maksis andamit Welok Mõõgale. Welok oli teatud kesktaseme boss. Ta piirkond hõlmas Potituru tänavat põhjas kuni Millenialini lõunas ja Hobuse tänavast läänes Küünise tänavani idas.
Kõik need piirkonnad olid üsna ebakindlad ja kui ma läksin Nielari alluvusse tööle, oli põhjaosa Potituru juures eriti ebakindel. Minu esimene „töö”, ja kolmas, olid seotud Mõõga sooviga seda piiri kindlustada. Ta põhjapoolne naaber oli rahumeelne mees nimega Rolaan, kes püüdis Welokiga läbi rääkida, sest ta tahtis Potiturgu, kuid ei tahtnud sõda. Rolaan muutus veel rahumeelsemaks, kui oli ühel päeval oma kolmanda korruse kontorist välja kukkunud. Ta asetäitja Feet Charno oli veelgi rahulikum, nii et probleem oli kenasti lahendatud. Olen alati kahtlustanud, et Feet korraldas Rolaani surma, sest muidu ei suuda ma mõista, miks Welok Charno rahule jättis, kuid ma ei saanud kunagi kindlalt teada.
See juhtus kolm aastat tagasi. Umbes sel ajal lahkusin ma Nielari juurest ja läksin ise Mõõga juurde tööle. Mõõga boss oli Toronnan, kes tegeles asjadega dokist idas kuni Väikese Surmaväravani läänes, ja jõest lõunas kuni Issola tänavani põhjas.
Umbes poolteist aastat pärast seda, kui Rolaan oli läinud rännakule Surmavärava Kose juurde, oli Welokil lahkarvamus kellegagi Jheregi Vasakust Käest. Arvan, et üks võlur töötas Weloki territooriumil, kuid ma ei tea täpselt, milles oli probleem, sest meie huvid tavaliselt ei kattu. Ühel päeval Welok lihtsalt kadus ja tema paiga täitis üks ta asetäitjatest – mees nimega Tagichatn, kelle nime ma ei suuda ikka veel õigesti hääldada.
Olin töötanud Mõõga probleemilahendajana, kuid see uus mees ei pidanud idalastest eriti palju. Oma esimesel tööpäeval kõndisin ta kabinetti, väikesse paika Vase tänaval Garshose ja Malaki ringi vahepeal. Selgitasin, mida ma olin Weloki heaks teinud, ja küsisin, kas ta tahab, et teda kutsutaks isandaks või bossiks või et peaksin püüdma välja mõelda, kuidas ta nime hääldada. Ta ütles: „Hüüa mind Jumalbossiks,” ja me suhted olid selged. Ühe nädalaga hakkasin teda jälestama. Nädala pärast lõi veel üks Weloki eksleitnant meist lahku ja alustas oma territooriumi juhtimist otse keset Tagichatni oma. See oli Laris.
Kaks kuud Jumalbossi oli kõik, mida ma välja kannatada suutsin. Paljud meist, kes tema heaks töötasid, märkasid, et ta ei teinud ühtegi liigutust Larise vastu. Seda võeti nõrkuse märgina. Viimaks püüdis keegi kas Tagichatni organisatsiooni sees või sellest väljaspool seda ära kasutada. Ma ei tea, milleni see oleks viinud, kui ta poleks otsustanud enesetappu teha – pussitades ennast vasakusse silma.
Ta suri ühel õhtul hilja. Samal õhtul kontakteerusin Kragariga, kes oli koos minuga Nielari juures töötanud, ja paaril korral ka Weloki juures. Hiljuti oli Kragar töötanud Sadamasilla tänava kõrtsis väljaviskajana. Ütlesin: „Pärisin just veidi kinnisvara. Kas tahaksid aidata mul seda hoida?”
Ta küsis: „Kas see on ohtlik?”
Ütlesin: „Neetult õige, see on ohtlik.”
Tema ütles: „Ei, tänan, Vlad.”
Ütlesin: „Alustad viiekümne kullaga nädalas. Kui me kahe nädala pärast veel tegutseme, saad seitsekümmend viis pluss kümme protsenti sellest, mida mina teenin.”
Tema ütles: „Sada kahe nädala pärast, pluss viisteist protsenti kasumist.”
„Seitsekümmend viis. Viisteist protsenti kasumist.”
„Üheksakümmend. Viisteist protsenti kasumist, enne kui jagad ülemise korrusega.”
„Seitsekümmend viis. Kümme protsenti enne jagamist.”
„Tehtud.”
Järgmisel hommikul tuli Tagichatni sekretär sisse ja leidis minu ja Kragari kontoritubadest. Ütlesin: „Võid minu juurde tööle tulla, kui tahad. Ütle jah ja saad kümme protsenti palgakõrgendust. Ütle ei ja sa lahkud siit elusana. Ütle jah ja püüa mind petta ja ma söödan su mõõkvaaladele.”
