Kaheksakümne päevaga ümber maailma. Verne Jules

      Seda aga ei juhtu kunagi. Kui veel Euroopas, kus vahemaad on suhteliselt väikesed, võis rongide õigeaegne saabumine võimalik olla, siis kolm päeva Indias ja seitse päeva Ameerika Ühendriikides – kas sealt läbi sõites võis vajalikule täpsusele loota? Ja lisaks veel veduririkked, rongide ümberminekud, kokkupõrked, halvad ilmastikutingimused, lumetormid, kas see kõik polnud Phileas Foggi vastu? Ja kas talvel ei olda laevapardal tormide ja udude meelevallas? Ning kas polnud haruldased juhud, kus kiirekäigulised ookeaniaurikud hilinesid kaks-kolm päeva? Piisas ju vaid ühest viivitusest, et marsruudikett parandamatult katkeks. Ja kui Phileas Fogg jääb laevale kasvõi mõni tund hiljaks, tuleb tal oodata ning kogu tema edasine reis kaotab igasuguse mõtte.

      Artikkel tekitas suurt kõmu. Peaaegu kõik ajalehed trükkisid selle ära ja Phileas Foggi aktsiad kukkusid kõvasti.

      Esimestel päevadel pärast džentelmeni ärasõitu sõlmiti tema reisi edaspidise kulgemise peale suuri kihlvedusid. On ju teada, kes Inglismaal need kihlavedajad on – intelligentsem ja tavalistest mänguritest kõrgemal seisev seltskond. Kihlveod on inglastele loomuomased. Seepärast ei teinud mitte ainult Reformi klubi liikmed suuri panuseid Phileas Foggi poolt või vastu, vaid selle liikumisega ühinesid laiad hulgad. Phileas Fogg oli nimekirja kantud otsekui puhastverd traavel. Talle kujunes koguni börsiväärtus, mida silmapilk hakati Londoni börsil koteerima. „Phileas Foggi“ osteti ja müüdi kas sularahas või krediidi näol ja tema eest maksti suuri summasid. Aga viis päeva pärast ta ärasõitu, kui ilmus artikkel Kuningliku Geograafia Seltsi Teatistes, tõusis müüjate arv järsult ning „Phileas Foggi“ hind langes. Teda pakuti pakkide viisi – viis, kümme, seejärel kakskümmend, viiskümmend, koguni sada ühe vastu.