kohalike kanalite praamiliiklus, portselanisavi import, kaevanduses tugedeks kasutatava puidu sissevedu, Saksamaalt portselani valmistamise masinad, Birminghamist söögiriistade valmistamise seadmed. Kolmekümnesena suutis ta juba avada Hanleys omaenda tehase, kus valmistati savinõusid, mida ehtisid käsnaga maalitud mustrid. Neljakümneselt oli ta Jean McGrathiga abielus ning seadnud naise ja väikese poja sisse majas, mis oli ehitatud, matkides hoolega endisaegset stiili. Selleks ajaks, kui tal täitus seitsekümmend eluaastat, oli seda laadi savinõude turg kuivanud peaaegu olematuks, ammuilma täiskasvanuks saanud poeg oli hüljanud vanemad, kodumaa ja ainsa lapse, et elada tolle lapse igavesti teismeliseks jäänud emaga muretult, paljasjalgselt ning pahedele andunult Lamu saarel.
Susie ei sõitnud kunagi Lamu saarele. Teda oli küll kutsutud – ebamääraselt ja ükskõikselt, nagu tema vanemad ikka ja alati oma ettepanekud tegid –, aga ta keeldus. Talle meeldis Oak View’ vanaaegselt pikaldane eluviis, mis jätkus ka siis, kui vanaisal ei õnnestunud ärile kaheksateistkümnenda sajandi mustreid kasutava kangatrüki abil uut elu sisse puhuda ning ta müüs Snape’i tehase firmale, mis valmistas tagasihoidlikele perehotellikettidele ja vastsetele maanteeäärsetele kohvikutele odavaid kommertsnõusid. Susie nägi, et vanaisa on pigem kaupmees kui ettevõtja. Ta ajas ka edaspidi äri asjadega, milles tundis end kodus – alatasa telefoni otsas, taskud täis kummipaelaga kinnitatud vanade märkmete rulle.
Vanaisa oli metodist – sama usu oli omaks võtnud vanaemagi –, aga see ei takistanud teda saatmast Susiet Stone’i dominiiklaste kloostri juures olevasse kooli, kus Susie oli üks väheseid, kes polnud katoliiklane. Ta säilitas vanuigi kunagi noore mehena omaks võetud jäigad vagad ja paternalistlikud vaated ning kavatses kõik, mida oli elus saavutanud, anda kord üle ainsale lapselapsele. Oma ainsat poega ei maininud ta kunagi ning kui see Susie ja vanaema vahel mõnikord jutuks tuli, ütles Jean alati: „Noh, ilmselt oli McGrathidel heade geenide hulgas ka halbu ja su vaene isa sai need kõik endale.”
Kord oli Susie uurinud, kas vanavanemad on isekeskis tundnud oma ainsa lapse pärast ka suurt ja piinavat pettumust, ning vanaema, kes kattis parajasti kuuma moosi purke vahapaberiketastega, oli vastanud lihtsalt: „Pole sinu asi seda küsida, kullake, mitte kunagi.”
Pärast katoliiklikku kooli oli Susie läinud Liverpooli kunstikooli õppima fotograafiat. Ta oli andunult osalenud seitsmekümnendate aastate lillelaste liikumises ning tassinud Oak View’sse tikitud poolpargitud lambanahast kasuka ja ümmarguste traatraamidega prillidega sõpru. Vanavanemad olid vaadanud tudengeid, kes kandsid alt laienevaid pükse ja tohutult avarate varrukatega särke – kusjuures poistel olid sama pikad ja metsikult lokkis juuksed kui tüdrukutel –, just nagu oleksid nood pärit mõnelt teiselt planeedilt, aga külaliste teistsugusus ei keelanud sööta neid pudru ja pirukatega ning panna magama Yorkshire’i villatekkide ja tepitud Paisley tekkide alla. Kanepit tohtis suitsetada ainult aias ning alkoholi majas õieti polnudki peale vanaisa viskikarahvini ja siirupmagusa šerri, millega immutati magustoitu valmistades biskviitkooki, aga Susiele ei jäänud märkamatuks, et sõbrad lausa võistlevad, keda Oak View’sse kutsutakse, ja vanavanemad omakorda osutavad külalistele heatahtlikkust, mille osaliseks tavaliselt said hulkuvad koerad.
Niisiis tuli Susiel päris paljudele inimestele selgitada, miks ta teise aasta keskpaigas otsustas, et fotograafia ei meeldi talle, õpingud ja õppeasutused on ta ära tüüdanud ning tal pole muud soovi kui käised üles käärida ja alustada.
