dži
SISSEJUHATUS
Vaikse ookeani kutset olen tundnud ammu. On see ehk lapsepõlvest mällu sööbinud pilt raamatukaanelt: kõhukas naeratav pikkade krussis juustega tõmmu mees, peas suur värviline lillepärg, kaelas ehted ja lillevanik ning seljas vaid õlgedest seelik. See pilt on jäänud mind kummitama, sest kõik sellel erines minu lapsepõlvemaast Tallinna vanalinnas Viru tänaval: tõsistel inimestel oli ikka palju riideid seljas, meestel soeng pügatud, ise näost kahvatud. Lillepärjad ja ehted olid kindlasti vaid väikeste tüdrukute teema. Siiski oli kuskil maa, kus elati teisiti. Ja kui lugema õppisin, sain teada, et see on hurmav Havai. Järgmine teaduslik infokild lisandus pildile Pipi Pikksukast. Kuigi Kurrunurruvutimaa kuningas pidi olemasoleva informatsiooni põhjal olema rootslane, esines temagi pildil õlgseeliku ja lillevanikuga. Järelikult on kuskil Kurrunurruvutimaa, kuhu saab purjetada. Isegi Rootsist, kus päike alati paistab, kus vesi sillerdab ja inimesed on õnnelikud.
Palju aastaid hiljem olin lugenud veelgi rohkem raamatuid, kohtunud gloobuse saladustega, ja näinud televiisorist, et kuskil teisel pool maakera, keset suurt sinist ookeani, ei olegi ainult vesi. Ma lugesin Robinson Crusoed ja olin kade! Ma vaatasin mängufilmi „Helesinine laguun“ ja olin kade!! Ma olin kurb, kui Tarzan tsivilisatsiooni viidi.
Veel aastaid hiljem, kui olin juba natuke suurem, kaotanud pipiliku vapruse ja alaväärsuskompleksides vaeveldes hakanud omaenese varjugi kartma, kohtasin hallis-hallis Tartus, külmas-külmas viltu vajunud puitbarakis koltunud raamatut „Fatu-Hiva. Tagasi loodusesse“. Ei reetnud see pealkiri asjatundmatule oma sisu. Thor Heyerdahli nimi kõlas tuttavamalt, temast ja tema veidratest meresõidueksperimentidest olin justkui midagi kuulnud. See on kirjeldus 1960ndatel toimunud seiklusest, kus noor norra teadlane võttis ja viis oma naise keset Vaikset ookeani üksikule saarele elama. Kompleksidesse uppunud minus ärkas Pipi kui Okasroosike unest. Armununa kätesse, mis ulatasid mulle selle raamatu kui kutse tagasi loodusesse, kasvas senine ookeanikihk hirmudest suuremaks. Nüüd tundus mõte mõnele jahile „hääletamisest“ ja sel viisil reisimisest juba peaaegu tehtav.
Vaid kolm aastat hiljem seisan Sydney varahommikuselt kargel tänaval. Kell on viis hommikul, on juuni algus ja on külm. Austraalia talv, selline, mis on salaja hommikul ära. Keskpäeval ei mäletagi, et oli korraks jäine ja külm. Ma seisan hosteli ees ja ootan natuke närviliselt ilmselgelt hilinevat minibussi, mis mind lennujaama viib. Mulle meenuvad mälestused naerusuisest havailasest, Fatu Hiva metsikutest saladustest ja mõtteis olen ma siit mandrilt juba lahkunud. Möödunud paaril aastal olen ma juba jõudnud üle merede purjetada. Olen merehädalisena üksikule saarele tagaotsitavaks jäänud. Olen otsinud õnne džunglist ja kõrbest, lähedalt ja kaugelt, linnakärast ja kloostrivaikusest. Olen maailmatu kaugel sellest kunagisest tüdrukust seal Tartus. Aga esimest korda on mul pärisel t võetud siht salapärase sinise vaikiva ookeani poole. Sisimas on see soe pulbitsev tunne, et liigun õiges suunas. Õnneks on viimased nädalad möödunud liiga kiiresti ja ma pole teinud uurimistööd ega plaane, mis siis juhtuma hakkab, kui lennukirattad Fidži saartel taas maapinda kohtavad. Seljakotirändurina maailma kuklapoolel ekseldes olen nendest momentidest lausa sõltuvusse sattunud. Keerata täiesti uus leht. Sukelduda tundmatusse. Elu on seiklus ja iga nurga taga ootab sind kingitus, tuleb vaid julgeda vaadata.
PARADIISI EI MÜÜDA ÜHEOTSAPILETEID
„Aitäh õnnesoovide eest! Pärast mõningaid sekeldusi maandusingi Fidžil! Imelised inimesed, maitsvad toidud. Puhkus alaku!“
Palju õnne minule, täna saan 27aastaseks! Kuigi mulle sünnipäevad üldse ei meeldi ja ma ei mõista, mida on tähistada vanemaks saamises, on siiski hea teha endale kingitusi, näiteks üheotsapilet Fidžile, maailma õnnelikema rahva juurde. Lennujaamas check-in’i tehes aga selgub, et see ei olegi võimalik. Paradiisi üheotsapiletit juba nii lihtsalt osta ei saa! Seletan neile küll, et ma purjetan Fidžilt edasi ja tagasilennupiletit mul ju vaja ei ole, aga kuna mul kapteni templiga kirja pole ette näidata, sunnitakse mind piletit ostma.
