On veider kuulda, kuidas Fiona kutsub Ashburtonit selle hellitusnimega, mida kohalikud oma kodulinna kohta kasutavad. „Peatuspaiga kohta on see liiga kallis. Aga ükskõik, see ei ole asja mõte. Ma tahan kohapeal olla. Ma tahan rohkem Oliveri näha ja tema elust osa saada. Olla pereliige, mitte lihtsalt keegi, kes vahetevahel läbi astub. Seda võiks sa ju mõista, Wills?”
Muidugi suudab mees seda mõista. On meeletu rõõm ja privileeg, et tema väike pere on nii lähedal, kuigi ta kannab hoolt, et neil oleks piisavalt privaatsust; tema ja Kat ei võta midagi enesestmõistetavalt.
„Ja üldse,” ütleb William „Andy võidakse kuskile mujale määrata. Isegi välismaale. Oleks rumal eeldada, et nad Brockscombe’i jäävad.”
Fiona põrnitseb talle otsa, kogu lõbusus nagu peoga pühitud.
„Kuid nende põhikoduks jääks ju ikkagi Brockscombe, on ju nii?”
Mees kehitab õlgu. „Kes seda oskab öelda? Lõppude lõpuks peame kõik kuskile edasi liikuma, kui Francis sureb. Me peame sellest lihtsalt viimast võtma, kuniks seda on.”
„Sul on hea öelda,” pistab naine teravalt.
William joob kohvi lõpuni. „Jah, on küll. Anna andeks, Fi. Mina ei saa midagi teha.”
„Sa võid mulle teatada, kui see uus üüriline mujale kolib.”
„Jah, seda ma võin teha. Tead, ma pean tagasi kontorisse minema.” Ta kõhkleb. „Kas sa jääd pikemaks või on see kiirvisiit?”
„Ma panin kaheks ööks toa kinni. Lootsin, et saan täna tulla maja vaatama.” Ta vaikib hetkeks. „Ei tea, kas su vana sugulane mulle oma suurest tühjast majast ei oleks nõus paari tuba üürima?”
William naerab ja tõuseb püsti. „Mitte mingil juhul! Nii et sa tuled meid siis hiljem vaatama?”
Fiona noogutab. „Ma saadan Charlotte’ile sõnumi ja küsin, kas ta on kodus.”
Mees noogutab, kummardub suudluseks ja astub siis välja heleda kevadpäikese kätte.
Kolmas peatükk
Fiona saadab Williamit pilguga ja tellib siis veel ühe kohvi. Naine on oma plaani teostumises nii kindel, nii veendunud olnud, et ei teagi kohe, mida edasi teha. Talle ei tulnud pähegi, et härra Francis võiks neid maju kellelegi, kes pereringist väljaspool, üürile anda. Andy maja oli pärast eakate teenijate väljakolimist üle aasta tühjalt seisnud ja nüüd siis see teine väike maja…
Fiona ohkab – see on lühike ja järsk nördimust väljendav ohe. Tema plaan on liiga hea, et suuta sellest kohe lahti lasta. Just viimasel ajal kannab ta iga kord Londonisse naastes endaga kaasas mõtteid Brockscombe’i väikesest maailmast: kogu see rõõmsus ja lähedus, see perekonnatunne, mille ta viis aastat tagasi ohvriks tõi, kui oma karjääri esikohale seadis.
Ehk oli ta olnud liiga enesekeskne, kui ütles, et see on ainulaadne pakkumine, millest lihtsalt ei saa keelduda; William sai ju raamatupidaja ametit kus tahes pidada. Mees oli küll oma tööd teinud kaks aastakümmet, alustanud kohe pärast ülikooli lõpetamist ja kõvasti rabanud, kuni ta osanikuks ülendati. Aga ikkagi…
Fiona toetab küünarnukid lauale, hoiab kohvitassi pihkude vahel ning põrnitseb tühjal pilgul tänavat. Toona oli Londoni ja tipptasemel arhitektibüroo – ning muidugi Sami – külgetõmbejõud olnud vastupandamatu. Büroo boss Sam Deller, kelle nõbu oli ostnud ühe Salcombe’i korteritest ja Samile Fionast rääkinud, oli olnud peamine magnet. Mees oli vaimukas, tark, sihikindel ja edukas. Ta sai alati oma tahtmist ja siis tahtis ta Fionat. Naine ei suutnud vastu panna tema sarmile, komplimentidele ja – mis kõige tähtsam – tõsiasjale, et mees hakkas temasse armuma. Kui võimas see kõik oli – kui erilise, särava ja ihaldusväärsena Sam teda end tundma pani! Selle kohta on vist isegi üks laul: „Armunud armastusse”.