„Mida sa õieti tahad alustada?” küsis vanaisa.
„Oma äri. Nagu sina.”
Vanaisa vaatas talle asjalikult otsa ja ütles: „Mina kõrbesin oma äriga põhja.”
„Noh, keraamikast pidid sa loobuma.”
„Ma olen kaupmees. Olen müügimees. Hea veel, et ma ei pea turuputkas sahkerdama. Äri juhtida ma ei osanud. Polnud õiget vaimu. Ma ei suutnud ise uskuda sellesse, mida tegin.”
Susie ootas natuke aega. Ta mässis pika salgu ümber sõrme ja uuris juukseotsi. Siis lausus ta: „Aga mina suudaksin küll.”
„Suudaksid või?”
„Suudaksin jah. Võiksin su vanale ärile uuesti elu sisse puhuda.”
„Liiga hilja.”
„Ei ole.”
„Keegi ei taha enam vanamoodsaid savinõusid.”
„Aga hubast kodu tahavad kõik,” vastas Susie.
„Mis see siia puutub?”
„Nad tahavad säärast kööki ja kodu, kus nood vanamoeliselt maalitud savinõud on just omal kohal. Käsitsi tehtud, aga mitte nii kallid ega pidulikud kui luuportselan. Taskukohased. Kodused. Ilusad. Köögilauale sobivad nõud, millelt võib süüa omaküpsetatud kooki.”
Vanaisa silmitses teda natuke aega. Siis lausus ta: „Mina seda vabrikut sulle tagasi ostma ei hakka.”
Susie ajas lõua õieli. „Ega ma seda palugi.”
Vanaisa mühatas. „Mis plaanid sul siis on?”
„Ma sõidan Londonisse.”
Vanaisa muheles. „Muidugi Londonisse. Kuhu mujale sa kahekümneselt ikka peaksid sõitma?”
„Aga ma tulen tagasi. Juba enne kolmekümnendat eluaastat.”
Vanaisa sirutas käe välja ja silitas tema põske. „Selleks ajaks olen mina juba surnud.”
„Oh, ma tulen tagasi ammu enne seda, kui sa ära sured.”
„Surnuna on sul minust üht-teist kasu.”
Susie vastas kainelt: „Ma ei taha sellest mõelda.”
„Pole hea tõsiasjade ees silmi kinni pigistada.”
Susie laskis juuksesalgul langeda ja vaatas vanaisale otse silma.
„Mul on sulle ja vanaemale veel midagi öelda. Sain tuttavaks ühe mehega. Ta õpib küll tööstusdisaini, aga see ala pole talle eriti südamelähedane. Tema süda kuulub muusikale. Ta mängib ühes bändis kitarri. Tema nimi on Jasper Moran.”
Oma esimese viirukilõhnalise kodu seadsid Susie ja Jasper sisse Londonis ühes Fulhami keldrikorteris. See oli niiske ja jahe, ent nad armastasid seda, kaunistasid seinad ja laed India sallide ja saridega ning keetsid tuliteravaid chilli con carne’sid Baby Bellingi elektripliidil, millest lendas siniseid sädemeid, kui seda niiske käega katsuda. Jasperi bänd Stone Gods oli sõlminud lepingu EMI-ga –nende plaadifirma Parlophone oli noorte ülimaks rõõmuks seesama mis biitlitelgi – ja polnud kahtlust, et neid ootab hiilgav tulevik. Sel ajal kui Jasper oli väljas mängimas või salvestamas, ei tulnud Susiel pähegi istuda kodus ja kasta nende ohtraid kaskaadidena langevaid rohtliiliaid. Ta läks Fulhamis tööle ühte kiratsevasse savikotta, kus valmistati – tema arvates – Cape Cod Artisani stiilis võltsilt naiivsete aplikatsioonidega keraamikat. Aasta lõpul astus ta omaniku kabinetipugerikku, mis oli nikotiinist läbi imbunud ja räämas, ning pakkus, et ostab tema ettevõtte ära.
Mees jäi silmi pilgutades Susiele otsa vaatama. Tal olid kuklas punase villase paelaga hobusesabasse seotud pikad hallid juuksed.
„Millega, tibuke?”
„Pangalaenuga,” vastas Susie.
„Ja missugune pank laenab kahekümne ühe aastasele tüdrukule summa, mis võimaldab osta saja-aastase savikoja
