pead. „Ei. Lihtsalt pisut üllatunud. Nagu selgub, on Fiona siinmail, ja nüüd ta küsib, kas ta võib lõunale tulla. Ta ei tule tavaliselt kunagi ette teatamata. Muidu hoiatab ta meid ikka pikalt ette.”
„Veider jah,” nõustub tädi Kat. „Kas sa vastad jaatavalt?”
„Ma ei tea.” Charlotte’it pisut pahandab, et Fiona nii lühikese etteteatamisega kostitamist ootab. „Ma kavatsesin lihtsalt kausitäie suppi süüa, ei midagi erilist.”
Ta peab silmas, et ämma tulekuks peab kõik olema viimase peal: maja puhas ja korras, Oliveril seljas mingid Fiona ostetud riided, lõunasöök just selleks puhuks valmistatud. Kui Andy on kohal, on alati olnud lihtsam Fiona meele järgi olla, teda naerutada ja lõbustada. Oliveri sünniga on asjad muidugi muutunud. Fiona on lapsest üdini vaimustatud ja käib neil nüüd külas isegi siis, kui Andyt kodus pole.
„Ma eeldan, et ka Fiona sööb suppi,” arvab tädi Kat. „Või siis võid lihtsalt öelda, et oled kodunt ära, ja kutsuda ta teeajaks.”
„Aga ma ju olen kodus,” protestib Charlotte. „Mis siis, kui ta lihtsalt kohale ilmub? Ta võib ju lihtsalt siia sõita, lootes, et sina või William olete siin.”
„Noh, aga läheme siis kõik kodunt ära,” ütleb tädi Kat rõõmsameelselt. „Võtame Ollie kaasa ja lähme sööme lõunat Riverfordis või Staverton Bridge Nurserys! Ostame pärastiseks tee kõrvale midagi hästi maitsvat ja las Fiona ühineb meiega. Kuidas oleks?”
Charlotte hakkab naerma. „Sa oled väga üleannetu, tädi Kat!”
„Sa ei tohiks lasta Fional end pelutada. Saada talle sõnum ja paku välja kell pool kolm.”
„Saadan või?”
„Muidugi! Aga tee kähku. Kell on juba veerand kaksteist. Ta võib poole tunni pärast siin olla ja sul on vaja veel Ollie valmis panna.”
Charlotte toksib sõnumi, tundes end ikka veel pisut süüdlaslikult, kui tädi Kat kohvinõusid kokku korjab. Majast on kuulda Oliveri nuttu ning Charlotte hüppab jalule ja kiirustab tuppa. Wooster tõstab pead, et korraks ringi vaadata, ohkab siis raskelt ja vajub jälle maha, et päikese käes edasi magada.
Kui Fiona Brockscombe’i jõuab, auto küüni, Kati pisikese Smarti kõrvale ajab ja üle hoovi Charlotte’i majja suundub, leiab ta imestusega, et pea tervet esimest korrust haaravas suures avatud köögiga elutoas on käimas justkui väikene pidu.
Oliver on koos Katiga diivanile istuma sätitud, Charlotte võtab kooke karbist välja ning keegi kõhn heleda peaga noor mees paigutab taldrikuid lauale. Nad ajavad juttu ja naeravad kellegi nalja peale, tundes end ilmselgelt vabalt ja koduselt, Fionat aga haarab taas see väljajäetuse tunne, mida ta varemgi on tundnud: et ta on loobunud oma õigusest sellesse seltskonda kuuluda. Ta puurib pilguga noort meest, mõeldes, kas see ongi uus üüriline, ja on üllatunud, kui koduselt too paistab end siin juba tundvat. Otsemaid tunneb Fiona tema vastu vaenulikkust – mees on ju tema majas!
„Tere!” ütleb ta reipalt ja kõik pöörduvad teda vaatama.
„Nii tore, et sa tulid, Fiona!” lausub Kat jalule tõustes. „See on vahva üllatus.”
Ilma Kati toetuseta vajub Oliver pehmelt külili ja hakkab nutma, Fiona kiirustab vastust andmata Katist mööda ja võtab poisi sülle.
„Ollie,” kudrutab ta. „Ära nuta, kullake! See olen mina, vanaema.”
Ta hoiab last õrnalt hüpitades, Oliver jätab nutmise ja vahib Fionat imestusega. Ta pöörab pead, otsekui veendumaks, et tuttavad näod on ikka läheduses, ning Fiona kaisutab teda rahustavalt.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
