panna selle tuuleklaasi külge.”
„Mulle ei meeldi, kui see tuuleklaasi küljes on.”
„Siis ei oska ma enam midagi välja pakkuda,” ütles Grace. „On sul endal mõni mõte?”
Jeff laskis uuel vaikusel pikaks venida, enne kui teatas: „Mina juhin.”
„Ma pakkusin …”
„Sa jäid hiljaks, Grace. Sa lasksid mul oodata. Me sõitsime plaanitust pool tundi hiljem välja. Istusin pool tundi selle kuradi tehase juures ja ootasin.”
Grace pööras pead ja vaatas mehe poole. Mööduvate autode tuled tõstsid aeg-ajalt esile Jeffi ilusa profiili. Ta lausus rahulikult: „Ma töötasin.”
Jeff ei vastanud. Ta oli arvamusel, et perefirmas töötada pole päris seesama mis töötada kusagil mujal. Mees ütles, et perefirmas on alati turvavõrgustik – kapital ja kindel ametikoht. Ta andis sageli mõista, et ema rajatud firmas töötavad muidusööjad, tekitades Grace’is piinlikkustunnet, vajadust end õigustada ja mõnikord koguni trotsi. Jeff ise töötas mingis Trentham Gardensi lähedal asuvas aiatarvetepoes, mida pidas üks sõber, ja kandis väidetavalt hoolt selle andmebaasi eest. Jeffile ei meeldinud miskipärast ametiasjust kõnelda, aga igatahes sai ta laenata firmast autot ja töö ei paistnud olevat just tappev.
Grace’il polnud kunagi õnnestunud panna meest rääkima oma elust ja sellest, kuidas ta oli üles kasvanud. Jeff oli ilmunud internetihämarusest välja valmiskujul, ent põiklevana; ta ei andnud Grace’i küsimustele iial otseseid vastuseid, kuid jättis alati mulje, et tal on õigus saada mingit kompensatsiooni ülekohtuselt raske lapsepõlve ja nüüdseks kõrvale heidetud ebaadekvaatse, teda omal käel toime tulema sundinud perekonna eest. Ja ta oli nägus. Jeffi välimus oligi algselt Grace’ile saatuslikuks saanud. Nähes tutvumisveebis mehe pilti, oli Grace ahhetanud, ehkki peale tema polnud toas kedagi. Kuidas võis säärase välimusega mees jääda sekundikski üksi? Mis ime läbi elas säärane noor jumal kõigest kümne miili kaugusel? Ja ennekõike: kuidas võis ta olla kas või kaudseltki huvitatud temast? Aga kui nad siis Hanleys kohtusid – ainult selleks, et juua koos kohvi, nagu agentuurist soovitati –, oli Jeff väljendanud oma huvi vägagi innukalt. Ta oli olnud nii võluv, et hävitas Grace’is kõik kõhklused. Ta võis veel nüüdki olla soovi korral väga võluv ning näis vaistlikult teadvat, millal seda vaja läheb.
Just nagu tema mõtteid lugedes sirutas Jeff vasaku käe välja ja võttis Grace’i lähemast käest soojalt kinni. „Ärme läheme riidu,” ütles ta. „Teeme endale mõnusa nädalalõpu.”
Grace pigistas tema kätt. Ta teadis vaatamatagi, et see on elegantne, pikk ja tugev nagu kõik, mis Jeffi juurde kuulus. Mehe käed olid ahvatlevad just nagu tema hambad ja ripsmed ja erakordselt ilusad paksud juuksedki.
„Ma tõesti tahan, et sellest tuleks imeline nädalalõpp,” ütles Grace ja tal oli tõsi taga.
Jeff tõmbas käe tagasi ja asetas uuesti roolile. „Tulebki.”
„Kena hotell …”
„Oh, ega me hotellis peatu,” lausus Jeff. „Kust mul see raha? Matt annab meile oma diivani.”
„Aga ma mõtlesin …”
„Sina ei mõtle kunagi madalamalt kui viis tärni, Grace. Muidugi mitte. Aga see on mu sõbra esinemine, see on päriselu, nõnda elab selles kuradi riigis üheksakümmend protsenti inimesi.”
Grace püüdis kujutleda, nagu hoiaks Jeff tal ikka veel käest kinni. „Ma olen Matti diivaniga igati rahul,” ütles ta. „Ausõna. Kena, et ta meid enda juurde võtab.”
„Ta meeldib sulle.”
„Kindlasti meeldib.”
„Jube äge trummar. Võimas.”
Grace neelatas. „Ta mängib homme õhtul, eks?”
„Ja täna õhtul on väike jämm. Kõik nii nagu vanastigi: impro ja ideed hommikuni välja.”
Grace avas suu, ent pani selle siis jälle kinni. Kas see pidi tähendama jämmimist ja trummiimprovisatsioone diivaniga ühes ruumis? Grace kobas taskus telefoni.
„Jeff.”
„Mis on?”
„Ma pean tegema ühe väikese kõne.”
„Pagan võtaks, on ju reede õhtu! Kas sa ei saa ennast isegi reede õhtul tööst välja lülitada?”
„See pole tööjutt.”
„Mis jutt siis?” küsis Jeff järsult.
„Pean emale helistama.”
„Miks?”
„On üks … väike kriis. Perekondlik häireolukord. Lubasin õele.”
Järgnes uus vaikus. Võttes seda nõusolekuna, hakkas Grace valima Susie numbrit. Seda tehes märkas ta, kuidas Jeff lülitas sisse vasaku suunatule, keeras auto kõvale teepeenrale ja jättis järsult seisma.
Grace’i sõrm peatus. „Mida sa teed?”
„Peatan auto.”
„Aga miks?”
Jeff põrnitses otse enda ette. „Ma ei kavatse sellega leppida.”
„Millega leppida?”
„Sellega, et see su kuradi perekond hõivab kogu meie ühise aja. Perekond ja see kuradi perefirma. Ausalt, Grace, võiksid juba ükskord täiskasvanuks saada, selle asemel et olla iga päev ja iga minut teiste lükata ja tõmmata.”
Grace ootas hetke ja vastas siis lapsikult. „Ma ju ei ole.”
„Noh, aga mida sa praegu teed? Just praegu? Kui oleme teel veetma Edinburghis ühist nädalalõppu, nagu meil plaanis oli?”
„Aga,” lausus Grace tasakaalukalt, „see on pakiline asi, lubasin õele, et räägin sellest emaga. See puudutab kinnisvara. Tahame vältida üht mõttetut kulutust.”
„Teie perekonnas muust ei mõeldagi kui rahast.”
„See on nii ebaõiglane …”
„See on tõsi!” karjus Jeff.
„Tahtsin teha ainult ühe kõne …”
„Oma kuradi emale! Jälle!”
„Kas me ei võiks edasi sõita?” küsis Grace.
Jeff põimis käsivarred rinnal vaheliti. „Ei või. Enne kui sellega on ühel pool.”
„Enne kui mu kõnega on ühel pool?”
„Ei,” ütles Jeff, lastes end istmel losakile, käed rinnal risti, „enne kui oled selgeks saanud, mis sulle tähtis on.”
Grace ei vastanud. Ta värises veidi ja kõigest paari jala kaugusel mööda kihutavad sõidukid panid ka nende auto värisema.
Jeff jätkas, pilk otse
