oskaja kohe aru saab, vaid natuke ka õudne. Pole ühtegi rahulikku vaadet. Kõik näib räpane ja logu. Skeemitajad ja petukaupmehed varitsevad lennujaamast alates, kibestunud kaval pilk silmis. Tuleb osata see ära tunda ja säilitada usk inimlikkusesse.
Humoorikaid tähekombinatsioonide kokkulangevusi eesti keelega kohtan siin veel nii palju, et vägisi hakkan uskuma, et Uku Masingu teooriad polüneesia keelte sugulusest soome-ugri keeltega ei olegi nii jaburad, kui maailmakaarti vaadates esmapilgul tunduda võib. Sel juhul peab saarterahvastele peale sünnipärase hea tuju omistama ka ülimalt hästi arenenud huumorisoone – kuidas muidu saaks oma pealinnale nimeks panna Suva.
Mikrobuss loksub mööda äärmiselt auklikku teed ja ootamatult leiamegi end kesk tühermaad. Usaldan siinkohal Susani valikuid, kui ta ütleb, et leidis hea atmosfääriga koha, kust seiklust alustada.
Lõpuks ilmuvad meie vaatevälja sihvakad palmid, just sellised, mis kaunistavad iga troopiliselt saarelt saadetud postkaarti. Ühes reas mõned hotellilaadsed majad, mis kõik reedavad, et nende taga peaks olema meri. Minibuss sõidab auringi värava ees ja sõit lõppebki meie sihtkohas Wailoaloa kvartalis Bamboo Backpackersi ilusa nikerdatud sildi juures. Väravasse on kogunenud lillemustrilistes värvilistes särkides, pikkades seelikutes ja lillepärgadega seltskond, ukulelele lüüakse hääl sisse niipea, kui minibussi uks avaneb, ja tervitama tulnud töötajad laulavad mitmehäälselt tervituslaulu – bula-laulu. Täiesti ootamatu ja nii võõras tunne. Olen vist ikka läbinisti eestlane, et selline vastuvõtt mu hetkega kangestab ja paneb selja taha vaatama – et kes see tähtis inimene on, kes sellise vastuvõtu on ära teeninud?! Aga see, saage tuttavaks, on Fidži sõbralikkus ja Fidži stiil, siin oled sa kohe oma ja oodatud ja armastatud. Sedasi tervitatakse iga lennujaamast saabuvat seltskonda.
Väravast edasi astudes on nähtaval trobikond maju, keskel võrkpalliplats. Hoovil laiutab kaks õlgkatusega varjualust, ühe all paistavad toolid-lauad, teine tundub tühi olevat. Taamal on kahekordne hoone ja paremat kätt asub kontor. Mind tervitatakse nimeliselt, Susan on ilmselgelt juba teinud ennetavat tutvustustööd. Kuigi kogu see virvarr paneb mul pea ringi käima, on mul ometi kogu aeg naeratus näkku kleebitud ja ma tunnen, et olen kõige õigemas kohas.
Bamboo on seljakotirändurite alternatiivne hüppelaud Fidži saartele. Siin püütakse tutvustada traditsioonilist elustiili ja kultuuri. Kui enamik peenemaid hotelle püüab pakkuda võimalikult metropoliitset puhkusepaika, siis Bamboo perekonnas tutvustatakse kohalikke tavasid, pakutakse kohalikku toitu ja siin käib tegelik Elu.
Elamistingimused on lääne turisti vaatevinklist kesised, kuid Fidži standarditega harjudes lausa luksuslikud. Kahekordne maja on keskmisest õige pisut uhkema väljanägemisega tavaline elumaja, mille kõikvõimalikud nurgad on täidetud narivooditega. Teisel korrusel asuvad köök ja puhkeruum. Säästureisija lunastab omale seitsme Fidži dollariga voodikoha üheks ööks. Nädala kaupa elamine peaks olema isegi odavam. Ja kui oled tõeline seljakotirändur, siis on see üldjoontes ka kõik, mida sa vajad, sest elu käib mujal kui privaatse hotellitoa laiutavate seinte vahel. Voodi on vaid selleks, et seal magada, kui reisielamustest juba liiga väsinud oled. Saamaks aru, kus sa tegelikult parajasti viibid, on vaja reisida avatud meeltega, loobuda sissejuurdunud harjumustest ja kodustest standarditest. Ma ei väida, et troopikas ei tohi olla ühtegi kliimaseadet, aga ma arvan, et 18kraadises toas televiisori vaatamiseks ja Coca-Cola joomiseks pole vaja kodust siiski nii kaugele minna.
