ja nõutust väljendavate sümptomite saatel pomises teener:
„Ümbermaailmareisile?“
„Kaheksakümne päevaga,“ täpsustas härra Fogg. „Nii et me ei tohi minutitki kaotada.“
„Aga pakid? …“ küsis Passepartout hämmelduses pead väärutades.
„Ei mingeid pakke. Ainult üks reisikott kahe villase särgi ja kolme paari sokkidega. Teile seesama. Muu ostame teelt. Tooge mu vihmamantel ja reisitekk alla. Pange jalga tugevad jalanõud, kuigi meil tuleb jalgsi vähe käia, või ei tule üldse. Minge!“
Passepartout oleks tahtnud vastata, aga ei saanud. Ta väljus härra Foggi toast ning läks enda omasse, vajus tugitooli ning kirus:
„Tore lugu küll! Ja mina lootsin siit rahulikku elu leida! …“
Aga ta hakkas kohe masinlikult ärasõiduks ettevalmistusi tegema. Reis ümber maailma kaheksakümne päevaga! Kas tal on tegu hulluga? Ei … On see nali? Olgu, nad lähevad Doverisse, olgu, Calais’sse, nojah. See ei saanud ometi olla vastumeelt temasugusele tublile noormehele, kes polnud viis aastat jalga kodumaa pinnale saanud. Võib-olla minnakse koguni Pariisi, ta vaataks meeleldi jälle seda kaunist pealinna. Selline peenike härrasmees peatub seal ilmtingimata. Jah, seda küll, aga kuidas sellest aru saada, et niisugune džentelmen, lootusetu kodusistuja, reisima läheb!
Kella kaheksaks oli Passepartout’1 tagasihoidlik reisikott oma ja isanda riietega valmis seatud, seejärel astus ta ikks veel segaduses olles toast välja, pani ukse hoolikalt kinni ning läks härra Foggi juurde.
Härra Fogg oli valmis. Tal oli kaenla all kuulus Bradshaw’ raudteede ja veeteede teatmik, mis pidi neile andma reisi ajal vajalikku informatsiooni. Ta võttis Passepartout’ käest koti, tegi selle lahti ning pistis sinna paksu paki pangatähti, mis olid maksvad kõikides maades.
„Ega te midagi ei unustanud?“ küsis ta.
„Ei midagi, härra.“
„Minu vihmamantel ja reisitekk?“
„Nad on siin.“
„Hästi, võtke kott.“
Härra Fogg andis koti Passepartout’le tagasi.
„Olge sellega ettevaatlik,“ lisas ta. „Siin on sees kakskümmend tuhat naela.“
Kott oleks Passepartout’ käest maha kukkunud, justkui need kakskümmend tuhat naela oleksid olnud kuldmüntides.
Majahärra ja teener läksid trepist alla, keerasid välisuksele kaks keerdu peale.
Voorimeeste peatuspaik oli Savile Row’ lõpus. Phileas Fogg ja ta teener istusid troskasse, mis hakkas kiiresti liikuma Charing Crossi jaama suunas, kust algas üks Kaguraudtee haru.
Kell kaheksa kakskümmend peatus sõiduk jaama võreaia ees. Passepartout hüppas maha, peremees tema järel, et maksta siis voorimehele.
Samal hetkel tuli härra Foggi poole üks lapsega seisev paljajalgne, viletsates hilpudes kerjus, peas räsitud õlgkübar, millel ripendas hale sulg, ja palus almust.
Härra Fogg tõmbas taskust kakskümmend gini, mis ta oli vistimängus võitnud, ja ulatas kerjusele.
„Võtke, kallis naine,“ ütles ta, „mul on hea meel, et teid kohtasin!“
Ja astus edasi.
Passepartout tundis, kuidas ta silmad niiskeks tõmbusid. Ta isand oli leidnud koha tema südames.
Härra Fogg astus teenriga suurde jaamasaali. Seal andis Phileas Fogg Passepartout’le korralduse osta kaks esimese klassi piletit Pariisi. Ümber pöörates nägi ta oma Reformi klubi viit kolleegi.
