Kas on ka mingi vahepealne aeg, kui sõna võib tähendada mõlemat? Või aeg, kui sõna ei tähenda üldse midagi?
Natasha teab, et kui ta peab Ameerikast ära sõitma, jäävad kõik tema sõprussuhted soiku, isegi Beviga. Loomulikult proovivad nad algul ühendust hoida, aga see ei ole sama, kui kohtuda iga päev. Nad ei lähe koos oma kaaslastega lõpuballile. Nad ei tähista ülikoolist saabunud vastuvõtuotsuseid ega nuta äraütlemiste pärast. Nad ei tee totakaid lõpupilte. Selle asemel läheb aeg mööda ja vahemaa tundub iga päev aina suurem. Bev elab Ameerikas ja tegeleb Ameerika asjadega. Natasha elab Jamaical ja tunneb end võõrana omaenda sünnimaal.
Kui kiiresti sõbrad ta unustavad? Kui kiiresti hakkab talle külge Jamaica aktsent? Kui kiiresti ta unustab, et üldse kunagi Ameerikas elas?
Millalgi tulevikus astub ka irie tähendus sammu edasi ja sellest saab järjekordne sõna, millel on pikk nimekiri arhailisi, kasutuselt kadunud tähendusi. Kas kõik on irie? küsitakse sinult laitmatu Ameerika aktsendiga. Kõik on irie, vastad sina, mõeldes selle all lihtsalt, et kõik on hästi, aga sa parem ei räägi sellest. Kumbki kõnelejatest ei tea midagi Aabrahamist ega rastafarianismist ega Jamaica murdest. See sõna jääb ilma igasugusest ajaloost.
daniel
Kohalik teismeline, lõksus vanemate ootuste ja pettumuste pöörises, ei loodagi, et ta päästetakse
Kui su vanem vend on üliambitsioonikas sitapea, siis vähemalt ei avalda keegi sulle survet. Charlie on alati olnud tubli kahe poja eest. Nüüd, kui ta ei olegi enam nii täiuslik, on hakatud hoopis mulle survet avaldama.
Selline on vestlus, milles olen osalenud 1,3 miljardit korda (siia-sinna) alates sellest, kui mu vend kodus on.
Emps: Hinded ikka korras?
Mina: Mhmh.
Emps: Bioloogia?
Mina: Mhmh.
Emps: Aga matemaatika? Sulle ei meeldi matemaatika.
Mina: Ma tean, et mulle ei meeldi matemaatika.
Emps: Aga hinded korras?
Mina: Endiselt B.
Emps: Miks juba A ei ole? Aigo. Pead tõsiseks hakkama. Enam pole väike poiss.
Täna on mul ühe Yale’i vilistlasega kolledži sisseastumisvestlus. Yale on teiseks parim kool, kuid ometi kord kehtestasin end ja keeldusin kandideerimast parimasse kooli (Harvard). Ma ei suuda taluda mõtet, et peaksin olema veel ühes koolis Charlie noorem vend. Pealegi pole kindel, et mind Harvardisse võetaks, nüüd, kui Charlie on seal õppetööst mõneks ajaks eemaldatud.
Oleme empsiga köögis. Sisseastumisvestluse tõttu aurutab ta minu meeleheaks külmutatud mandu’t (pelmeenid). Eelroaks söön parasjagu Cap’n Crunch’i helbeid (parimad maamunal) ja kirjutan oma Moleskine’i märkmikusse. Ma töötan ühe murtud südamest rääkiva luuletuse kallal, mis on mul käsil olnud igavesti (siia-sinna). Asi on selles, et keegi pole mu südant kunagi murdnud, nii et mul on raske sellest kirjutada.
Köögilaua taga kirjutamine on nagu luksus. Kui paps kodus oleks, ei saaks ma seda teha. Valjuhäälselt ta mu kalduvust luuletusi kirjutada hukka ei mõista, kuid hukka mõistab küll.
Emps segab mu söömisele ja kirjutamisele vahele, varieerides pisut meie tavapärast vestlust. Löön sujuvalt kaasa, poetades helbesuutäite vahele oma mhmh-e, kui ta äkitselt oma teksti muudab. Tavapärase „enam pole väike poiss” asemel ütleb ta: „Ära ole nagu su vend.”
Ta ütleb seda korea keeles. Rõhutamiseks. Ja Jumala või saatuse või lihtsalt näruse õnne tahtel astub samal hetkel kööki Charlie. Lõpetan mälumise.
