oodata tädi Kati kohvi! Veebilehega pole kiiret.
Kat jahvatab kohvi jaoks ube, paneb valmis kaks kena kruusi ja Charlotte’i jaoks piima. Ta valib välja mõned küpsised ja laotab need väikesele vaagnale. Charlotte’ile kulub ära üks päikesepaisteline paus ilma Oliverita ja ilma töö peale mõtlemata. Kat naeratab, oodates kohvimasina järel. Talle meeldib olla tädi Kat Charlotte’ile, Andyle ja Mattiele – ja Olliele, kui too suuremaks kasvab. See on tema perekond. Ta tunneb end tugevamana, õnnelikuna ja uuesti elusse armununa, kuigi tasapisi on ta hakanud igatsema oma teatrisõpru ja tantsumaailma. Praegu on aga hea, et siin on Andy ja Charlotte oma lapsukesega – ja nüüd ka Tim. Ta armastab noorte inimeste seltskonda. Oli õige otsus tulla pärast Gyorgy surma siia Williami juurde Brockscombe’i. Ta ei talunud neid vanu painajaid, vanade sõprade heasoovlikku kaastunnet. Ta vajas muutust ja rahu, et end koguda, et leinata. Oli nii tore pärast kõiki neid aastaid jälle Williamiga koos olla, pakkuda talle tuge pärast Fionast lahkuminekut ja ema surma. Williami isa, Kati onu, suri mõni aasta tagasi, Kati enda isa – poolakast hävituslendur – aga juba siis, kui Kat veel laps oli. Lapsepõlves veetsid nad Williamiga suvevaheajad koos ja side nende vahel on väga tugev.
Nad on siin mõlemad õnnelikud, kuigi alati kummitab kuklas teadmatus tuleviku ees: mis neist kõigist saab, kui Francis sureb?
„Ma ei usalda Francise poegi,” on William sageli öelnud.
„Aga nad ei saa ju meid lihtsalt välja visata,” on siis Kat ikka vastanud.
William norsatab. „Me oleme siin kuue kuu kaupa tähtajalised üürnikud. Miski pole kindel.”
Kat narritab siis teda edasi, nagu tal alati kombeks. Ning nad arutavad teisi võimalusi, uue maja otsimist, kuigi kumbki neist ei taha seda väikest pereringi lõhkuda. Aga nüüd, kui Kat kohvi teeb, närib rahutus tema hinge. Kas tõesti võib juhtuda, et ühel päeval – ehk isegi üsna varsti – peavad nad kõik Brockscombe’ist lahkuma?
Kat lennutab selle mõtte minema, kallab kohvi suurde kannu ja viib kandiku õue, kus Charlotte teda päikese käes ootab.
Teine peatükk
Täna on seal jälle lilled. Väike kivist lapsekuju, kõrgust vaid mõne jala jagu, on metsa veerel peaaegu peidus. Kunagi oli siin lagendik, aga põõsad on kõrgeks kasvanud ja kuju jalamit ümbritsevad plaadid sammaldunud, mistõttu Tim avastas kuju täiesti juhuslikult. Ta arvab, et see on Paan: väikeses kivist peos on flööt, teine käsi on üleval ja üks pontsakas põlv õhku tõstetud, nagu tahaks kujuke tantsida.
Tim on liigutatud sellest, kui hoolikalt on nartsissid kõverdatud sõrmede vahele sätitud; lähedal asuvast põõsast murtud loorberioks on pistetud kujule käevangu. Ta mõtleb, kes seda võis teha: kes armastab seda pisikest kuju nii palju, et seda lilledega ehtida.
Kui Tim esimest korda siia sattus, olid Paani kivises peos närtsinud lumikellukesed ja kaelas luuderohuvanik. Täna on nartsissid värskelt korjatud ning Tim vaatab ringi, kas läheduses paistab kedagi. Talu ümbruses ja Brockscombe’ist lääne poole jäävas metsatukas ringi jalutades on tal mõnikord tunne, nagu jälgiks teda keegi. Ta seisab paigal, vaadates enda ümber, kuid rahu ja vaikust häirivad vaid minema tuiskav jänes, kes tagajalgadega langenud lehti õhku paiskab, ning möödavuhisev pasknäär. Siinsamas on hekist üleronimiseks mõeldud taratrepp. Korra ronis ta üle selle põllule. Lambad kergitasid uudishimulikult pead ja vaatasid teda mõne minuti, enne kui rohtu edasi sõid, kuid silma ei hakanud ühtki jalgrada ega ühtki teeviita; nii ronis ta tagasi ja jätkas oma teekonda läbi metsa.
