style="font-size:15px;"> Pööran ringi. „Nii et te ei saa tõesti minu heaks midagi teha? Pean ma tõesti lahkuma?” Ütlen seda nii vaikselt, et isegi mina kuulen seda vaevu. Härra Barnesil on väga hea kuulmine. Vaiksete masendunud häälte kuulmine on osa tema tööst.
Ta trummeldab sõrmedega suletud kaustale. „Sinu isa joobes autojuhtimine…”
„On tema probleem. Miks pean mina tema eksimuse eest maksma?”
Mu isa. Tema üks õhtu kuulsust viis joobes juhtimiseni ja meie paljastamiseni ja selleni, et jään ilma ainsast kohast, mida pean oma koduks.
„Te viibite siin siiski illegaalselt,” ütleb ta, aga tema hääl ei ole enam nii karm nagu enne.
Noogutan, kuid ei ütle midagi, sest nüüd hakkan ma päriselt ka nutma. Panen kõrvaklapid pähe ja suundun uuesti ukse poole.
„Ma olen teie maal käinud. Ma olen Jamaical käinud,” ütleb ta. Ta naeratab oma reisi meenutades. „Seal oli tore. Kõik on seal irie, man. Sulle hakkab seal meeldima.”
Psühhiaatrid ei soovita oma tundeid alla suruda, sest lõpuks võivad need lahvatada. Nad ei eksi. Ma olen kuude viisi vihane olnud. Mulle tundub, nagu oleksin maailma algusest saati vihane olnud. Vihane isa peale. Vihane Robi peale, kes ütles alles eelmisel nädalal, et võiksime hoolimata „kõigest”, ehk sellest, et ta mind pettis, sõbrad olla.
Minu vihast ei ole pääsenud isegi Bev. Terve sügise on ta muretsenud, millisesse ülikooli katseid teha, olenevalt sellest, kuhu proovib sisse saada tema poiss Derrick. Ta kontrollib pidevalt ajavahet eri ülikoolide asukohtades. Kas kaugsuhted toimivad? küsib ta iga paari päeva tagant. Viimane kord vastasin, et äkki ei peaks ta kogu oma tulevikku planeerima praeguse poisi järgi. Ta solvus. Bevi arvates kestab nende suhe elu lõpuni. Mina arvan, et see kestab lõpetamiseni. Võib-olla suveni. Pidin leppimiseks mitu nädalat tema füüsika kodutöid tegema.
Ja nüüd ütleb mees, kes veetis Jamaical ilmselt ainult nädala, et kõik on irie.
Võtan kõrvaklapid peast. „Kus te käisite?” uurin ma.
„Negrilis,” vastab ta. „Väga kena koht.”
„Kas te hotelli territooriumilt välja ka läksite?”
„Ma tahtsin minna, aga mu…”
„Aga teie abikaasa ei tahtnud, sest ta kartis, eks ole? Reisijuhis oli kirjas, et parem on hotelli territooriumil püsida.” Võtan uuesti istet.
Ta toetab lõua soengus sõrmedega käele. Esimest korda meie vestluse jooksul ei juhi seda tema.
„Kas ta muretses turvalisuse pärast?” Panen sõna „turvalisus” mõttes jutumärkidesse, nagu ei peaks selle pärast tegelikult muretsema. „Või ei tahtnud ta lihtsalt puhkust ja head tuju rikkuda ja näha, kui vaesed seal inimesed tegelikult on.” Viha, mida olen alla surunud, kerkib kõhust kurku.
„Kuulasite Bob Marleyt ja baarmen hankis teile savu ja keegi rääkis, mida tähendab irie, ning te arvate, et teate midagi. Käisite eksootilises kokteilibaaris ja rannas ja oma hotellitoas. See ei ole riik. See on puhkekeskus.”
Ta tõstab käed, nagu kaitseks end, nagu üritaks sõnu õhust minusse tagasi suruda.
Jah, ma olen julm.
Jah, mul on suva.
