võtan koti taskust pleieri, vajutan mängima esimese ettejuhtunud laulu ja sulen silmad. Minu mõnus logelemine lõpeb aga ootamatult, kui keegi mu päikese varjutab. Teen silmad lahti ja üritan ereda päikese kiuste aru saada, kes see ootamatu kuju on. Paksust materjalist sinises vormis üsna tõsise olemisega politseihärra vehib kätega.
„Siin ei tohi magada, palun lahkuge,“ käsutab onu vigases inglise keeles, endal nägu sama punane kui taamal paistvad hibiskid. Ma ei oska kohe midagi vastu öeldagi, seega korjan oma kodinad hästi hoolitsetud murult kokku ja hakkan vabandaval ilmel ja sammu kiirendades lennujaama tagasi kõndima. Kuulen siis kaugelt kedagi mu nime hüüdmas. Ühe pisikese musta VW Polo taga lehvitab seesama erekollase dressikaga tõmmu madeiralane Rui, kes suvel oma kodusaarest suure õhinaga lugusid jutustas.
„Ciao, Marita! Hüppa peale, meil on kiire!“ karjub ta veel enne, kui auto juurde jõuan.
„Tere sullegi. Pole ammu näinud. Teil on päris soe siin. Kuhu meil täpselt kiire on?“ vastan lihtlausetes, sest siinse palavuse käes ei ole ma enamaks veel suuteline ja olen pikast ootamisest natuke tusane.
„Funchal asub siit umbes 20 kilomeetri kaugusel, aga me ei sõida sinna. Läheme enne randa, seal on täna pidu,“ jätkab Rui vatramist, nii et ma ei saagi midagi vahele öelda.
Olen küll pikast reisist veidi räbal ja väsinud, kuid palmid ja rand kõlavad pärast külma Eesti sügist eriti hästi ja ma ei lase end kaua veenda. Kerin autoakna alla ja alustame sõitu linna poole. Tee lennujaamast pealinna on üsna korras, kui välja arvata mõned suured kaljutükid, mis on turvavõrgust hoolimata tee peale lennanud.
„Rui, miks selle saare nimi Madeira on?” küsin aja sisustamiseks, et autosõit päris vaikuses ei kulgeks. Rui on küsimuse üle silmanähtavalt õnnelik ja kasutab juhust, et paarkümmend minutit pikk sõit mulle võimalikult informatiivseks teha. „1419. aastal sattus meresõitja João Gonçalves Zarco tormi tõttu Atlandi ookeani keskel ühele täiesti asustamata saarele. Kuna tugeva tormi ajal ligi tuhande kilomeetri kaugusel maismaast saar leida oli nagu õnnistus, nimetas ta selle saare Porto Santoks, mis tõlkes tähendab püha sadamat. See on see saar seal,“ seletab ta ja näitab kuhugi mere poole vahetult enne, kui tunnelisse sõidame, ja jätkab: „Aasta pärast jõudsid meresõitjad koos Zarcoga aga oma püha sadama lähedal asuvale teisele saarele ja nimetasid selle paksu metsa tõttu puidu- või metsasaareks ehk siis Ilha da Madeiraks. Põllumajanduse viljelemiseks tuli neil aga maa viljakasvatuseks sobivaks muuta ja nad võtsid selle tarbeks maha ohtralt saarele omaseid loorberipuid. Räägitakse, et mets pandi seejärel põlema ja põleng kestis lausa seitse aastat.“
„Ei tea küll, kas nad ka ise samal ajal saarele jäid, kui metsale tule otsa panid?“ küsin ma korraks vahele, kuid tundub, et ta ei pane mu küsimust tähelegi.
„Kas saar ka päriselt seitse aastat põles, ei tea keegi, kuid nagu sa näed, ei ole paljud taimed siit pärit, vaid on imporditud,“ selgitab Rui edasi.
„Tegelikult on väga kahju, et loorberipuid ja teisi Madeira liike nii väheks on jäänud. Kohalikud tahtsid saare floora kiiresti mitmekesisemaks ajada ja panid metsa kasvama eukalüptipuud. Jama on selles, et nad ei mõelnud kordagi selle peale, et eukalüptid on kiire kasvuga ja võivad kasvada kuni 50 meetri kõrguseks. Loorberid jäävad neile oma 15 meetriga kõvasti alla ja saavad seega vähem vett ja päikest ning kuivavad kokku,“ räägib ta tõsisemaks muutudes.
„Funchaliga on aga selline lugu, et see tuleb sõnast funcho, mis tähendab fenkolit ehk apteegitilli. Al-liide seal tähendab aga, et tegemist on fenkoliistandusega. Kui esimesed pioneerid siia elama tulid, tituleerisid nad selle Funchaliks, kuna kogu piirkond olevat apteegitilli täis olnud. Tegelikult on see ka praegu väga populaarne, näiteks tehakse sellest kommi,“ selgitab elav Wikipedia Rui ühe käega rooli hoides ja teisega suitsu pahvides.
