sisse lõigata. Siis ründas Loiosh ja tõmbas küüntega mööda tema nägu. Lähenesin ja lõin teda just rinnaku alla, ja siis põlvega näkku, kui ta kössi tõmbus. Ta hakkas mõistma, et ma pole eriti rõõmus.
Ütlesin: „Sul on aega üks minut Keiserliku Kella järgi mulle raha pihku pista. Kui sa oled seda teinud, vaatab Kragar su raamatupidamise üle; vestleb iga töötajaga ja uurib, kui palju tööd on tal olnud. Kui üks vaskmünt puudu jääb, oled surnud mees.”
Ta jättis oma mantli seina külge ja tõi raha. Kuni ta seda tegi, kontakteerusin Kragariga psiooniliselt ja kutsusin ta kohale. Kui kukkur oli käes, ootasime Kragarit.
Mees ütles: „Vaadake, boss, ma oli teel üle andma…”
„Jää vait või ma tirin sul hingetoru välja ja sunnin sind seda sööma.”
Ta jäi. Kui Kragar saabus, läksin tagasi oma kabinetti. Kragar saabus umbes kaks tundi hiljem ja me leidsime, et raamatupidamine oli tasakaalus. Seal oli kümme töötajat, neli meest ja kuus naist, kes võtsid tavaliselt vastu viis klienti päevas, kolm imperiaali kord. Töötajad teenisid neli kulda päevas. Söök maksis üheksa hõbekuuli või pigem pool kulda päevas. Tema juures viibis kogu aeg ihukaitsja, kellele maksti kaheksa imperiaali päevas. Juhuslikele kuludele läks veel üks imperiaal.
Iga töötaja võttis ühe päeva nädalas vabaks, nii et ettevõte pidi sisse tooma keskmiselt umbes 135 kulda päevas. Kulud olid 51 päevas, nii et igapäevane kasum oli keskmiselt umbes 80. Viiepäevane nädal (Idas on nädalas seitse päeva; ma ei tea miks) peaks andma 425 kulda, millest juhataja saab 25 protsenti – pisut üle saja. See tähendas, et ma peaksin saama umbes 320 kulda iga nädal. Ma sain 328, veidi hõbedat ja veidi vaske. Olin rahul.
Olin veelgi rohkem rahul, kui järgmise tunni jooksul saabusid ülejäänud oma nädalasissetulekutega. Nad kõik ütlesid midagi nagu: „Vabandust, boss, mind peeti kinni.”
Vastasin midagi nagu: „Ära lase end enam kinni pidada.”
Päeva lõpuks olin kogunud rohkem kui 2500 imperiaali. Muidugi pidin sellest maksma Kragarile, oma sekretärile ja ihukaitsjatele, kuid mulle jäi ikka veel kätte rohkem kui 2000, millest poole saatsin Toronnanile ja poole võisin endale jätta.
Olin sellega päris rahul. Idalasest poisi jaoks, kes töötas päevad läbi restoranis, mis teenis kaheksa kulda heal nädalal, polnud tuhat üldse halb. Ma imestasin, miks ma polnud varem selle asjaga tegelema hakanud.
Ainus teine tähtis asi, mida ma järgmise paari kuu jooksul tegin, oli väikese narkootilise ja psühhedeelilise äri ostmine, et oma elustiili varjata. Palkasin raamatupidaja, et kõik kena välja näeks. Palkasin ka paar ihukaitsjat juurde, sest tahtsin olla valmis võimalikeks hädajuhtumiteks, oma ärijuhtide vaoshoidmiseks või jobude tõrjumiseks, kes püüavad sisse trügida.
Enamjaolt tegelesid nad sellega, mida ma nimetan „ringilonkimiseks”. See tähendab just, mida ütleb – naabruskonnas ringi lonkimist. Seda tuli teha põhjusel, et ümbruskond oli noorte nolkide seas väga populaarne, enamjaolt Mõõkvaala Kojast, kes lõid aega surnuks ja tülitasid inimesi. Enamik neist noortest olid kogu aeg pankrotis, kui nad just ei röövinud Tecklasid, kellest sealne elanikkond enamjaolt koosnes. Mõõkvaalad armastasid seda kohta, sest see asus sadama lähedal ja siin elas palju Tecklasid. „Ringilonkimine” tähendas nende jobude ülesleidmist ja nad sealt minema peksmist.