Ta ütles ei. Ütlesin: „Nägemist.”
Siis läksin ihukaitsja juurde, kelle nimi oli Melestav, kes samuti meie eksbossi vihkas ja kellega olin paar korda koos töötanud. Olin kuulnud, et ta tegi „tööd”, ja ma teadsin, et ta oli ettevaatlik. Ütlesin: „Boss tahab, et oleksid ta isiklik sekretär ja ihukaitsja.”
„See boss on hull.”
„Mina olen boss.”
„See sobib.”
Võtsin linna kaardi ja tõmbasin kasti sinna, kus oli olnud surnud mehe territoorium. Siis joonistasin teise kasti esimese sisse. Mingil põhjusel märgistasid selle piirkonna Adrilankha bossid territooriume pooltänavate kaupa. Selle asemel et ütelda: „Mul on Dayland ja sul on Nebbit,” nad ütlesid: „Mul on kuni Daylandi lääneosani, sul on alates Daylandi idaosast.” Nii et minu territoorium algas poolest Sadamasilla tänavast, kus lõppes Larise territoorium, Daylandini, Daylandist Glendonini, Glendonist Undauntrani; Undauntrast Solomini; Solomist Alam-Kieroni teeni; ja Alam-Kieroni teest Sadamasilla tänavani.
Lasksin Melestavil ühendust võtta teise asetäitjaga, ja kahe täideviijaga, kes olid töötanud otse Tagichatni heaks, ja kutsusin nad kohtuma kvartali kaugusel Toronnani kontorist. Kui nad kohale jõudsid, palusin neil endale järgneda. Ma ei selgitanud midagi, võtsin nad lihtsalt kontorisse kaasa. Kohale jõudes lasin neil väljas oodata ja palusin bossiga kohtumist.
Nad lasid mu sisse, kui teised ootasid väljas. Toronnanil olid õhukesed juuksed, korralikult lõigatud ja lühikesed. Ta kandis kuube ja liibuvaid pükse, mis on ebatavaline töötava Jheregi jaoks, ja iga piste ta musta-halli kirjus riietuses oli täiuslik. Ta oli dragaeralase kohta lühike, ehk kuus jalga üheksa tolli, ning peene kondiga. Üldiselt nägi ta välja nagu Lyorni kirjutaja. Ta lemmikrelv oli sõjakirves.
Ütlesin: „Mu isand, olen Vladimir Taltos.” Võtsin kaardi ja näitasin esimesele kastile. „Sinu loal vastutan nüüd selle piirkonna eest.” Näitasin väiksemale kastile selle sees. „Arvan, et suudan sellega hakkama saada. Väljas on mõningad härrased, kes, olen kindel, oleksid rõõmsad, jaotades ülejäänu viisil, mis sulle sobib. Ma pole seda nendega arutanud.” Kummardasin.
Ta vaatas mind, vaatas kaarti, vaatas Loioshit, kes oli kogu aeg mu õlal istunud, ja ütles: „Kui sa suudad seda teha, Vuntsid, on see sinu oma.”
Tänasin teda ja lahkusin, jättes ta ülejäänutele asju selgitama.
Läksin tagasi kabinetti, vaatasin raamatupidamise üle ja avastasin, et me oleme peaaegu pankrotis. Mul isiklikult oli umbes viissada imperiaali, mis võib anda perekonnale süüa ja mugavat peavarju võib-olla aastaks. Praegu ma kontrollisin nelja lõbumaja, kaht mängusaali, kaht rahalaenajat ja üht puhastajat (see tähendab varastatud asjadega kaubitsejat). Mul polnud täideviijaid. (Naljakas termin, mis vahel tähendab täiskohaga ihukaitsjat palganimekirjas, ja vahel kõigi vajalike asjade tegijat. Mina tavaliselt mõtlen viimast.) Mul oli siiski kuus täiskohaga ihukaitsjat. Tundsin ka mõningaid ihukaitsjaid, kes töötasid vabakutselistena.
Külastasin iga oma äri ja tegin neile samasuguse pakkumise: panin viiskümmend kulda lauale ja ütlesin: „Mina olen su uus boss. See on kas boonus või head-aega kingitus. Vali. Kui sa võtad seda boonusena ja püüad mulle probleeme tekitada, koosta leinalauljate nimekiri, sest sa vajad neid.”
Seda tehes jäi mulle järele neetult vähe sularaha. Nad kõik jäid ja ma hoidsin hinge kinni. Kui nädalalõpp saabus, ei tulnud kedagi peale Nielari, kes oli nüüd minu territooriumil. Ilmselt nad ootasid, et näha, mis ma teen. Sel hetkel polnud mul küllalt
