olenevalt vajadusest buss. Kogu reisiteekonna teeb kaasa üks-kaks Bamboo töötajat – reisisaatjat. Nende ülesanne on vaadata pea kaotanud puhkajate ohutu ja lõbusa kulgemise järele. Teekond viib läbi Fidži suurima saare Viti Levu, peatusega pealinnas Suvas, sealt edasi tuleb üleöö praamisõit kiire peatusega suuruselt teisel saarel Vanua Levul ja edasi Taveuni saarele minek.
Sadamakailt viib organiseeritud minibuss järgmisesse ööbimiskohta Tuvununus, sealt läheb transport randa, kust meid korjab peale mootorpaat, et veel varahommikuse tõusuga jõuda üle Qamea saart kaitsva rifi. Ja see ongi lõpp-punkt – Maqai ökokuurort. Kõlab lihtsalt?
See reis võtab aega peaaegu kolm päeva ja esimest korda läbides on ikka paras seiklus küll. Mikrobussi pakitud reisiseltskond ei oska aimatagi, mis neid ees ootab. Esialgu on teede olukord talutav ja vaated huvitavad. Maantee lookleb mööda Viti Levu piltilusat lõunakallast, läbides külasid ja väikeseid asulaid. Maastik on nii võõras, majapidamised tunduvad väga vaesed ja loodus lausa liiga roheline. Kaardilt vaadates võiks ekslikult arvata, et see osa teekonnast on lihtne. Oleme ju Fidži kahte tähtsamat linna ühendaval maanteel, linnulennult on linnade vahemaa kõige enam 100 kilomeetrit. Aga nii lihtne see siiski ei ole… Kohati hüppab buss edasi vaevalt 30kilomeetrise tunnikiirusega. Kõik reisijad on läbi raputatud nagu piimakokteil. Maantee lookleb raske maastikuga rannikul peaaegu 200 kilomeetrit. Vihmasajud, maalihked ja maavärinad teevad siia infrastruktuuri rajamise ja korras hoidmise sama võimatuks nagu Eesti talv.
Suva linna saabumise tunneb ära sellest, et algab lõputu slumm. Linnastumine on probleem ka paradiisis. Kuna siin paiknevad koolid ja siia tullakse „õnne otsima“, kolib linna igal aastal palju inimesi, kelle jaoks tegelikult puudub elukoht. Sellega slumm aina kasvab ja kasvab, tingimused muutuvad halvemaks kõigile.
Bussi kahvanägude seltskond lööb rõõmsalt rõkkama, kui kesklinnas ilmub silmapiirile lääne kultuuri saatkond McDonald’s. See õnnetu rämpstoidurestoran näeb siin välja nagu kuu pealt kukkunud. Ometi on see meie reisiseltskonnale, kellest kõik ei ole veel asunud hindama kohalikku kööki, lohutus ja kvaliteedimärk ja just seal nõutakse lõunatamiseks peatust.
Leian ühe nurgataguse kohviku, kus loodan maitsta kohalikku värskelt röstitud kohvisaadust, kuid tuleb välja, et isegi siin kasutatakse importube, olgugi et võin vanduda, et sõitsime just ennist mööda kohviistandusest. Kohvikupidaja oskab mulle rääkida, kuidas kohalik kohviäri on valdavalt suurkorporatsioonide käes ja kohalikule turule ei jää suurt midagi. Fidžilased ise eriti kohvi ei joo ja seda ei hinda. Siin eelistatakse kanget musta teed ja lastele joodetakse keemilisest pulbrist valmistatud kihisevat limpsi.
Praami- ja ka bussiliikluse korralduses valitseb turisti segadusse ajav süsteem. Heal juhul leiad kuskilt plakati, kuhu on märgitud, et praam selle ja tolle punkti vahel käib sel nädalapäeval. Punkt. Rohkem ei sõnagi. Mis praam? Mis kell? Mis tingimused? Mis hinnaga? Kõik küsimused jäävad vastuseta. Bussidega on siinmail täpselt sama lugu.
Kindlasti on iga soojal maal omapäi puhkamas käinu selles olukorras olnud. Teadmatuses ootamine. Kellegagi on võibolla telefoni teel kokku lepitud, et on minek. Öeldakse aeg ja koht, vahendajate kaudu kirjutatakse välja pilet. Ja siis algab kokku lepitud ajal kokku lepitud kohas ootamine. Meie praamiga on sama lugu.
Õnneks on meil kohalikud teejuhid kaasas. Nemad kinnitavad meile, et küll see praam tuleb, saagu me tuttavaks Fiji-time’iga. Sellega tuleb lihtsalt ära harjuda. Kui on lubatud, et praam/buss tuleb, siis see ka tuleb, vaja vaid kannatlikult oodata. Kellelegi helistamine ei aita, kellegi käest korduvalt üle küsimine ei aita.
Fiji-time. See on definitsioonita ajaühik. See on carpe diem-suhtumine2, see on meditatsioon, see on kannatlikkuse kasvatamine ja tänulikkus iga elatud hetke eest. Need on sekundid ja tunnid, mille jooksul sa koged kuristikku Saksa sekunditäpsuse ja saare elustiili vahel. Need on hetked, millal sa tunned oma iseloomu kasvamas ja kinnistumas või siis purustamas standardeid, milles siiani oled elanud, ja õpid hetkes elamise kunsti. See on ka kohanemise määraja, mille järgi saad aru, kes on siia tulnud, et siin olla, ja kes selleks, et ära minna.