Täna, kui ta seisatades linnulaulu kuulab, märkab ta rõske lehekõdu ja krõbekuivade pöökpuupähklite keskel hõbedast välgatust. Ta kummardub ja korjab üles väikese mänguauto, Jaguari mudeli. See meenutab talle tema enda lapsepõlve mänguasju ja kui ta autot peopesas edasi-tagasi liigutab, näib mets hägustuvat ja haihtuvat ning ta on jälle laps, kõhutades sooja elutoa põrandavaibal. Mänguasjad on ümberringi laiali ja isa põlvitab tema kõrval. Kui pikk on isa, kui tugev! Täna on ta rõõmus. Kuigi Tim ei ole veel neljanegi, teab ta hästi, et isa ei ole alati rõõmus. Mõnikord on ta väga vaikne. „Ära sega mind,” võib ta nähvata, kui Tim tal käest haarab ja teda mängima kutsub. Isa vabastab oma käe sellise ropsuga, et Tim kaotab tasakaalu ja mõnikord isegi kukub – aga ta on õppinud mitte nutma. See teeb asjad ainult hullemaks ja ema tuleb jooksuga kohale ja siis nad riidlevad sellisel hirmsal vaiksel moel ja nende talitsetud vihased hääled ajavad palju rohkem hirmu peale kui lihtsalt karjumine.
Mõnikord emme karjatab: „Ära katsu seda, see on kuum!”, „Ära roni tooli peale, sa võid kukkuda!”
Sellist karjumist Tim mõistab. Kummalisel kombel tekitab see pigem turvatunnet. Aga see raevukas sosinal tülitsemine ajab tal lausa sisemuse sõlme ja ta tahaks midagi teha, ükskõik mida, et nad selle lõpetaksid. Ükskord viskas ta oma väikese mudelautoga kogemata ühe tassi puruks, mispeale isa röögatas valjult, lajatades rusikaga vastu lauda, nii et ema haaras Timi kaenlasse ja jooksis toast välja. See oli väike hõbejas auto: ühe Jaguari mudel.
Nüüd, pühkides säravalt metallilt niisket pori, tuleb Timile pähe, et võib olla käib mõni laps põlluäärsest külast Paanile lilli kätte panemas; ehk on tema mänguasja maha pillanud. Tim vaatab veel kord ringi, mõeldes, kas laps võib end puude taga varjata ja jälgida, mida Tim ette võtab, kartes end näidata. Kartes, et ta on loata võõral maal.
Tim asetab auto õrnalt kuju jalamile, Paani väikese jala kõrvale. Ta puudutab karedaid, auklikuks kulunud varbaid ja pöördub siis minekule. Eemaldudes peab ta aru, kas küsida teistelt, kas nad teavad nendest lilledest, aga mingi sisetunne ütleb, et ei maksa. Tädi Kat käib aeg-ajalt ümbruskonnas jalutamas, kuid siinsetel rohtu kasvanud radadel ei ole Tim teda kunagi näinud; Charlotte peab piirduma külateega, kus Oliveri vankrit on lihtsam lükata ja kus Wooster end ära ei määri; William ei käigi üldse jalutamas. Vahel käib ta kohalikus kooris laulmas ja aias tööd tegemas. Francist on õues harva näha, kuigi vahel tuleb ta hoovi peale, toetudes oma kepile ja ilmselgelt valmis pisut juttu ajama, aga õueala ja metsa jätab ta aednik Robi hooleks.
Kes see siis ikkagi on, kes Paanil külas käib ja teda lilledega ehib?
William keerab Church Close’i tupiktänavasse ja möödub kirikaiast just siis, kui kell hakkab üksteist lööma. Ta on peaaegu hilinemas kohtumisele Fionaga – peaaegu, aga mitte päris. Ta kogeb tuttavat segu ärevusest ja nördimusest, mis on olnud tooniandev noot suhetes temast võõrdunud abikaasaga pärast seda, kui nad lahku kolisid. Naine ise tegi ettepaneku temaga täna hommikul kohtuda, selle asemel et tulla nagu tavaliselt Brockscombe’i Charlotte’it ja Oliveri vaatama, ning mees on uudishimulik ja … närviline. Peaaegu viis aastat on möödas sellest, kui üks Londoni arhitektuuribüroo Fiona suure palga abil endale napsas, olnud näinud tema hiilgavaid kavandeid mõnede Salcombe’i kaldaäärsete korterite ümberehitamiseks. Fiona oli ambitsioonikas, ihales muutusi ja igatses taga Andyt, kes oli Dartmouthi mereväekolledži lõpetanud ning enamasti laevaga merel. Fiona ei suutnud mõista, miks William oli Londonisse kolimisele risti vastu.
„Ma olen maamees,” seletas talle William. „Sa tead seda, Fi. Ma ei kannataks Londonis elamist välja. Ja minu töö on siin. Ma tean, et mu raamatupidamisfirma näib selle suure särava Londoni arhitektibüroo kõrval tühisena, aga see on mu enda oma. Mul on mulle lojaalsed usinad töötajad ja püsikliendid. Ma ei taha neid kõiki maha jätta ja Londonisse minna.”
Seega alustas Fiona iganädalast reisimist töö ja kodu vahel, aga suhe hakkas peagi halvenema. Tema uued töökaaslased, uus elu ja väljakutset pakkuvad projektid neelasid ta täielikult ning ta ei teinud katsetki varjata oma kasvavat ärritust Williami kolkapatriotismi peale. Läbi Fiona silmade nägi ka William, kui väike tema maailm ja nende maja
