Elumehe naine. Julia Justiss

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Elumehe naine - Julia Justiss страница 5

Elumehe naine - Julia Justiss

Скачать книгу

kätt püüda. Võib-olla mõni plika, kelle perekond soovib tiitlit saada… eriti kui tüdrukul on rikas vanaisa, kes talle oma varanduse jätab!”

      Käed üles tõstetud, raputas Will pead. „Lucilla, mu kallis, ma hindan su häid püüdlusi, aga säästa mind! Mul pole soovi eluaegseks rentnikuks hakata.”

      „Kelleks sa siis hakkad? On viimane aeg lõpetada sihitult triivimine, nagu sa Oxfordist saadik teinud oled. Kas oleks siis paha leida kena, mõistlik tüdruk, kellest hoolida ja kes hoolib sinust? Keegi, kelle kaasavara laseb sul mõisahoone ära remontida, korrastada maa ja alustada elu, mis sobib Brookwillow’ lord Tavenerile?”

      Lucilla vehkis kätega. „Sa ei veena mind iial, et sul oleks kahju sellest loobuda. Mõtle vaid: üüritoa asemel – kus pole isegi klaverit! – võid sa külitada oma isiklikus muusikatoas Brookwillow’s. Sinust võib saada kunstide toetaja, sa võid sponseerida muusikaõhtuid ja teatrietendusi. Kirjutada muusikat, nagu sa kord tegid. Täita raamatukogu raamaturämpsuga, mida sul oli kombeks Etonist ja Oxfordist kaasa tuua.” Ta itsitas jälle. „Paljuski onu Haroldi õuduseks.”

      Will naeratas. „Ainus asi, mis tundus onule kohutavam sellest, et tema õepojast saab muusik, oli mõte sellest, et temast saab teadlane. Ükskord ma petsin talt 200 naela välja, ähvardades, et muidu võtan vastu õppejõu koha kristlikus kolledžis.”

      „Kas nad tõepoolest pakkusid sulle seda kohta?” küsis Lucilla. „Minu arust oleks võinud sinust hea õppejõud saada.”

      „Ei, mul jätkus oidu see tagasi lükata, kuigi ma olin siis onu Haroldi peale vihane, et ta mulle ohvitseripatenti ei ostnud.” Ja meeleheitel selle pärast, mis tulevik tuua võib, laguneva kinnisvaraga, ilma rahata ja võimaluseta rakendada oma väheseid andeid raha teenimiseks. „Seal poleks olnud rikkaid abielus naisi, keda püüda.”

      „Tõsi. Aga sa oled sellest nüüd tüdinenud.”

      Mees kergitas kulmu. „Olen või?”

      „Jah. Lydia rääkis, et sa pole mitu kuud olnud ühtegi skandaali segatud. Sain aru, et oled isegi tagasi lükanud leedi Marlow’ üsna ilmsed võrgutuskatsed.”

      „Palun, anun sind, ära seda edasi räägi. Sa pead arvestama mu reputatsiooniga!”

      „Kahtlemata oli see sinu armukese-reputatsioon, mis pani teda sind püüdma.” Lucilla vaatas teda kavalalt. „Rakenda need anded korraliku kaasavaraga neiu võlumiseks ja te mõlemad saate õnnelikuks! Abielu võib olla palju enamat kui igav kokkulepe, mis põhineb varandusel ja positsioonil, võin ma kinnitada suurima rahuloluga.”

      Lootes naist ära ehmatada, vaatas mees teda pahelisel pilgu. „Su järglased tõepoolest tõestavad seda.”

      „Veel üks abieluseisuse hüve,” vastas naine üldse mitte kohmetudes. „Sa võid saada poja.”

      Will kehitas õlgu. „Ma ei suuda ette kujutada kedagi, kes oleks isarolliks veel sobimatum. Kuna mu vanemad surid, kui ma olin alles poisike, siis mida ma sellest tean?”

      „Sa tead kindlasti, mida sa teha ei tohi. Nagu hooaeg algab, olen ma võõrustajaks õhtusöögil Lydia vennatütre Cecelia juures, pärast seda siirdume me leedi Ormsby vastuvõtule. Sa võid siis oma esimese etteaste teha.” Ta libistas uuriva pilgu üle mehe riietuse ja kortsutas kulmu. „Sul on piisavalt aega, et rätsepa juures käia ja lasta mõned uued rõivad teha.”

      „Kas ma siis võtan sellest koosviibimisest osa?”

