ei pääsenud vältimatult vajalikud arvutid ja valged tahvlid siin maksvusele.
„Ma tahan,” oli Susie öelnud, seistes lävel ning vaadates toona veel täiesti tühja nelja tuhande ruutjala suurust büroopinda, „et poodide varustajad jääksid siia sisse astudes suu ammuli
