kuidas mitmekeelses perekonnas kasvamine on keelte õppimisele taas kord kõvasti kaasa aidanud.
Vahetult enne loengu algust võtan hetke ja vaatan kiirelt meilid üle. Postkastis on üks sünnipäevakutse Berliini sõbrannalt, telefoniarve, järgmise nädala sünkroontõlke praktikumide ajad ja lennufirma uudiskiri. Suvine õppereis Berliini on oma töö teinud ja nüüd saan igal nädalal postkasti viimase hetke reisipakkumisi. Igal muul juhul kustutaksin spämmi kohe ära, kuid enne kustutamist märkan, et pakkumine on ei kuhugi mujale kui Berliini ja seda võileivahinnaga. Mõtlen endamisi, et universum saadab mulle signaale, ehkki suurema tõenäosusega on Baltikumi lennufirma otsustanud, et olen nende tihe lendaja. Aga äkki peaksin tõepoolest sõbrantsile üllatuse tegema ja Berliini lendama? See on üks mu lemmiklinnu Euroopas ja väike vaheldus enne eksamisessi kuluks ära. Avan kirja ja veel enne kui Berliini pakkumiseni jõuan, vaatab mulle vastu hoopis edasi-tagasilend Funchali, Madeira pealinna (jah, eks ma vaatasin neid lende ka vahepeal). Kumb paremini kõlab: tuuline ja külm Berliin versus päikeseline paradiis keset ookeani? Eesti olematu suvi ja käesolev trööstitu talv mõjutavad paratamatult järgnevat impulsiivset mõttekäiku. Oleme noortevahetusest saati jumalanna Claudia ja tõmmu Ruiga paar korda meile vahetanud ja nii mõnelgi korral on kumbki mind külla kutsunud.
„Jaa, muidugi tule. Minu juures ei saa ööbida, aga Ruil on suur korter, seal saaks. Tule-tule, meie ju Eestis käisime, nüüd on sinu kord,“ moosib Claudia, kui uurin kiirelt Facebookist, kuidas seal parasjagu ilm on ja kas tal oleks öömaja pakkuda.
Loeng peaks viie minuti pärast algama ja katalaani keele õppejõud Hector avab ukse, et meid klassiruumi lasta. Panen näoraamatu kinni ja teen oma elu kõige vähem läbimõeldud otsuse: ostan pikemalt mõtlemata edasi-tagasipileti. Vähem kui kahe nädala pärast lendan nädalasele puhkusele. Kuid Berliini sõbranna peab natuke ootama, sest sel korral lendan ma Saksamaalt veidi maad edasi Atlandi ookeani keskele.
„Misasja? Nüüd kohe lähedki või?“ ei ole ema ja kasuisa mu järgmiseks hulluseks veel päris valmis.
„Nojah, ainult nädalaks ju…“ püüan ma lööki kuidagi kergendada.
Ka sõbrad ei saa päris täpselt aru, mis putukas mind hammustanud on, kui teatan, et võtan nädala ülikooliõpingutest vabaks ja käin korraks Madeiral ära. On ju täiesti tavaline november, täiesti tavaline koolinädal. Võib-olla on see pinge eelseisvate eksamite pärast, võib-olla ilma tõttu, aga olen otsustanud minna kõigi imestunud pilkude kiuste. Sätin kõik loengutega seonduva nii, et saan vahetult enne äralendu asjad ette ära tehtud, keerukad sünkroontõlke praktikumid plaanin aga detsembris järele teha. Nii ei jää mul midagi olulist vahele ja saan tagasi tulles uuest energiast laetuna eksamiteks õppida.
Odav edasi-tagasilend Tallinnast Funchali hõlmab mitut vahemaandumist ja lennukite vahetamist. Tallinn–Helsingi, Helsingi–Lissabon, Lissabon–Funchal ehk kokku umbes 18 tundi reisiaega, lennujaamades passimist ja rämpstoidu söömist. Õnneks on Helsingi–Lissaboni lennul Portugali lennufirma TAPiga üllatavalt normaalne (loe: seni parim) toit. Kuigi lennuhirmu maandamiseks saab juba Lissaboni lennul paar klaasi veini võetud, pakutakse seda mulle Funchali lennul uuesti, justkui see oleks vesi või tee. Kohalikke saareelanikke täis lennul tundub see olevat täiesti normaalne nähtus. Kõik naudivad punast veini ega lase end turbulentsist segada. Kuna tegemist on riigisisese lennu, mitte tšarteriga, olen ma sellel ainus valge luik ja iga natukese aja tagant silman kedagi mind salaja piilumas. Minu kõrval istuv vanem naisterahvas kardab lendamist vist isegi rohkem kui mina ja loeb kaelas rippuvat suurt risti peos hoides vana testamendi miniversiooni. Raamat ise ei ole suurem kui suitsupakk, ent üllataval kombel loeb naine seda ilma prillideta hea mitukümmend minutit enda ette pomisedes. Või on ta selle lõigu ehk ammu pähe õppinud? Õnneks kostab varsti kapteni hääl, mis ütleb, et hakkame maanduma, ja hoiatab ühtlasi ette, et maandumine võib külgtuule tõttu olla natuke hüplik. „Natuke“ on selle kohta vähe öeldud, sest kapten peab maandumiseks tegema lausa kaks katset: esimesel korral on külgtuul nii tugev, et maanduda ei õnnestu. Teisel korral hoian juba kangestunult käepidemetest kinni, kuid õnneks käib kerge põnts ja olemegi kohal. Maandudes ohkab nii mõnigi kaasreisija kergendatult, sest sellise tuulega võib kapten teha otsuse maanduda hoopis lähedal asuvale Porto Santo saarele või Lissaboni tagasi sõita. Alles hiljem loen omaalgatuslikult internetist, et Madeira lennujaam on üks keerulisemaid ja ohtlikemaid kogu Euroopas. Võtan selle info vastu kerge filtriga, sest alati on mingi lennujaam või rada, mille kohta kohalikele meeldib rääkida õuduslugusid ja mainida, et just see pisike lennujaam on maailma kõige ohtlikum. Nii on ka Madeiraga. Sel korral läheb siiski õnneks ja maandume ilma suuremate viperusteta.
