seiklused II
Tutvustus
Kui ma olin noor, õpetati mulle, et kõik Dragaera Impeeriumi kodanikud sünnivad ühte seitsmeteistkümnest Suurest Kojast, igaüks mingi looma nimeline. Mulle õpetati, et inimesed või „idalased”, just nagu mina, on väärtusetu rämps. Mulle õpetati, et idalased võivad midagi saavutada vaid siis, kui nad vannuvad läänitruudust mõnele Dragaera isandale, et saada mõne Teckla Koja talupojaklanni liikmeks, või, nagu mu isa seda tegi, ostavad tiitli Jheregi Kojas.
Hiljem leidsin ühe metsiku jheregi, õpetasin ta välja ja hakkasin jätma oma jälge Dragaera ühiskonnale.
Kui olin vanem, sain teada, et enamus sellest, mida mulle õpetati, oli vale.
Esimene peatükk
„Sina hoiad varju juhuks, kui nad jõhkraks muutuvad.”
Kragar ütleb, et elu on nagu sibul, kuid ta ei mõtle sellega sama asja nagu mina. Ta räägib selle koorimisest, kuidas sa liigud üha sügavamale ja sügavamale, kuni jõuad viimaks sibula tuumani, ja seal pole midagi erilist. Arvan, et Kragari ütluses on tõtt, kuid aastate jooksul, kui mu isa restorani pidas, ei koorinud ma kunagi sibulaid, ma hakkisin neid; Kragari analoogia ei ütle mulle midagi.
Kui mina ütlen, et elu on nagu sibul, siis ma mõtlen, et kui sa sibulast midagi ei valmista, siis mädaneb see ära. Selle poolest ei erine ta teistest juurviljadest. Aga kui sibul halvaks läheb, võib see juhtuda kas seestpoolt või väljastpoolt. Nii et vahel leiad sibula, mis paistab olevat hea, kuid on seesmiselt mäda. Vahel võid näha väljast mädaplekki, aga kui selle välja lõikad, on ülejäänu söödav. Maitseb teravalt, kuid selle eest sa ju maksid, kas pole?
Dzuriisandad armastavad kujutleda end peakokkadena, kes käivad ringi ja lõikavad sibulatelt mädaseid plekke välja. Häda on selles, et nad ei suuda eristada häid osi halbadest. Draakonid oskavad hästi mädaplekke leida, aga kui nad ühe leiavad, viskavad nad tõenäoliselt välja terve tünnitäie. Pistrikuisand leiab mädaplekke kogu aeg. Ta vaatab, kuidas sellest toidu valmistad ja seda sööd, ning noogutab ettenägelikult, kui selle välja sülitad. Kui küsid, miks ta sulle seda ei ütelnud, vastab ta hämmastunud ilmel: „Sa ei küsinud.”
Võiksin jätkata, kuid mis mõttega? Jheregi Kojas ei hooli me teckla pabulatki mädastest plekkidest. Me lihtsalt müüme sibulaid.
Kuid vahel maksab keegi mulle, et mädase koha eemaldaksin. Tol päeval olin mädase koha eemaldamise eest saanud kolm tuhat kakssada kuldimperiaali, ja pinge maandamiseks külastasin pidu, mis toimus isand Morrolani lossis enam-vähem kogu aeg. Kuulusin teatud viisil tema teenistujate hulka, mis lubas mul püsivalt kohal viibida.
Kui olin teleporteerumisest taastunud, laskis emand Teldra mu sisse. Suundusin banketisaali ja uurisin ukselävelt inimsumma (kasutan inimese terminit päris vabalt), otsides tuttavaid nägusid. Peatselt märkasin Morrolani enda pikka kogu.
Külalised, kes mind ei tundnud, vaatasid mind, kui tema poole suundusin; mõned tegid märkusi, mis olid mõeldud, et ma neid kuuleksin. Äratan alati Morrolani pidudel tähelepanu peamiselt kolmel põhjusel: ma olen seal ainus Jhereg; ma olen seal ainus „idalane” (loe: „inimene”); mu õlal istub mu jhereg Loiosh.
