22 päeva;
San Franciscost New Yorki, rong … 7 päeva;
New Yorgist Londonisse, laev, rong … 9 päeva;
Kokku … 80 päeva
„Tõepoolest kaheksakümmend päeva!“ hüüdis Andrew Stuart, kes oli tähelepanematusest tihi trumbiga võtnud. „Aga arvesse pole võetud halba ilma, vastutuult, katastroofe merel ja raudteel jne.“
„On küll võetud,“ vastas Phileas Fogg, jätkates mängimist, sest nüüd käis vestlus juba ka mängu ajal.
„Isegi kui hindud või indiaanlased rööpad üles kisuvad,“ hüüdis Andrew Stuart, „kui nad peatavad rongi, röövivad selle paljaks, skalpeerivad reisijad?“
„On arvestatud,“ vastas Phileas Fogg ja viskas kaardid lauale, sõnades: „Kaks suurt trumpi.“
Andrew Stuart, kelle kord oli kaarte jagada, korjas need kokku ja lausus:
„Teoreetiliselt on teil õigus, härra Fogg, aga praktikas …“
„Ka praktikas, härra Stuart.“
„Tahaksin näha, kuidas see teil välja kukub.“
„See oleneb teist. Sõidame koos.“
„Taevas tule appi!“ hüüdis Stuart. „Aga ma veaksin nelja tuhande naela peale kihla, et niisugune reis sellistel tingimustel on võimatu.“
„Vastupidi, vägagi võimalik,“ vastas härra Fogg.
„Noh, eks siis proovige!“
„Reis ümber maailma kaheksakümne päevaga?“
„Jah.“
„Olgu.“
„Millal?“
„Kohe.“
„See on hullumeelsus!“ hüüdis Andrew Stuart, keda kaasvestleja põikpäisus ärritama hakkas.
„Olgu, mängime parem edasi.“
„Sel juhul jagage uuesti,“ vastas Phileas Fogg, „teil läks segamini.“
Andrew Stuart korjas kaardid värisevi käsi uuesti kokku, viskas need siis äkki lauale tagasi ja pahvatas:
„Olgu, härra Fogg, ma vean nelja tuhande naela peale kihla! …“
„Kallis Stuart,“ ütles Fallentin, „rahunege ometi. See pole ju tõsiselt.“
„Kui ma vean kihla, siis teen seda tõsiselt,“ teatas Andrew Stuart.
„Olgu!“ vastas härra Fogg ning sõnas kolleegide poole pöördudes:
„Mul on kakskümmend tuhat naela vendade Baringite pangas. Ma olen valmis selle summaga riskeerima.“
„Kakskümmend tuhat naela!“ hüüdis John Sullivan. „Kakskümmend tuhat naela, millest võite ettenägematu viivituse tõttu ilma jääda!“
„Ettenägematut pole olemas,“ vastas Phileas Fogg rahulikult.
„Härra Fogg, kuid kaheksakümmend päeva, see on minimaalselt arvestatud aeg!“
„Hästi kasutatud miinimum on täiesti piisav.“
„Kuid selleks, et mitte hilineda, tuleb teil matemaatilise täpsusega rongilt laevale ja laevalt jälle rongile karata!“
„Eks ma siis kargagi matemaatilise täpsusega.“
„Ärge tehke nalja!“
„Üks õige inglane ei naljata kunagi, kui tegu on nii tõsise asjaga nagu kihlvedu,“ vastas Phileas Fogg. „Ma vean kahekümne tuhande naela peale ükskõik kellega kihla, et ma sooritan reisi ümber maailma vähemalt kaheksakümne päevaga ehk tuhande üheksasaja kahekümne tunniga ehk saja viieteistkümne tuhande kahesaja minutiga. Kas võtate kihlveo vastu?“
„Võtame vastu,“ vastasid härrad Stuart, Fallentin, Sullivan, Flanagan ja Ralph, olles omavahel kokku leppinud.
„Tore,“ jätkas härra Fogg.
„Rong Doverisse väljub kell kaheksa nelikümmend viis. Ma sõidan sellega!“
„Kas täna õhtul?“ küsis Stuart.
„Täna õhtul,“ vastas Phileas Fogg, ja vaadanud taskukalendrisse, lisas: „Täna on kolmapäev, 2. oktoober, pean olema Londonis, sellessamas Reformi klubi salongis laupäeval, 21. detsembril kell kaheksa nelikümmend viis õhtul, vastasel korral kuuluvad vendade Baringite pangas minu arvel olevad kakskümmend tuhat naela tõe ja õiguse nimel teile, härrased. Siin on tšekk sellele summale.“
Koostati protokoll kihlveo kohta ja kuus asjaosalist kirjutasid sellele alla. Phileas Fogg säilitas kõigutamatu rahu. Ta muidugi ei vedanud kihla selleks, et teenida, ta pani mängu kakskümmend tuhat naela – poole oma varandusest –, pealegi riskeeris ta teise poolega, et täide viia see raske, lausa teostamatu projekt.
Mis puutub ta vastastesse, siis nemad olid ilmselt erutatud mitte niivõrd sellise suure panuse tõttu, vaid rohkem selle pärast, kas niisugustel tingimustel ikkagi võib kihla vedada.
Kell lõi seitse. Härra Foggile tehti ettepanek vistimäng lõpetada, et ta saaks ärasõiduks valmistuda.
„Ma olen alati valmis!“ vastas kõigutamatu härrasmees, andes kaardid kätte.
„Ruutu trump,“ ütles ta. „Teie kord käia, härra Stuart.“
NELJAS PEATÜKK,
Kell seitse kakskümmend viis, võitnud kaardimängus kahekümne viie gini ringis, jättis ta oma auväärsete kaaslastega hüvasti ja lahkus Reformi klubist.
Päevaprogrammi hoolega läbi uurinud Passepartout imestas väga, nähes härra Foggi süüdlaslikul moel sellisel ebatavalisel ajal koju tulemas. Ülestähenduste järgi pidi majaperemees koju jõudma alles keskööl.
Phileas Fogg läks kõigepealt üles oma magamistuppa, siis hüüdis:
„Passepartout!“
Passepartout ei vastanud. See kutse ei võinud olla määratud temale. Polnud õige kellaaeg.
„Passepartout!“ hüüdis härra Fogg uuesti, häält tõstmata.
Passepartout läks üles.
„Ma pidin teid teist korda kutsuma,“ ütles härra Fogg.
„Aga veel ei ole kesköö,“ vastas Passepartout, kell käes.
„Ma tean seda,“ vastas Phileas Fogg, „ja ma ei tee teile etteheiteid. Me sõidame kümne minuti pärast Doverisse ja sealt Calais’sse.“
Midagi grimassitaolist ilmus prantslase ümmargusele näole. Ilmselt oli ta valesti kuulnud.
„Kas