Samal ajal kui Eestis sajab vihma ja puhub külm tuul, astun mina päikeselisel Madeiral kilukarbisuurusest lennukist välja. Lennukitrepist alla kõndides paitab mind kerge soe tuul. Teate küll, see kergelt niiske briis, mis annab märku, et oled jõudnud soojale maale, kus koduste kaskede ja kuuskede asemel kasvavad palmid ja päikesekaitsekreemi kasutamine on igale põhjamaalasele sama kohustuslik kui veejoomine. Jep, siin ma nüüd olen. Aga… mis nüüd edasi?
Rui lubas mulle autoga lennujaama vastu tulla. Korraliku üleplaneerijana kirjutasin talle veel enne õhkutõusmist saabumise kellaaja ja lennunumbri ja isegi seda, mis mul seljas on, et ta mind kohe kindlasti ära tunneks. „Triibuline pusa. Teksad. Seljakott on suurem kui ma ise,“ üritasin sõnumis juba ette vabandada oma hiiglasliku pagasi pärast. Ma ei ole päris kindel, kas kõiki matkakotti pressitud esemeid vaid ühe nädala jooksul ka päriselt vaja läheb, kuid olen valmis kõigeks. Kodus eeltööd tehes avastasin, et troopika asemel ootavad mind saarel ees võimalikud vihmahood ja heal juhul kuni 18 kraadi sooja, seega pakkisin peale plätude ja päevitusriiete kaasa ka kaks soojemat pusa, veekindlad jalanõud, pikad püksid ja vihmajope.
Seisan oma matkakotiga keset saali ja vaatan, kuidas kõik minuga samal lennul olnud inimesed oma kompsudega ükshaaval pisikesest lennujaamast välja siblivad, kuid tõmmust projektikaaslasest pole kusagil märku. Heidan ema tuttava käest laenatud päevinäinud matkakoti põrandale ja sätin end ootama.
„Okei, rahune maha – siin maal on hilinemine täiesti tavaline nähtus,“ üritan mitte närvi minna ja kohaliku elutempoga kohaneda. Poole tunni möödudes püüan helistada nii Ruile kui ka Claudiale, kuid tulutult, sest kumbki neist ei vasta. Tore on. Hakkan närveldades mõtlema, kuidas omal käel linna jõuda ja kust võiks leida mõne asjalikuma hotelli või hosteli juhuks, kui lahkelt öömaja pakkunud seltsiline välja ei ilmugi. Tegelikult mõtlesin selle tagavaraplaani välja juba Lissabonis Madeira lendu oodates. Impulsiivsed otsused ei ole mulle võõrad ja tean, et uisapäisa tehtud käigud võivad ohtralt tagasilööke tekitada, seega on tark jätta plaanide b kuni z jaoks piisavalt aega, raha ja külma närvi.
Ühtäkki saan pärast tunnist kärsitut ootamist sõnumi: „Ciao! Jään natuke hiljaks, jalka kestis kauem. R.“ Ohkan korraga nii kergendusest kui ka tüdimusest. Tundubki, et kellaaegadesse suhtutakse siin väga loominguliselt, ja mul ei jää muud üle, kui sellega siin ja praegu leppima hakata.
Õhtupäike lausa kisub õue ja sätin end pikemalt mõtlemata lennujaama murulapile pikali. Mul on ju ometi puhkus ja kuidagi tuleb see ootamine endale võimalikult mugavaks teha. Kui Eestis näeb palme vaid botaanikaaias, spaas või ilusalongi tapeedil, siis siin on palmid ja muud taimed, mille nime ma aimatagi ei oska, otse lennujaama muruplatsil. Ja kuna tegemist on populaarse päikesereiside sihtkohaga, on kogu rohelus siin korralikult hooldatud: juba lennujaamast paar meetrit eemal on pärast kuuma suve kõik taimed täielikult kuivanud, asutuste juures aga sirab päike rohelistelt lopsakatelt taimedelt vastu. Kohe murulapi kõrval kasvavad mingid eriskummalised