Kui keegi meid kõrvalt vaataks, arvaks ta, et kõik on kõige paremas korras. Ema valmistab kahele pojale hommikusööki. Üks poeg sööb laua taga hommikuhelbeid (ilma piimata). Teine poeg astub lavale vasakult. Ka tema kavatseb kohe hommikust sööma hakata.
Aga tegelikult toimub midagi muud. Empsil on nii häbi, et Charlie tema sõnu kuulis, et ta punastab. Seda on vaevu näha, kuid siiski on. Ta pakub Charliele mandu’t, ehkki too vihkab Korea toitu ega ole soostunud seda sööma põhikoolist alates.
Ja Charlie? Tema lihtsalt teeskleb. Ta teeb näo, nagu ei saaks korea keelest aru. Ta teeb näo, nagu ei oleks ta kuulnud, et ema talle pelmeene pakub. Ta teeb näo, nagu ei oleks mind olemas.
Ta petab mu peaaegu ära, kuni vaatan tema käsi. Need tõmbuvad rusikasse ja paljastavad tõe. Ta kuulis ja sai aru. Ema oleks võinud nimetada teda räigeks rõvedikuks, tõeliseks munniks koos munadega, ja see oleks ka parem olnud, kui öelda mulle, et ma ei oleks nagu tema. Terve elu on olnud vastupidi. Miks sa ei võiks rohkem olla nagu su vend? See õnne pöördumine ei mõju meile kummalegi hästi.
Charlie võtab kapist klaasi ja täidab selle kraaniveega. Kraanist joob ta vett ainult selleks, et empsi närvi ajada. Emps teeb suu lahti, et öelda nagu alati „Ei. Joo filtrivett”, aga ta paneb suu kinni. Charlie kulistab vee kolme kiire lonksuga alla ja paneb pesemata klaasi kappi tagasi. Ta jätab kapiukse lahti.
„Umma, las ta olla,” ütlen empsile, kui Charlie on läinud. Charles käib mulle pinda, aga samas on mul temast kahju. Meie vanemad on teda halastamatult kritiseerinud. Ma kujutan ette, kui nõme tal on olla, et peab terve päev papsiga poes tööd rabama. Ma olen kindel, et paps sõimab teda, kui ta parasjagu klientidele ei naerata ega vasta nende küsimustele juuksepikenduste, teepuuõlide ja keemiliselt töödeldud juuste hoolduse kohta (mu vanematel on ilutoodete pood, kus müüakse hooldusvahendeid musta värvi juustele. Selle nimi on Mustade Juuste Hooldus).
Emps tõstab bambusest aurutil kaane pealt, et mandu’le pilk heita. Tema prilliklaasid tõmbuvad aurust uduseks. Väiksena ajas see mind naerma ja tema keeras vindi peale, laskis neil minna täiesti uduseks ja teeskles siis, et ei näe mind. Nüüd võtab ta lihtsalt prillid eest ja pühib lapiga puhtaks.
„Mis vennaga juhtunud? Miks läbi kukub? Kunagi ei läbi kukkunud.”
Ta näeb prillideta välja noorem ja kenam. Kas on imelik oma ema ilusaks pidada? Ilmselt. Ma olen kindel, et Charlie ei mõtle kunagi nii. Kõik tema tüdrukud (kõik kuus) on olnud väga kenad ja pisut täidlased valgenahalised neiud blondide juuste ja siniste silmadega.
Ei, valetan. Üks Agatha oli ka. Ta oli tema viimane tüdruk keskkoolis, enne ülikooli.
Temal olid rohelised silmad.
Emps paneb prillid uuesti ette ja ootab, nagu oleks mul midagi vastata. Talle üldse ei meeldi, kui ta ei tea, mis edasi saab. Ebakindlus on tema vaenlane. Ilmselt sellepärast, et ta kasvas üles Lõuna-Koreas vaesuses vireledes.
„Kunagi ei läbi kukkunud. Midagi juhtus.”
See ajab mind veel rohkem närvi. Võib-olla ei juhtunud Charlesiga midagi. Võib-olla kukkus ta läbi lihtsalt sellepärast, et talle ei meeldinud need ained. Võib-olla ta ei taha arstiks saada. Võib-olla ta ei tea ise ka, mida tahab. Võib-olla on ta lihtsalt muutunud.
Aga meie kodus ei ole kellelgi luba muutuda. Meie oleme määratud arstiks saama ja sellest ei ole pääsu.
„Teie elu siin liiga lihtne. Ameerika hellitab teid ära.” Kui saaksin iga kord seda kuuldes ühe ajuraku juurde, oleksin ma
