Parandamata nõole jäänud vale muljet tema laiskusest, Will hoopiski naeratas laisalt. „Värskenda mu mälu.”
„Pärast seda, kui olin aastateks maale maetud, et toota järglasi, on Maria ja Sarah nüüd piisavalt vanad, et veidi linnalihvi saada. Mark valmistub Oxfordi minema ja Domcaster nõustus, et veedan Londonis hooaja, mida ta oli juba ammu mulle lubanud.”
„Su paljud sõbrad on ilmselt vaimustuses. Milleks minuga ühendust võtta?”
Lucilla raputas pead. „Ära püüa mind ninapidi vedada. Kui ma sisse tulin, enne kui sa oma maski taas ette tõmbasid, sain ma aru, et oled sama rõõmus mind nähes, kui mina sind nähes. Ma olen sinust puudust tundnud, Will!”
Enne kui mees ta kavatsusest aimu sai, läks naine ja haaras ta oma embusse. Üllatunud Will lubas endal hetke jooksul raevukalt vastu kallistada, siis aga lükkas naise käed õrnalt eemale. „Lucilla, sa muudad mu nõrgaks.”
„Oh, lõpeta see ärritav olek ja räägime ausalt. Ilmselt sa usud, et kui mind nähakse koos sinuga, ei mõju see mu reputatsioonile hästi, aga mul on sulle ettepanek, mis võib seda muuta. Õnneks on sul ikka veel aega asja parandada, enne kui sul õnnestub end jäädavalt heast seltskonnast eraldada.”
Mees oli arvanud, et nõbu tahab vaikselt taastada nende sõprust, mille oli katkestanud mõlema täiskasvanuks saamine ja naise abiellumine. Taas kord üllatudes ütles mees: „See kõlab kui ennustus. Ma värisen mõttest sellele, mida sa kavatsed.”
„Ma kavatsen panna punkti su karjäärile kunagise ja selliste naiste täiskohaga võrgutajana, kellelt paremat ei oodatagi! Ma võisin küll olla Hertfortshire’i maetud ja pere eest hoolitseda, aga mu kallis sõber Lydia hoidis siit Londonist mind kõigega kursis. Domcaster ütleb, et arvatavasti tahab noor mees veidi möllata, aga tõesti, mul kallis, sa oled nüüd peaaegu kolmekümnene. On viimane aeg, et hakkaksid midagi kasulikku tegema, selle asemel et teisi pügada ja võrgutada teiste meeste abikaasasid.”
„Mitte kõik ei olnud abikaasad,” seletas Will lõbusalt. „Nende seas oli päris palju leski.”
„Sinu tervisele mõjus see hästi. Sain aru, et mõnede su armukeste mitte-nii-väga-mõistvad abikaasad peaaegu nõudsid hommikuhämaruses mahakõmmutamist.”
„Kuna mul õnnestus solvatud poolt veenda kasutama mõõku, mitte püstoleid, polnud erilist ohtu. Sa tead, kui hea vehkleja ma olen. Au sai kaitstud, keegi ei saanud viga.”
„Taevake, Will!” hüüdis Lucilla naerdes. „Sa rahuldad nii daame kui ka nende abikaasasid.”
Will sirutas käe, et noppida udemeke oma parima jaki varrukalt. „Elus peab natuke põnevust olema, Lucilla.”
„Muidugi.” Lucilla raputas pead. „Kuid võiks arvata, et su võitlused Gentleman Jacksonis − jah, Lydia hoidis meid kursis sinu poksijakarjääriga! – rahuldasid seda vajadust! Sa oled alati kange kakleja olnud. Ma pole kunagi aru saanud, miks onu Harold keeldus sind teenistusse saatmast. Sa oleksid nottinud kümnete kaupa prantsuse ratsaväelasi, selle asemel et sihtida kõiki Londoni lõdva moraaliga naisi.”
Elav mälestuspilt ilmus silme ette – Willi onu, kes lükkas kannatamatult tagasi kõik tema palved teda väeteenistusse lasta, vastates, et ta ei kavatse raisata oma raha sellele, et saata Will sinna, kus tema vääritu ihu mõne Poola piigimehe poolt vardasse aetakse. Nagu Will arvaski, ei pidanud onu Harold armeed isegi sõja ajal nii kitsikuses olevaks, et see vajaks tema surnud õe tülika poja kahtlase väärtusega teeneid.
„Keegi peab vaeste õnnetute daamide eest hoolitsema,” ütles Will hetke pärast.