„Ärge tulge ütlema, et mulle hakkab seal meeldima. See paik on mulle võõras. Ma olen elanud siin alates kaheksandast eluaastast. Ma ei tunne Jamaical kedagi. Mul ei ole aktsenti. Ma ei tunne oma sealseid sugulasi, mitte nii, nagu peaks oma sugulasi tundma. Ma käin viimases klassis. Mis saab lõpuballist ja lõpetamisest ja mu sõpradest?” Ma tahaks muretseda sama tobedate asjade pärast nagu nemad. Ma hakkasin just kandideerima Brooklyn College’isse. Emps pani kaks aastat raha kõrvale, et saaks Floridasse sõita ja mulle „korraliku” sotsiaalkindlustuse osta. „Korralik” kindlustus on selline, millel ei seisa võltsitud numbrid, vaid päris, varastatud numbrid. Mees, kes selle talle müüs, ütles, et odavam kindlustus, millel on väljamõeldud numbrid, ei läbi taustauuringut, ka ülikooli astudes mitte. Selle kindlustusega saaksin taotleda õppelaenu. Kui ma saan stipendiumi ja lisaks õppelaenu, võin ma minna koguni New Yorgi osariigi Binghamtoni ülikooli või mõnda teise oma osariigi kooli.
„Ja mis saab ülikoolist?” küsin ma ja nüüd juba nutan. Mu pisaraid ei peata miski. Need on pikka aega vallapääsemist oodanud.
Härra Barnes lükkab salvrätikarbi mulle lähemale. Võtan sealt kuus või seitse salvrätikut ja kasutan need ära ning võtan siis veel kuus või seitse. Korjan oma asjad uuesti kokku. „On teil aimu, mis tunne on mitte kusagile sobida?” Taas ütlen seda liiga vaikselt ja taas ta kuuleb mind.
Olen teel ukse poole, käsi juba uksenupul, kui ta ütleb: „Preili Kingsley, oodake.”
irie
VÕIB-OLLA OLETE VAREMGI KUULNUD sõna irie. Võib-olla olete käinud Jamaical ja teate, et see pärineb Jamaica kohalikust murdest. Või siis teate, et sellel on ka juured rastafari usus. Kuulus reggae-laulja Bob Marley oli samuti rastafarianismi järgija ja aitas seda sõna levitada Jamaica rannikult kaugemale. Nii et võib-olla tajute selles sõnas selle konkreetse religiooni ajalugu.
Võib-olla teate, et rastafarianism on kolme peamise Aabrahami usundi – kristluse, islami ja judaismi – üks väike haru. Te teate, et Aabrahami usundid on monoteistlikud ja keskenduvad Aabrahami eri kehastustele. Võib-olla kuulete selles sõnas 1930ndate Jamaica kajasid, sest just sel ajal hakkas rastafarianism levima. Või siis kuulete selles nende vaimse juhi Haile Selassie I kaja, tema valitses Etioopiat 1930 kuni 1974.
Nii et kui kuulete seda sõna, siis kuulete selle algupärast vaimset tähendust. Kõik on sinu ja su Jumala, seega sinu ja maailma vahel hästi. Kui keegi on irie, siis on ta kõrges ja rahu pakkuvas vaimses paigas. Selles sõnas kõlab usundi enda tekkimine.
Või siis ei tea te seda lugu.
Te ei tea midagi Jumalast ega vaimust ega keelest. Te teate vaid praegusaegset, kõnekeele sõnaraamatu seletust. Irie tähendab, et inimene tunneb end hästi.
Kui te vahel sõnaraamatust mõnda sõna otsite, siis näete, et mõne tähenduse juurde on märgitud, et see on aegunud. Natasha imestab tihti, kui ebausaldusväärne võib olla keel. Sõna võib alustada oma teekonda ühe tähendusega, kuid tähendada lõpuks hoopis muud. Kas selle taga on ülekasutamine ja lihtsustamine, nagu õpetatakse sõna irie tähendust Jamaica kuurorte külastavatele turistidele? Või on asi vales kasutamises, mida on viimasel ajal teinud Natasha isa?
Enne maalt väljasaatmise teadet keeldus Natasha isa Jamaica aktsendiga või kõnekeeles rääkimast. Nüüd, kui neid sunnitakse tagasi minema, on ta hakanud kasutama uut sõnavara nagu turist, kes õpib välisreisi eel mõned võõrkeelsed väljendid. Kõik on irie, man, ütleb ta poes kassapidajale, kui too küsib kohuslikus korras Kuidas läheb? Ta ütleb irie ka postiljonile, kes esitab posti tuues sama küsimuse. Tema naeratus on liiga lai. Ta surub käed taskusse ja ajab õlad taha ja teeb, nagu puistaks maailm ta üle rohkemate kinkidega, kui ta suudab vastu võtta. Kogu tema olek on nii ilmselgelt võlts, et Natasha on kindel, et kõik näevad teda läbi, kuid ei näe. Ta tekitab neis hetkeks hea tunde, nagu võiks osa tema ilmselgest õnnest ka neile külge hakata.