Asjad sõltuvad siin määratlemata faktoritest, mille vastu sina ei saa kuidagi midagi teha. Ilm: tuul, mõõn, sademed, emakese maa tujud maavärinate ja porilaviinidega ja muu selline. Või asjaosaliste omavahelised suhted, ootamatud intriigid või mis tahes. Tehniline suutlikkus… Kõik need mõjutavad bussigraafikut ühtviisi. Garantiid ei pakuta.
Lõpuks parvlaev saabub. Suur, avatud ro-ro-laeva tüüpi praam. Langeb visiir ja sinna, kuhu parvlaeval harjumuspäraselt lähevad sõiduautod, hakatakse laadima kaupa… käsitsi ja kärudel. Parvlaevale sõidab paar kõikvõimast Jaapani maasturit, presenttelk kastil, üks-kaks veoautot, suurema osa ülejäänud autokorrusest katavad aga otse põrandale kinnitatud kaubahunnikud. Juurikad, presentkottides kaup, pappkastid, polüpropeenkastides jahekaup, kilekottidesse mässitud varandus – kõik kandamid sülemi kaupa pakendatud. Reisijate pagas, sealhulgas rändurite seljakotid, pistetakse puuri ja sealt neid enne reisi lõppu keegi kätte ei saa. Kogu tarvilik tuleb 12–16 tundi kestvaks merereisiks aegsasti kaasa haarata.
Praam näeb kergelt öeldes šokeeriv välja. Rooste. Igal pool. Kõik, mis võimalik, on kinni keevitatud. Tekile on seatud palju pargipingi moodi istmeid. Siseruumides on söökla jaoks seina sees lihtsalt midagi augusarnast. Jalutan mööda palveruumist. Ja „kino“: ühe tavalise teleka ette reastatud saalitäis toole, mis tundub olevat kõige populaarsem ruum kogu laevas. Kõik sisenejad otsivad endale parimat kohta just siin. WC on täis hoiatavaid silte stiilis „ära oksenda kraanikaussi!“ ja WC-poti eesmärgipäraseid kasutusjuhendeid – see ei tõota head. Kogenud sõitjad kindlustavad endale parimad kohad otse põrandal, laotades laiali kotte ja tekke. Põrand on siseruumides kõikjal vaibaga kaetud, ent lõhnab tugevalt okse ja keemilise puhastusvahendi järele.
Meie seltskond otsustab esialgu jääda tekile, kus sumedas õhtuvalguses jälgida eemaldumist pealinnast ja selja taha jäävat saarestikku. Loomulikult ei puudu õhtust kitarr ja kohalikud poisid võtavad kiiresti laulu üles. See on siin juba selgeks saanud: kõik mehed oskavad laulda, ja lausa väga hästi. Laulmist harrastatakse peaaegu igal võimalusel, see on seltskondliku kogunemise, töötegemise ja igapäevase elu lahutamatu osa. Kui eestlane tahab end laulurahvana defineerida, oleks siit palju juurde õppida. Kergelt kurblik-kaeblikud ja lainetavad saaremeloodiad on ümbritseva ookeaniga kooskõlas. Fidži keel on nagu laulmiseks loodud: pikad vokaalid lasevad häälel kajada ja kaashäälikute vaheldumine vokaalidega lisab meloodiale laksutava rütmi. Meie seltskonnaga liituvad uudishimulikud kohalikud, kes ei ütle kunagi ära võimalusest võõramaalastega juttu ajada või löövad lihtsalt laulmises kaasa. Rändurites tekitab elevust kuulujutt, et see praam olla Kanadas vanarauana maha kantud ja ühe dollari eest Fidžile müüdud. Nähtu põhjal võiks isegi arvata, et see ongi tõsi…
Pikaajalise seljakotirändurina on mul tekkinud omamoodi religioosne suhtumine teekonda. Kui julged astuda edasi, avada tundmatuid uksi, tulevad sinu teele just need õppetunnid, mida sul on parajasti vaja. Kohtad just neid inimesi, kellel on sulle selles hetkes kõige rohkem õpetada. Seda nii heas kui ka halvas. Sellepärast olen loobunud kartmast. Ma olen siin, sest olen otsustanud, et see on hetkel minu siht ja suund. Ju siis on mul vaja olla selle praami peal ja mitte muretseda, et see on tegelikult hunnik vanarauda, mis ainult vaesuse ja sünnipärase muretuse najal Fidži saareriigi suurimal veeteel Poseidoni tujusid trotsib. Kui ma usuksin hoopis eurostandardeid päästevestide ja parvede arvu kohta, oleks mul ilmselgelt põhjust karta.
Tekil on nagu loomulik kliimaseade. Öö on siin soe, rõske ja soe, praami liikumine ja tuul jahutavad aga just parajalt päikesest põlenud nahka. Ükskõik kus maailma otsas ma ka olen, mulle on alati meeldinud mööda merd liigelda. Selles on vabaduse maitset. Keset vett tajun alati pühalikku tühisust. Tunnetan endast