Kui ma olin laps, sain palju muhke poistelt, kes olid väljas „idalasi peksmas”, ja enamik neist olid Mõõkvaalad. Sellepärast andsin oma ihukaitsjatele väga selged korraldused, mida teha sellega, kes teist korda vahele jääb. Ja kuna neid korraldusi täideti, siis oli vähem kui kolme nädala pärast mu piirkond pimeduse saabudes üks ohutumaid Adrilankhas. Hakkasime levitama ka kuulujutte – teate küll, neitsi kullakotiga kesköö ajal – ja viimaks hakkasin neid peaaegu ise ka uskuma.
Minu arvestuste järgi tasus suurenenud äritegevus järgmise nelja kuu jooksul ära lisaihukaitsjate palkamise. Selle perioodi jooksul „töötasin” paar korda, et sularahavarusid täiendada ja maailmale näidata, et ma võin ikka veel seda teha. Kuid, nagu ma ütlesin, eriti palju murettekitavat enam ei juhtunud.
Ja siis mu hea naaber Laris näitas mulle, miks ma polnud varem selle asjaga tegelema hakanud.
Päeval, mil püüdsin mängupunkti kinni panna, mis mul ei õnnestunud, saatsin Kragari inimesi leidma, kes Larist tundsid või olid tema heaks töötanud. Lõin kontoris aega surnuks, loopides nuge ja sekretäriga nalja visates. („Kui palju idalasi on vaja, et mõõka teritada? Neli: üks hoiab mõõka ja kolm liigutavad käia.”)
Kragar tuli tagasi just enne keskpäeva.
„Mida sa teada said?”
Ta avas väikese märkmiku ja uuris seda.
„Laris,” ütles ta, „alustas Dragaera linnas rahalaenaja turvamehena. Ta töötas sellena kolmkümmend või nelikümmend aastat, siis sõlmis mõned sidemed ja alustas omaenda äri. Laenaja turvamehena tegi ta ka üks või kaks korda „tööd”, nagu vaja oli.
Oma rahalaenamisäriga teenis ta head raha umbes kuuskümmend aastat, kuni Adroni Õnnetuseni ja Vahevalitsuseni. Siis ta kadus silmist, nagu kõik teisedki, ja ilmus Adrilankhas uuesti välja umbes saja viiekümne aasta pärast, müües Jheregi tiitleid idalastele.”
Katkestasin teda: „Kas ta võis müüa…”
„Ma ei tea, Vlad. Mõtlesin ka ise sellele – su isa kohta –, kuid ma ei suutnud välja selgitada.”
„Pole tähtis. Jätka.”
„Hästi. Umbes viiskümmend aastat tagasi läks ta Weloki ihukaitsjaks. Paistis, et ta „töötas” veel mõned korrad, siis hakkas juhatama otse Weloki alluvuses väikest piirkonda, kakskümmend aastat tagasi, kui Welok piirkonna K’tang Haagilt ära võttis. Kui Mõõk läks teekonnale…”
„Edasi ma tean.”
„Hästi. Mis nüüd teeme?”
Mõtlesin selle üle. „Tal pole olnud tõelisi tagasilööke, kas pole?”
„Ei.”
„Ta pole ka kunagi sõda pidanud.”
„See pole päriselt tõsi, Vlad. Mulle räägiti, et ta juhatas tegelikult ise võitlust Haagi vastu, mispärast Welok piirkonna talle andis.”
„Aga kui ta oli siis vaid ihukaitsja…”
„Ma ei tea,” ütles Kragar. „Mul on tunne, et selles peitus midagi rohkemat, kuid ma ei tea, mis see oli.”
„Hmmmm. Kas võis ta juhatada sel ajal mingit teist piirkonda? Varjatult või midagi niisugust?”
„Võib-olla. Või oli tal mingisugune nui Weloki pea kohal.”
„Minu arust on seda raske uskuda,” ütlesin. „Mõõk oli üks kange litapoeg.”
Kragar kehitas õlgu. „Kuulsin ka juttu, et Laris pakkus talle Haagi piirkonda, kui ta suudab seda käigus hoida. Püüdsin seda kontrollida, kuid keegi teine polnud seda kuulnud.”
„Kust sina seda kuulsid?”
„Vabakutseliselt ihukaitsjalt, kes töötas Larise heaks sõja jooksul. Mehelt nimega Ishtvan.”
„Ishtvan?