Fiona meenutab ja rüüpab kohvi. Kui tavaline tundus vaene vana Wills Sami glamuuri kõrval, kui proosalised tema sihid! Kui ta nädalavahetustel Ashburtonis käis, ei olnud miski enam küllalt hea: ei need suurepärased pikad jalutuskäigud nõmmedel, mida nad enne nii väga armastasid; ei rõõm suurepärasest kohvist ja klatšist Dave’i ja Steve’iga Studio teepoes ega lõbusad õhtud ühiste sõpradega veinibaaris. Need rõõmud olid kahvatunud kõige selle kõrval, mida London – ja Sam – talle pakkusid.
Kui Sami naine mehest kaks aastat hiljem lahutas, mõtles Fiona tõsimeeli, et temast ja Samist saab paar, kuni ta taipas, et oli teisigi naisi, keda mees erilise, särava ja ihaldusväärsena tundma pani – uusi naisi, kes olid Fionast palju nooremad. Kummalisel kombel oli see peaaegu kergendus – nagu oleks mingi lummus järsku hajunud. Sellest hoolimata oli ta alles hiljaaegu saanud teadlikuks sellest, et tema elus on midagi olulist puudu.
Fiona paneb tassi lauale ja asetab sõrmed meelekohtadele, et juuksed tagasi lükata. Ta teab täpselt, mis hetkel ta seda muutust tundis: see oli siis, kui Andy andis Oliveri tema sülle ja ütles: „Palun väga, vanaemme. Ütle Oliverile tere!”
Lapse raskus ja soojus, tilluke kortsus näolapp, tume sulgjas juukselokike – kõik need kokku pitsitasid Fiona südant. Üksisilmi vaatas ta lapsukest oma süles ja tundis, et hakkab uue elu imet tunnistades kohe nutma.
„Ta on sinu nägu,” suutis Fiona öelda.
„Halasta ometi, ema,” protesteeris Andy. „Vaene vääks on ainult kaks päeva vana. Säästa meid mõlemat sellest!”
„Ta on ilus,” kinnitas Fiona.
Ta istus, laps süles, ega soovinud teda ära anda, kui poiss äkitselt laialt nagu kassipoeg haigutas ja oma tibatillukesi krevetitaolisi sõrmi painutas. Siis hakkas laps nutma. Charlotte haaras ta sülle, et teda söötma minna, ja äkitselt oli ümberringi vaid üldine melu – rõõmsad, naervad inimesed, sealhulgas William ja Kat ja Mattie ning Charlotte’i vanemad – ning üsna ootamatult adus Fiona, et ta on samahästi kui võõras, Londonist paariks tunniks oma lapselast vaatama sõitnud kõrvalseisja. Ühe hetkega oli kõik muutunud.
Varem oli ta külas käinud ainult Andy puhkuste ajal. Ta ei üritanudki Charlotte’iga erilist sooja suhet arendada, kuigi too oli tema Londoni korteris alati teretulnud. Devonis eelistas Fiona ööbida Cottis; siis sai ta paluda Andyl, kuni Charlotte tööd tegi, korraks läbi hüpata, et koos klaas õlut juua ja lõunat süüa, või siis kutsus ta nad mõlemad õhtusöögile. Niiviisi säilitas Fiona oma iseseisvuse. Kõige selle pärast ei olegi nüüd, mil ta tahab regulaarsemalt Oliveri vaatamas käia, lihtne küsida minialt võimalust ööbida väikeses kõrvaltoas, mille ta vanasti ära põlgas, samuti ei tule kõne alla ühtäkki Williamilt ja Katilt ulualust paluda. Samas tunneb ta end iga külastusega kindlasti üha enam kõrvalseisjana. Ta saab ju aru, et Oliveri elus leiab ta koha vaid siis, kui ta selles elus väga praktiliselt osaleb ja on peensusteni tuttav lapse elu kõikide pisiasjadega.
See on omamoodi veider, mõtleb Fiona viimast kohvilonksu rüübates, ja sobrab siis telefoni otsides kotis ringi. Veider seetõttu, et Andyt kasvatades ta just üleliia emalik ei olnud, nii palju kui ta mäletab. Ehk oli põhjus see, et Andy oli tema oma, ei olnud teisi, kes poisile pretendeerinud oleks, ja ta võis olla kindel, et on lapse jaoks asendamatu. No muidugi oli ka William – ja ta oli väga hea isa –, aga Fiona oli Andy jaoks number üks. Loomulikult ei saa Fiona eeldada, et ta oleks number üks või isegi number kaks ka Oliveri jaoks, kuid ta võib ometi loota erilisele kohale poisi elus.
Fiona lükkab kohvitassi eemale ja hakkab Charlotte’ile sõnumit toksima.
Charlotte
