Elumehe naine. Julia Justiss
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Elumehe naine - Julia Justiss страница 7
Ta sisenes ja nägi, et Sapphira võõrustas leedi Ingramit ja proua Barton-Smythe’i, kaht oma sõpra, kes Allegrale kõige vähem meeldisid. Ta mõtles kergendusega, et vähemalt polnud seal ühtki Sapphira lipitsevat austajat, kes julgust saanuna naise abikaasa surmast teda peaaegu iga päev külastasid.
Heitnud Allegrale pilgu, kui too sisenes, pööras Sapphira pilgu eemale, ignoreerides teda tahtlikult ja pöörates tähelepanu oma sõpradele. Allegra hoidis suu kinni ja ootas.
„Sa polegi kuulnud?” rääkis leedi Ingram. „Vaimustav lord Tavener jättis Clorinda eelmisel kuul maha. Felicia Marlow on püüdnud ta tähelepanu köita – tulutult. Vaat tema on mees, kes suudaks leinas lohutada!”
„Milline olek,” ohkas proua Barton-Smythe. „Millised silmad! Milline kehaehitus!”
„Milline tehnika,” torkas leedi Ingram ja pani sellega naised naeru kihistama.
Milline vestlus värske lesega, mõtles Allegra, kannatusevaru katkemas. Ta kahtles, kas Robiga võrreldes see lord Tavener oleks nii „oivaline”.
Naeratust näole kleepides tegi ta graatsilise kummarduse. „Tädi Sapphira, kuidas ma saan sind aidata?”
Ilme etteheitev, ütles proua Barton-Smythe: „Igatahes sain ma aru, et Tavener plaanib viimaks abielluda. See peaks Londoni tuvila kihama ajama!”
„Muidugi!” vastas Sapphira. Suvatsedes viimaks Allegrat märgata, pöördus ta ja viipas kõrgilt käega, justkui ainuvalitseja, kes annab käsualusele loa lähemale tulla. „Mulle tundub, et võõrastetuba on jahe, Allegra. Too mu õlasall. Ja pane põll ette, kui aitad Stirlingil lauahõbedat puhastada, sest kui sa kleidi ära rikud, ei osta ma sulle uut!” Sõprade poole pöördudes ütles ta pearaputuse saatel: „Nii mõtlematu – aga mida oodatagi tema taustaga plikast?”
Küüsi peopessa surudes, et mitte välja öelda esimesena pähe tulevat vastust, naeris Allegra kergelt. „Vaene tädi Sapphira, lein on su mälule mõjunud. Lauahõbeda poleerimine on teenrite töö, nagu sa väga hästi tead. Ehkki,” lisas ta mõtlikul toonil, „unustamine öeldakse olevat vananemise tunnus. Muide, kallis tädi, kas sa ei võiks päikesevalgusest eemale istuda? See on küpsele jumele ohtlik.”
Sapphira oli avanud suu, kavatsedes ilmselt Allegrale vastata, aga viimane märkus tõi tema silmi ärevuse. Suud kinni surudes hüppas ta diivanilt püsti ja kiirustas peegli juurde.
Just siis kosts eesukse koputi hääl. „Mine enne uksele, siis too mu õlasall,” käskis Sapphira ja piilus peeglisse, uurides oma peegelpilti.
Itsitust alla surudes lahkus Allegra toast ja sammus eeskotta. Möödudes murelikult õlgu kehitavast teenrist, kes oli valmis ise seda ülesannet täitma, lükkas ta ukse lahti.
Allegra hing jäi kinni ja ta käsi pigistas ukselinki, pilk kinnitunud pikale ohvitserile punases mundris. „Rob!” ahmis ta õhku.
Vasaku kulmu kohal oli peenike armikaar, nägu oli sadulas veedetud elu tõttu päevitunud. Lävel ei seisnud rõõmsameelne Oxfordi tudeng, keda ta mäletas, vaid keegi vanem, rangema välimusega komandör, kes oli juhtinud mehi lahingusse ja kes oli läbi-lõhki karastunud.
Mehe juuksed olid küpse vilja värvi ja tema sügavsiniseid silmi rõhutas ta erepunane munder. Rob Lynton oli isegi kenam kui ülikoolitudengina kuue aasta eest. Allegra hingas sügavalt sisse, pitsitus rinnus.
Mees vaatas teda samuti üksisilmi. „Kas see on – Allegra? Taevake, kui täiskasvanulik sa välja näed! Aga miks sa ust avama tulid?”
„Oh, R-Rob!” kokutas Allegra, kellele mehe kallis nägu korraga meenutas nii elavalt tolle isa. Lein lõikas habemenoana ning tõi talle pisarad silma.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.