„Härrased, ma sõidan,“ ütles ta, „ja erinevad viisad minu passis võimaldavad teil minu tagasi tulles marsruuti kontrollida.“
„Oh, härra Fogg,“ vastas Gauthier Ralph viisakalt, „see on tarbetu. Me usume täiesti teie džentelmenisõna!“
„Nii on isegi parem,“ vastas härra Fogg.
„Ega te ei unusta, et peate tagasi olema …“ alustas Andrew Stuart.
„Kaheksakümne päeva pärast,“ vastas härra Fogg, „laupäeval, 21. detsembril 1872 kell kaheksa nelikümmend viis õhtul. Head aega, härrased.“
Kell kaheksa nelikümmend istusid Phileas Fogg ja tema teener ühte ja samasse kupeesse. Kell kaheksa nelikümmend viis kõlas vile ja rong hakkas liikuma.
Õhtu oli pime. Sadas peenikest vihma. Phileas Fogg vaikis, nõjatudes vastu pingi seljatuge. Veel segaduses viibiv Passepartout hoidis pangatähtede kotti kõvasti enda vastas.
Rong polnud veel Sydenhamist läbi, kui Passepartout meeleheitlikult karjatas.
„Mis teil on?“ küsis härra Fogg.
„Ma … ma … kiirustades … ja unustasin … segaduses …“
„Mida?“
„Gaasilambi oma toas kustutamata!“
„Mis siis ikka, kullake,“ vastas härra Fogg kõigutamatu rahuga, „ta põleb teie arvel!“
VIIES PEATÜKK,
Londonist lahkudes ei osanud Phileas Fogg arvata, et selle sõidu ümber tõuseb niisugune kära. Uudis kihlveost levis kõigepealt Reformi klubis ja põhjustas selle auväärt korporatsiooni liikmete hulgas tõsist elevust. See elevus levis reporterite ja ajalehtede kaudu üle kogu Londoni ja seejärel üle terve Ühendkuningriigi.
Seda ümbermaailmareisi lugu arutati, kommenteeriti nii innukalt ja ägedasti, nagu oleks tegu uue Alabama looga. Ühed hoidusid Phileas Foggi poolele, teised, keda kogunes peagi arvestatav enamus, olid tema vastu. Kaasaegseid liiklusvahendeid arvestades ja selle miinimumajaga taolise ümbermaailmareisiga hakkama saada, seejuures mitte teoreetiliselt, paberi peal, vaid tõeliselt – see oli hullumeelsus!
Times, Standard, Evening Star, Morning Chronicle ja paarkümmend muud suurt ajalehte esinesid härra Foggi vastasleeris. Ainult Daily Telegraph toetas teda mõningal määral. Enamasti nimetati teda maniakiks, hulluks ja tema Reformi klubi kolleege häbistati, et nad olid sõlminud kihlveo inimesega, kelle vaimsete omadustega kõik korras polnud.
Ajakirjanduses ilmus selle kõige kohta üsnagi kirglikke, kuid äärmiselt loogilisi artikleid. Üldiselt oli teada, millist huvi tunti Inglismaal kõige vastu, mis puutus geograafiasse. Seetõttu polnud ainsatki lugejat, ükskõik millisesse ühiskonnaklassi ta ka ei kuulunud, kes poleks neelanud neid veerge, kus räägiti Phileas Foggi reisist.
Esimesel päeval olid mõned julged vaimuesindajad – põhiliselt naised – tema poolel, eriti pärast seda, kui Illustrated London News avaldas härra Foggi portree, mis oli tehtud Reformi klubi arhiivist saadud fotolt. Nii mõnedki džentelmenid söandasid isegi väita: „Ehee, ja miks ka mitte! On juhtunud veelgi eriskummalisemaid asju!“
Need kõik olid peamiselt Daily Telegraphi lugejad. Kuid varsti oli tunda, et ka see leht