Kott nurka ja troopilised riided selga – jõuan kohale just õhtusöögi ajaks. Pakutakse kohalikku toitu, mis esmapilgul näeb igati kodune välja. Kartulilaadne kollane juurvili, valges kastmes kala ja mingi roheline aurutatud ollus kõrval. Kuid maitsed, oi-oi, ei ole just ootuspärased. Kollakas maniokk ehk kassaava on küll juurvili, kuid selle läägem maitse erineb kartuli omast, see on väga tärkliseline ja jahuse tekstuuriga. Valge jahukaste osutub aga kookosleemeks, kus kohtuvad soolane ja magus maitse – kombinatsioon, mis on kohalikule köögile iseloomulik. Just seetõttu pole siinne köök igaühele mokka mööda. Roheline kraam taldrikul on spinat. Spinatit on Fidžil juttude järgi ligi 80 erinevat sorti ja selle eri liigid ja kasutusvõimalused on piiritud. Kala võiks olla ja peaks olema ju saareriigi esmane ja kättesaadavaim toit, kuid kahjuks on kalatööstus koondunud suurkorporatsioonidesse, rannikualad tihti tugevalt ülepüütud või saastunud, nii et võib juhtuda, et restoranis söödud kala on siia toodud kaugelt.
Mu taldrikul kohtuvad meri, palmid ja troopika. Nüüd olen ma päriselt kohale jõudnud.
„PALUN ÜKS MAGAMISTUBA… 168-LE!“
„Tervitused paradiisist! Nahk juba koorub ja pea lõhub. Sõidame bussis kuhugi põhja. Ees on 16tunnine praamisõit. Cheers!“
Mu sünnipäevaüllatus kujutab endast iga troopilise saare turisti unistust. Hommiku koites, kui meri alles mõõnab, pakime kaasa paari päeva rannavarustuse ja ronime hosteli vastas asuval rannal kiirkaatrile. Kaater võtab suuna otse merele, kus peagi möödume esimestest pisikestest saarekuurortidest, mis nagu vahutordid merest kerkivad. Valge liivarand täpitatud päikesevarjude, rannabaari ja värviliste kanuudega – kõik, mis silma jääb, kisendab „puhkus“ ja „pidu“. Kaater peatub korduvalt ja inimesed lahkuvad mitme pisikese imelise saarepärli juurde, üks isuäratavam kui teine, nende hulgas näiteks saared Bounty ja Treasure.
Lõpuks ilmub meresinast ka meie sihtpunkt – Beachcomberi saar. Imepisike liivasaar, mille esiplaanil kolmandiku ulatuses laiutamas vaid üksainuke maja, ümberringi sihvakad kookospalmid ja liival mõnulevad puhkajad. Kui hea on tunda kuuma liiva varvaste vahel krudisemas.
Vastuvõtt on taas Fidžile omaselt soe. Kui meid magamiskohta juhatatakse, saabub kerge jahmatus. Terve oma säästureisija karjääri jooksul pole ma midagi sellist enne ega pärast näinud. Keset saart on suur, hm, meie mõistes küünilaadne hoone. Kõrge viilkatus ja sees narivoodid, narivoodid, narivoodid… Ei oskagi seda kuidagi kirjeldada. Selle katuse alla on justkui „Tetrise“-klotsidena mahutatud 84 narivoodist labürint. Ainuke eraldussein on lahutamas meeste- ja naistepoolt. Kinnitan endale, et puhkus on tore ja voodi ainult magamiseks. Viskame asjad nurka ja tutvume saarega lähemalt. Saare rannapoolel kostab kõlaritest muusika, mille vahepalaks soovitab madal laulev hääl bula’de saatel päästa planeet, juua vee asemel õlut või mille tahes happy hour hetkel käimas on. Plastist veepudelid oligi esimene keskkonnaprobleem, mis silma karjus. Juba siia tulles liikus meile vastu paate, mille veoseks olev pudelimägi oli suurem kui seda vedav paat.
Saare ühes otsas on väike rannavolleplats, tribüün, pisike bassein ja veel sportimisvõimalusi. Saare teine külg on kivisem, sinna on pikitud abihooned ja tagasihoidlik majutuskoht töötajatele. Paarikümne minutiga teen saarele ringi peale ja veendun, et siin pole tõesti muud teha kui puhata. Minu esimene suplus soojas Vaikse ookeani vees on täpselt nii fantastiline nagu unistustes.
Pehmetes roosades toonides päikeseloojang, varbad kuumas liivas, troopiline Bounty rummikokteil käes – see on parim sünnipäevakingitus, millest sel hetkel unistada oskan. Õhtuprogramm koosneb kohmakatest seltskonnamängudest, veidratest värvilistest kokteilidest ja sundimatust keskustelust.
Kaks päeva ongi täpselt paras, et minusugune reisiputukas rahutuks muutuks. Piltpostkaardilikust ümbrusest hoolimata on tunne, nagu viibiks Rootsi laevakruiisil. Lebo on ju tore, aga kus on Fidži?
Pärast Bamboosse naasmist kulub päevake, et end Nadis täiendada troopilise varustusega (päikesekaitsekreem, haavakreem, aaloesalv, veepuhastustabletid hädaolukordadeks jms), tutvuda linna ehmatavalt pilla-palla oludega, saada suhu Fidži-India köögi esimesed maitsed ja vaim valmis seada: me suundume põhja! See on ühtlasi ka Bamboo loosung ja ärikontseptsioon. Uus-Meremaa päritolu omanikud on seljakotiränduritele