Lennufirma töötaja on õnneks sellist olukorda ennegi näinud ja leiab mulle kiiresti tühistatava pileti, suvalisel kuupäeval suvalisse kohta. Ja lõpuks, kui ta on veendunud, et Eesti on päriselt ka olemas ja pass ametlik, lubatakse mind lennukile.
Esimene kingitus on vaade lennukiaknast, kui maandudes tundub, nagu meie all maad ei olekski. Nii kõrgelt paistab ookean kui kunstiteos, sügavustest kerkivad rohelised saared nagu pärlid süngel taustal, kontuurideks sädelevad liivarannad ja helendavad rifid. Teine kingitus on see kõikjal kirjeldatud lämbe kuumus, mis tervitab troopikasse saabujat nagu rusikalöök näkku. Kolmas kingitus on olukorra antiglämm. See… hmm… hais… Lennujaam on ootamatult väike ja räpakas. Nagu turistide seas populaarsetes sihtkohtades ikka, tervitab väravatest väljujat siltide meri: lärmakad transpordipakkujad otsivad eksinud nägudega reisijaid, alati on keegi, kes sul varrukast kinni haarab ja midagi-kedagi-ennast pealetükkivalt pakkuma asub.
„Bula1, tere tulemast Fidžile, sõber. Siin on fantastiline, kas pole!“ kõlavad kõikjalt hõiked. Segadusse aetud uustulnukat on ikka kõige lihtsam lüpsta. Proovin sellest tervituskomiteest märkamatult läbi hiilida. Otsin silmadega tuttavat nägu. Susanit, minu kombel maailma ära eksinud londonlannat, kellega me oleme sedavõrd erinevad, et saame lausa väga hästi läbi.
Oleme head sõbrad olnud peaaegu aasta. Austraalias Põhja-Queenslandi „viimases valge mehe kantsis“ – sealt edasi võis kohata vaid aborigeene – ehk väikeses uimases Cooktownis astus Susan ühel palaval juunikuu päeval sisse kohvikusse, kus ma parajasti kohvi meisterdasin. Ta kõndis otse minu juurde ja teatas, et nüüd hakkame sõpradeks. Sealt edasi ei olnud unine troopikalinn enam hetkekski sündmustevaene paik: suurejoonelised kooskokkamised, varahommikused matkad Cooki otsa ja päikeseloojangukokteilid krokodillialal. Susanil on imeline oskus sukelduda draamade keskele, mida mina tavaliselt väldin, ja nii jääb minu rolliks selles sõpruses tekkinud segadusi lahendada. Kui ka eri suunas edasi reisisime, hoidsime alati tihedalt ühendust ja mõnel korral ristusid meie teed veel. Kohtusime viimati Darwinis oktoobri viimastel päevadel, kui kokteiliklaaside kõmisedes saadeti mind pidulikult seilama Seacreti meeskonnas Aasia poole. Susan suundus vastupidises suunas: tööle keset kõrbet Austraalia sisemaal.
Vahepeal on nii palju juhtunud, et ma ei kujuta ette, mis nägu ta selle aja peale ollagi võiks. Mis nägu me oleks, kui aastate asemel peegelduks näos hoopis aja suhteline kulg ja sündmuste rohkus? Ma ei jõuagi kaua selle üle mõtiskleda, kui selja tagant rabab mind liivane kallistus. Veendun hetkega, et midagi pole muutunud. Varbavaheplätud, Ray-Bani prillid, liiga lühike kleit ja ilmselgelt täiesti magamata Susan, kes vuristab mulle ühe hingetõmbega vabandused hilinemise pärast koos teadetega, et ta on täiesti ära armunud. Peale selle veel uue armastuse pool elulugu, lähipäevade tegevuskava ja sünnipäevaüllatused. Ta on siin olnud vaid kolm päeva!
Mul algab nüüd puhkus! Viimased neli kuud rabasin puhkepäevadeta tööd teha, nautisin sügise värviküllast maalritööd Lõuna-Austraalia „mägedes“, kuni varbad külmetasid ja jälle jõudis kätte tõdemusmoment, et ei ole ma ju kodumaa kaisutavast mugavusest ometi selleks välja rabelenud, et külmetada kuskil mujal. Seega korralik päikesevann, varbad liivas ja rummikokteil käes tundus sel hetkel loomuliku esmavajadusena. Teisalt tulin ma siia ka purjekale hääletama, sest erinevad alused otsivad just siit meeskonnalisa. Kuhupoole purje peaks paisutama, teab vaid tuul.
Mind käekõrval talutades otsib Susan parkimisplatsilt üles kõige rondima minibussi ja lobiseb familiaarselt juhiga. Selleks hetkeks olen juba üle valatud naeratuste ja bula-bula’dega ja enne kui minibussi uks kinni lajatatakse, tunnen ennast nagu kodus. Bula’sid võib siin kasutada igas olukorras ning soovitatavalt ülemäära palju ja kõvasti, üldiselt alati naeratuse saatel.