„Saar ise on päris suur ja siin elab vähemalt kolmsada tuhat inimest. Kui sa kaardi pealt vaadanud oled, siis tegelikult on Madeira Aafrikale palju lähemal kui Portugali maismaale. Näe, näe, vaata – sealsamas paistabki Maroko!“ näitab ta nüüd näpuga ookeanis paistvatele saarekogudele. See kolmesaja tuhande inimese jutt on ilmselge liialdus, kuid ma ei hakka teda siinkohal parandama.
Ma ei ole teps mitte veendunud ka muus, sest viimati kaarti vaadates ei tundunud saar ikka nii Aafrika lähedal olevat, kui ta siin praegu väidab. Aga enne kui ma küsima jõuan hakata, saan oma kahtlustele vastuse, kui ta kõkutades jätkab: „Ha-hah-haa, nali. Pfft, sa oleks pidanud oma nägu nägema. Need seal on Desertase saared. Aga seal kedagi peale lindude ei elagi, need on asustamata.“
„Hah, jah,“ panen kuuldu endale kõrva taha ja teen peas märkuse, et kõike ei tasu siin ilmselgelt tõe pähe võtta.
„Kuule, Rui. Mis taimed need on ja miks neil saba on?“ hakkan uurima, kui jälle sabaga agaavidest mööda sõidame.
„Meie nimetame seda agave-dragão’ks ehk tõlkes loheagaaviks2, aga tegelikult on sellel vist mitu nime: lõvisaba, rebasesaba või luigekael. Kas teadsid, et agaavidest tehakse tekiilat?“
„Mhmh, aga kas siis nendest ka?“ uurin edasi.
„Ei, nendest siin tekiilat ei saa. Näe – napsu teeme me sellest seal!“
Vaatan nüüd mööda teed looklevat, kivikestest laotud aiaga piiratud istandust ja seal askeldavaid põllumehi. Rui selgitab, et see veidi bambust meenutav taim on hoopis suhkruroog, millest valmib suhkur, melass ja aguardente ehk suhkruroonaps.
„Aguardente ongi see, mis poncha sisse käib. Kohe varsti saad proovida,“ pilgutab ta silma ja keerab raadio seejärel valjemaks, kui seal hakkab mängima järjekordne tantsulugu.
Mõnekümneminutilise läbi juustuaukude (nii nimetab Rui saare kaljusid läbivaid tunneleid) sõidu järel jõuamegi palmidega tikitud rannikuäärt mööda randa, kus tundub käivat kõva pidu. Kuna tänav on inimesi triiki täis, ei saa me pikalt edasi sõita. Rui pargib auto suvaliselt rollerite ja teiste autode vahele risti. Kogu tänav tantsib kahe palmipuu alla pargitud diskori muusika saatel, käes plasttopsid kurikuulsa poncha’ga. Korraga surub üks blond neiu mulle kätte sellesama oranži joogi ja lööb enda omaga kokku.
„Terviseks!“ ütleb ta kerge lõunamaise aktsendiga eesti keeles kihistades ja tunnen nüüd tuttava näo ära. „Terviseks“ on vist välismaalaste eestikeelne lemmiksõna, sest sellest hetkest alates käivad kõik peolised ringi ja löövad naerdes oma jooke kokku justkui väikesed lapsed, kes on just mõnd vägisõna esimest korda öelda proovinud, ainult et „terviseks“ asemel on rannabaari sumina keskel kuulda vaid üks sõna – „seks“. Jumalanna Claudia on oma tuttavatele minust juba rääkinud ja hakkab nüüd suure õhinaga mind kõikidele tutvustama.
„Jaa, see on see Marita, kellest ma rääkisin. On ju, tal on nii ilusad silmad. Aga loomulikult tuleb ta nädalavahetusel peole. Ei, ta pole Poolast. Ta on Eestist. Noh, see on peaaegu nagu Soome, seal lähedal. Seal on talvel vahel isegi miinus 20 kraadi!“ tutvustab ta uustulnukat rõõmsalt nagu mõnd muuseumieksponaati.
Pidu võtab tuure üles ja kogu melu keskel tunnen ühtäkki, kuidas 18tunnine reis ennast tunda annab. Jätan tänaseks uute tuttavatega hüvasti ja suundume Ruiga läbi Funchali öömaja poole. Kesklinnas asuv merevaate ja terrassiga korter on nagu filmist pärit, ehkki ööpimeduses ei saa ma veel aru, milline ümbruskond täpselt on. Näen kuuvalguses kõrguvaid mägesid ja pean juba plaani, kuidas puhkuse ajal võimalikult palju aega looduses veeta. Minu plaan läheb läbi ja veel enne magamaminekut lepime kokku, et läheme järgmisel päeval mägedesse matkama, sest siin on neid tõepoolest palju. Vajun väsinuna õhkmadratsile magama, hällilauluks sääskede