„Kena pidu,” ütlesin Morrolanile.
„Kus on siis kandikud surnud teckladega?” küsis Loiosh psiooniliselt.
„Tänan, Vlad. Mul on hea meel, et sa siin oled.”
Morrolan räägib alati niimoodi. Arvan, et ta ei saa sinna midagi parata.
Kõndisime laua juurde, kus üks ta teenritest valas väikesi klaasitäisi erinevatest veinidest ja kommenteeris neid valades. Võtsin klaasi punast Darloschat ja rüüpasin seda. Kena ja kuiv, kuid pisut liiga soe. Dragaeralased ei mõista veini.
„Tere õhtust Vlad; Morrolan.”
Pöördusin ja kummardasin sügavalt Aliera e’Kieroni, Morrolani nõo ja Draakoni troonipärija ees. Morrolan kummardas ja surus Alieral kätt. Naeratasin. „Tere õhtust, Aliera. Kavatsed duellile minna?”
„Noh, jah,” ütles ta. „Kust sa teadsid?”
„Tegelikult ei teadnudki, lihtsalt tegin nalja. Kas sul on tõesti duell plaanis?”
„Jah, homme. Üks Dzuriisandast teckla märkas, kuidas ma kõnnin, ja tegi märkusi.”
Raputasin pead ja häälitsesin põlastavalt. „Mis ta nimi on?”
Ta kehitas õlgu. „Ma ei tea. Homme saan teada. Morrolan, kas oled Sethrat näinud?”
„Ei. Oletan, et ta on Dzuri Mäel. Ehk ta ilmub hiljem välja. Kas asi on tähtis?”
„Mitte päriselt. Arvan, et olen isoleerinud uue e’Mondaari retsessiivse geeni. Aga see võib oodata.”
„Päris huvitav,” ütles Morrolan. „Kas sa tahaksid mulle sellest rääkida?”
„Ma pole veel kindel, mida see tähendab…” sõnas Aliera. Nad kõndisid kahekesi minema.
Noh, Morrolan kõndis. Aliera, kes on kõige lühem dragaeralane, keda ma olen kunagi kohanud, leviteeris, ta pikk hõbesinine kleit libises mööda põrandat, et seda fakti varjata. Alieral olid kuldsed juuksed ja rohelised silmad – tavaliselt. Tal oli ka mõõk, mis oli pikem kui ta ise, kuigi ta seda praegu ei kandnud. Ta oli võtnud mõõga Kieron Vallutaja käest, kelle sugupuust ta põlvnes, Surnute Radadel. Selle juurde käib ka lugu, kuid jätkem see praegu sinnapaika.
Igatahes nad kõndisid minema ja ma ühendusin Keiserliku Kuuliga, tegin vaikse võluloitsu ja jahutasin veini. Rüüpasin seda uuesti. Palju parem.
„Loiosh, tänaõhtune probleem on, et kust ma naist saan?”
„Boss, sa oled vahel nii vastik.”
„Ära mitte räägigi.”
„Kui sellest mitte rääkida, siis sul on ju neli lõbumaja…”
„Otsustasin, et mulle ei meeldi lõbumajas käimine.”
„Eh? Miks mitte?”
„Sa ei mõistaks.”
„Tee proovi.”
„Hästi. Võib-olla sellepärast, et seks dragaeralastega tundub, nagu seksiksid loomadega. Kui nad on veel hoorad, siis tundub, nagu maksaksid… mis iganes.”
„Jätka, boss. Lõpeta lause. Nüüd olen uudishimulik.”
„Oh, jää vait.”
„Miks sa pärast tapmist alati nii seksihimuliseks muutud?”
„Ma ei tea.”
„Sa peaksid abielluma.”
„Mine Surmaväravasse.”
„Me käisime seal kunagi, mäletad?”
„Jah. Ja mäletad, mida sa tundsid sealse hiiglasliku jheregi suhtes?”
„Ära tuleta seda meelde, boss.”
„Siis ära räägi enam minu seksuaalelust.”
„Sina alustasid.”
Selle