      Naise ilme pehmenes ja ta haaras Willil käest. „Kallis Will, anna mulle andeks! Ma tean, et olen kohutavalt kamandav – ilmselt tuleb see sellest, et juhin majapidamist, kuhu kuulub palju teenijaid ja kolm aktiivset last! Ma lihtsalt tahan, et oleksid õnnelik, elaksid sind väärivas kohas ja tasemel. Ma tahan, et sul oleks võimalik leida perekond, millest sind lapsena ilma jäeti. Ma ei suuda heastada seda, et sind jäeti ilma ohvitseripatendist ega muuta norme, mis keelavad härrasmehel hakata muusikuks või õpetlaseks, aga seda ma suudan teha. Kas sa vähemalt ei võiks proovida hakata soliidseks? Kui me ei leia pärijannat, kes sulle meeldiks, võid alati oma praeguse eluviisi juurde tagasi pöörduda. Mis sul kaotada on?”

      „Mitu kuud meelsasti nõusolevate leskede püüdmist?” pakkus mees. Aga Lucillal oli õigus. Ta oli tüdinenud tühjusest oma elus, rahulolematu, rahutu, igatses midagi määratlematut ja muud.

      Ta polnud sugugi kindel, kas naise muretsemine seda igatsust leevendab. „Ma kahtlen, kas mu iseloom on abieluks sobiv,” ajas ta vastu. „Ma olen nii kaua üksi elanud, ma ei tea, kas suudan taluda, kui mõni naine kogu aeg mu läheduses on.”

      „Minu seltskonda oled sa ju alati nautinud?”

      Mees naeratas. „Jah, aga ma ei ela sinuga päevade kaupa koos.”

      „Nojah, aga ka abielupaarid ei pea teineteise kukil elama. Tõesti, ma küll armastan Domcasterit väga, aga temal on kohustused maavaldustega ja linnas, minul aga maja ja lastega, tihti näeme teineteist alles õhtusöögil… või öösel. Kindlasti suudad sa abieluturul olevate noorte daamide seast leida endale meelepärase.”

      „Võib-olla,” venitas Will, ise sellesse võimalusse vähe uskudes. Kindlasti ei olnud tal illusioone, et võib komistada suure armastuse otsa, nagu tema nõbu uskus. Kui välja arvata Lucilla, ainus sugulane, kes oli jonnaka poisi, keda kõik ülejäänud tõrjusid, seletamatul kombel oma südamesse võtnud, teadis Will perekondlikust kiindumusest sama palju kui isaks olemisest.

      Nägu krimpsutades mõtles ta, et tema lähimad inimesed polnud talle ei sugulased ega ka kõrgkihist. Barrows, praegu toapoiss ja kaaslane, armetu rentslirott, kelle ta oli päästnud, kui nad mõlemad veel poisikesed olid. Maud ja Andrew Phillips, tema eakad majahoidjad. Tänu neile teadis ta midagi vanemlikust kiindumusest. Teda tabas süütunne, sest ta polnud neid Brookwillow’s mitu kuud külastanud.

      Võib-olla siis, kui ta saaks neile öelda, et ta on soetanud vahendid, et remontida lagunenud mõis ja muuta nende viimased aastad kergemaks, poleks selle reisi tegemine talle nii vastumeelne.

      Kuigi ta pidas äärmiselt ebatõenäoliseks, et Lucilla plaan õnnestub, kuulis ta end ütlemas: „Väga hea, saada mulle kutse. Ma löön end üles ja tulen kohale.”

      „Imetore!” Lucilla tõusis ja embas teda uuesti. „Tule järgmisel nädalal lõunale. Domcaster ootab, et saaks sinuga rääkida.” Kui Will teda ukseni saatis, lisas naine: „Arvasin, et viimane rikas lesk, keda sa suksutasid, hoiab sind paremal toidul. Sa näed kidur välja. Kui sul on vaja raha rätsepa jaoks…”

      „Ei,” katkestas teda Will ja tundis, kuidas punastab. Kuna tal viimasel ajal mängulaudade taga õnne polnud, häiris teda naise kommentaar tema võimest endale toitu ja rõivaid muretseda. „Mu kallis, Clorindaga veedetud aeg möödus nautides palju erutavamaid rõõme kui ükski kokk suudaks pakkuda.”

      Lucilla patsutas ta kätt. „Kui sa üritad mind punastama panna, siis ära näe vaeva. Domcaster ütleb, et mul pole üldse tundlikkust. Väga hea! Ma saadan sulle kutse.”

      Mees kummardas. „Nagu ütlete, mu leedi.”

      „Jäta jama!” ütles naine nägu krimpsutades. „Ei, sa ei pea mind tõllani saatma,” lisas ta, kui mees avas ukse ja hakkas teda välja saatma. „Mu kammerneitsi Berthe ootab mind.” Ta osutas eesruumi trepi juures seisva noore naise poole, kelle kõrval oli livreed kandev teener. „Järgmise nädalani siis. Oli tore sind jälle näha, Will,” lisas ta vaikselt enne minema kõndimist.

Скачать книгу