et tal käib koristaja, ja ühtlasi mainida koristajale, et talle tuleb külaline. Unesegasena näen uduselt inimkogu toanurgas minu musti riideid kokku kogumas. Hõõrun silmi ja näen kogukat naisterahvast mulle vastu naeratamas.
„Tere, mina olen senjoora Cecilia. Ma hakkan kohe pesu pesema, viskan need ka pesumasinasse, sobib?“ küsib ootamatu külaline. Noogutan ebalevalt, ehkki ma ei saanud vist päris täpselt aru, mida ta just portugali keeles ütles. Järgmisel hetkel nopib ta nagu muuseas põrandalt mu eilsed reisiriided ja mustad sokid ning tõmbab kirjutuslaualt nagu muuseas lapiga tolmu.
„Ei, ei ole vaja, aitäh,“ žestikuleerin jutu täpsustamiseks kätega õhus nagu liikluskorraldaja, mille peale Cecilia vaid naeratab ja omaette ümisedes toast väljub. „Hei, kus sa nendega lähed nüüd? Ei, päriselt ka, ma pesen need ise ära…!“ hüüatan ma veel järele ja saan aru, et ilmselt arvas ta mu võimsa kätevehkimise peale, et palusin tal toast lahkuda.
Tõusen õhkmadratsi kriuksudes ehmatusest toibudes istukile ning helistan kiirelt koju, et endast märku anda. „Ei, moskiitod ei ole veel ära söönud… Jah, korter on normaalne ja ilm ilus,“ seletan emale, kellele minu üksinda reisimine ookeani keskel asuvale saarele täiesti võõra inimese koju ei ole olnud vist kõige rahustavam mõte.
Kell on alles kaheksa, kuid kuulen, et Rui on juba ärkvel ja toimetab. Sätin end ka kähku minekuvalmis ja kui lühikeste pükste ja särgi väel toast välja tulen, hakkab ta laginal naerma.
„Ma tean, et sa oled külmast Eestist, aga meil on ikkagi talv siin praegu,“ soovitab ta heaga soojemalt riidesse panna, sest kuigi Funchalis näitab 18 soojakraadi, on mägedes vähemalt poole külmem ja vihmasem.
Marsin tagasi tuppa ja otsin välja oma niinimetatud Eesti suveriided: pikad püksid ja vihmajope. See tundub olevat parem kombinatsioon, kuid salaja viskan matkakotti ka päevitusriided – ei tea, äkki sõidame mõnest rannast mööda või…
Tegelikult on Madeira kliima üsna etteaimamatu ja kuigi suvel saab peaaegu iga päev nautida pilvitut sinist taevast ja lõõskavat päikest, on talv natuke ootamatum. Alates oktoobrist hakkavad ilmad jahenema ja sellega koos sagenevad ka vihmahood. Kuigi niiske on siin kogu aeg, on detsembris ja jaanuaris sajud kõige tihedamad ja hommikul kodust väljudes võiks kaasas olla nii vihmavari kui ka päikeseprillid – ilm võib siin vaid mõne hetkega muutuda.
Pärast kahetunnist sõitu kitsastel mägiteedel ja tunnelites jõuame matka alguspunkti Queimadase metsaparki Santanas, mis asub saare põhjaosas. Matk ise on ligi 13kilomeetrine (olenevalt sellest, kus alustada, võib info matka pikkuse kohta erineda) ring mööda levada’sid ja tunneleid ning kulmineerub Caldeirão Verde järve ja sinna laskuva joaga. Levada’d on Madeira saarele omased akveduktid, millega juhitakse mägijõgede vesi saare lääne- ja loodeosast kuivemasse lõuna- ja kaguossa, kus on näiteks suhkruroo või banaanide kasvatamiseks soodsamad paigad kui mägedes. Pikkuselt on neid saarel kokku üle kahe tuhande kilomeetri. Esimesi kanaleid hakati mägedesse käsitsi uuristama 15. sajandi teises pooles, kui Madeira suhkrurookasvatus õitsele oli puhkenud ja töö kiirendamiseks toodi akveduktide ehitamiseks kohale orjad, kes raskema osa ära pidid tegema. Tol ajal oli see saare kõige ohtlikum töö: kuulduste järgi kukkus peaaegu iga päev mõni tööline kaljuserva levada’t uuristades kuristikku ja kadus igaveseks. Pärast suhkrutööstuse allakäiku jäi ehitus aga pooleli ja nii ei ole neid sellest ajast peale kuigi palju edasi arendatud. Samas on enamikku teid pidi siiski võimalik mõnusat jalutuskäiku nautida ja ise metsas ekslema ei pea: suunaviidad, kaardid ja erinevad rakendused võimaldavad olenevalt raskusastmest endale just paraja matkaraja valida.