Midagi kaastundetaolist libises üle Lucilla näo. „Armastuse puudumisest sa ilmselt tead! Ma arvan endiselt, et see oli lihtsalt jõletu, kuidas tädi Millicent…”
Will pani sõrme suule, enne kui naine oleks jõudnud teemani, mida mees ei tahtnud uurida. „Aitab!” Ta naeratas ega varjanud seekord oma kiindumust. „Sa olid alati mu eeskuju, juba siis, kui me olime väga noored. Ma ei tea, mida sa nägid selles räpases põngerjas, kes pidevalt kaklustesse sattus.”
„Julgust. Väärikust. Teravat ausa mängu tunnetust,” vastas naine vaikselt. „Aga võib-olla,” lisas ta naerdes, enne kui mees jõudis kiitust mõne vaimukusega kahjutuks teha, „oli asi vaid selles, et erinevalt onu Haroldi ebameeldivast pojast ei pidanud sa end nii tähtsaks, et sul poleks sobinud ratsutada ja möllata koos mingi plikaga.”
„Milline paar me olime!” muheles Will. „Sina vähemalt kasvasid oma metsikust noorusest välja. Tead, ma hindan väga sinu lojaalsust.”
Koputus andis märku Barrowsi naasmisest, kes sisenes, et serveerida veini ja seejärel kiiresti vaikse kummarduse saatel lahkuda.
„Polnud minu võimuses teha midagi sinu heaks siis, kui me olime lapsed,” jätkas Lucilla pärast veinilonksu. „Aga ma vandusin, et ühel päeval, kui mul on võimalik, ma seda teen. Krahvi naisena – krahvi, kes on juhuslikult sugulane kahe Almacki3 naispatrooniga – on mul seltskonnas kõigutamatu positsioon, terve hooaeg oma jõu kasutamiseks ja ma olen otsustanud, et sul on aeg asuda positsioonile, mille jaoks sa oled sündinud.”
Will laiutas käsi. „Vaadake, kuidas ma sellele positsioonile asun! Parun Pennitu Ahervareme mõisast.”
Eirates mehe toonist kostvat kibedust, Lucilla noogutas. „Täpselt. Sa ikkagi oled parun. Onu võis häbitul kombel hooletusse jätta kinnisvara, mis tema eestkoste alla oli jäetud, aga Brookwillow’s on ikkagi tugev kividest mõisahoone ja kena maatükk. Mõlemad vajavad vaid raha, et korda saada. Sinul on vaid vaja jätta kergemeelsete pereemade püüdmine ja otsida üks rikas pruut. Ja ma kavatsen sul aidata teda leida.”
Mõte oli nii naeruväärne, et Will ei suutnud naeru tagasi hoida. „Mu kallis, sa oled unistaja! Ma ei usu, et võiksin olla ühegi korraliku naise huviobjektiks – kui ta pööningul kõik korras on. Kui mul peaks õnnestuma ära võluda mõni õrnake ja süütuke, siis ükski tõeline isa ei võta mu ettepanekut vastu.”
„Jama,” vastas Lucilla lihtsalt. „Sa räägid, nagu oleksid läbinisti paheline! Sa oled teinud vaid seda, mida suurem osa noormehi teeb – mänginud ja võrgutanud naisi, kes võrgutamist ootavad –, kuigi veidi oskuslikumalt. Tõesti, ma kahtlustan, et onu Harold on uhke su reputatsiooni üle, kuigi ta pole seda kunagi tunnistanud. Igatahes on suguvõsas kuulda olnud, ta toetab su püüdlusi heasse seltskonda pääseda.”
„Kas ta ütles sulle nii?” küsis Will jahmunult.
„Miks ta ei peaks? Sest see,” lisas naine kuivalt, „ei nõua temalt aega ega raha. Sinu sugupuu ja perekonnasidemetega ei tohiks mõne süütukese võrgutamine eriline väljakutse olla. Sa oled üsna kena põrguline, kas tead, ja milline tüdruk suudaks vastu panna maineka elumehe peibutusele?”
Mees vaatas teda hetke. „Arvestades mu „elumehemainet”, mida arvab su lordist abikaasa sellest, et püüad mind taltsutada?”
„Sa tead, et oled Marcusele alati meeldinud, isegi siis, kui jahvatasid pulbriks kõik poisid Etonis, kes sinu selja taga sinust midagi sosistasid. Ta on nõus, et peaksid oma seisusele vastavad kohustused võtma.” Lucilla itsitas. „Ja teades, kuidas ta Londonit jälestab, on arusaadav, miks ta rõõmsalt nõustus sellega, et asendad teda minu saatjana kõigil pidudel, ballidel ja üritustel, millest ma otsustan osa võtta.”
„Ta usaldab mind nii palju – vaatamata mu mainele?”
Almacki klubi oli esimene kõrgseltskonna klubi, kuhu olid oodatud nii mehed kui ka naised.