Juba paari kilomeetri järel mõistan, miks Rui mul soojemalt riidesse soovitas panna – temperatuur on karge kümme kraadi ning tibutab udupeent vihma nagu troopilises metsas. Ainult et vihm on külm ja päike ei jõua läbi kõrgete eukalüptipuude maad soojendama. Metsaõhk lõhnab tugevalt eukalüpti järele. Ahmin seda mõnuga sisse ja täidan kopsud värske õhuga. Korjan maast paar värskemat eukalüptilehte ja pistan taskusse – tahan seda lõhna veel pikka aega endaga kaasas kanda. Mets ise on aga kaunis kummaline: kaardu ja allapoole vajunud, viltu kasvavad puud-põõsad tekitavad pea kohale omamoodi okstest tunneli. Siin-seal on kuulda lindude siristamist ja aeg-ajalt raksatab mõni suurem kivitükk mäest alla. Jalgealune on juurtest läbi kasvanud ja iga samm peab olema täielikult läbi mõeldud. Ehkki mõnes kohas on tee piisavalt lai, et mugavalt kahekesi kõrvuti kõndida, on paaris kohas vaja end ka rohkem koomale tõmmata, et mitte alla kuristikku veereda. Teeraja kõrval saadab meid aga pidev levada-vulin.
Tunni pärast jõuamegi järve äärde, mille vesi on mõistagi jääkülm, kuid mis sugugi ei takista mind sinna sisse kalpsamast. Samal ajal kui Rui meie matkalõunat lahti pakib, hüppan ma salaja suurema kivimüraka taha, tõmban selga bikiinid (see oli ikkagi väga hea mõte!) ja jooksen kiljudes järve. Esimesed paar sammu teravatel kiviklibudel on piinarikkad, paar meetrit sügavamal ma neid enam ei tunnegi. Külmast veest kisuvad jalad krampi, kuid ma ei anna alla, sest unistus joa all ujumisest on suurem. Minu kaasmatkaja ei oska aga muud teha kui natuke piinlikkust tundes naerda.
„Appi, järjekordne hull turist on mägedesse lastud,“ hüüab Rui teistele mööduvatele matkalistele ja teeb näo, nagu ei tunneks mind. Mina aga sulistan rõõmuga edasi ja joonistan mõttes oma nimekirjas ühele unistusele linnukese juurde. Tehtud!
Tegelikult on 18. sajandil kivisse raiutud Caldeirão Verde levada ühendatud ühe teise, Caldeirão do Inferno matkarajaga, kuid seda me seekord ette ei võta. Esiteks tähendaks see veidi rohkem kõndimist, kui mu ketsid vastu peavad, ning teiseks on juba paar matkalist sealt nördinult tagasi tulnud, teatades, et tee on libe ja mudane ning parem on sinna oma nina mitte pista. Kuulame sõna ja pärast üürikest suplust (tegelikult ei olnudki nii külm, pidime lihtsalt edasi liikuma, et enne pimedat tagasi jõuda) hakkame ringiga auto poole tagasi kõndima. Jõuame napilt enne korralikku äikesetormi linna tagasi.
Paar järgmist päeva veedan ma saare eri piirkondades matkates ja uusi kohti avastades. Matkarajad on siin küll enamasti tähistatud ja vahelduva eduga ka hoolitsetud, kuid siiski leidub teid, mis on kinni kasvanud, ja tunneleid, mis on kokku varisenud. Mõni aasta tagasi olid Madeiral mitmes piirkonnas mudalihked, mis viisid minema maju, autosid, inimesi ja isegi karjamaal parasjagu heina nosinud lehmad. Kui üldiselt on Madeira üsna ohutu koht ning mürgiseid roomajaid ja ohtlikke kiskjaid siin ei leidu, on siinsed ilmastikutingimused vahel lihtsalt etteaimamatud – mitmekümne mikrokliimaga saar tähendab, et hommikul välja minnes võiks endale kaasa varuda nii plätud kui ka vihmakeebi.
Peale laastavate mudalihete on saarele tüüpilised ka kuumast ja kuivast kliimast tingitud ulatuslikud metsapõlengud. Pikemates põlengutes hävivad muidu vulkaanilist pinnast kinni hoidnud puud-põõsad, mistõttu on põlenud piirkond veel aastaid ebastabiilne ja murenenud pinnas võib halva õnne korral lihtsalt jalge alt kaduda. Selleks soovitatakse veidi keerulisematele matkaradadele kaasa võtta kohalik giid või vähemasti keegi, kes tunneb piirkonda ka ilma kaarti lugemata ja oskab juba kaugelt ära tunda, kuhu minna ei tasu. Midagi hullu neid radadel pole, aga ära eksida ei ole seal kuigi mugav, kuna helikopterid sinna turiste päästma ei tule. Saarel lihtsalt pole neid ja nii tullakse kadunud metsalisi otsima jalgsi, mis võib võtta päevi, kui mitte nädalaid.
Tunnelite läbimiseks eri levada’del peab iga matkaline kaasa võtma taskulambi, sest sajandeid tagasi uuristatud tunnelitesse ei paista enamasti valgust ning madalates lagedes rippuvad ämblikuvõrgud ja külma veega täidetud levada’d on kaks peamist põhjust, miks paljud matkalised poole tunneli pealt otsa ringi keeravad. Julgemad jätkavad aga pärast esimese tunneli läbimist teekonda ja saavad mõnetunnise matka järel selle eest ka autasu: ahhetamapanevad vaated võtavad sõnatuks isegi norrakad ja prantslased, kellel on oma
