style="font-size:15px;"> „Anna andeks,“ sosistas Darby, peatudes, et käsi põlvedele panna ja hinge tõmmata. „Aga kas sa küsisid seda minult või sellelt pisut hirmuäratavalt olendilt seal, kes silmitseb meid praegu nii, nagu saaks meist õhtuks kena suutäis?“
„Loomulikult sinult ja ära jää seisma. Arvasin, et sa tead, kuhu me läheme.“
„Teadsingi,“ lausus Darby, „umbes kolm pööret tagasi. Aga ma olin palju noorem, kui ma viimati sellist trikki tegin, ja arvestataval määral vähem kaine. Ah, pagan, Coop. Sa vist võlgned mulle uue saapapaari.“
Coop ei vaevunud sõbra uusi saapaid vaatama – sõprusel olid siiski ka piirid –, kuid lükkas Darby jõuliselt ohutusse paika, kui ta kuulis pea kohalt naisehäält ütlemas, et ta tühjendab kohe solgipange. Mida ta ka pool sekundit hiljem tegi, lagistades rõõmsalt naerda, kui tema sihtmärgid vaevu tema toreda nalja eest pääsesid.
„Ei saa öelda, et Londonis on kõik su saavutustest lugenud, kui see ei olnud just tolle naise viis väljendada rõõmu sinu nägemise üle,“ lausus Darby, kui nad enne kuidagimoodi Bond Streetile jõudmist lõpuks veel kord seisma jäid, varrukaid pühkisid ja kontrollisid, ega räpased käed pole endast mustust maha jätnud, sest kõik olid suurt kangelast katsuda soovinud. „Tead, üldiselt – kui mu vaesed saapad välja jätta – oli see üsna meeltülendav. Kahju, et Rigbyt meiega kaasas polnud. Meie pontsakale sõbrale kuluks veidi liigutamist ära.“
Coop püüdis endiselt hingamist korda saada. „See on kõik? Muud ei oska sa midagi öelda? Sa ei kuulnud, kuidas minult nõuti viimase kaunitari nime, kelle ma olevat päästnud? Sa ei kuulnud, mida mul soovitati temaga teha? Mõned soovitused olid üsna üksikasjalikud.“
„Jah, ma kuulsin, aga otsustasin teeselda, et ei kuulnud. Sinu punastamisest piisas täielikult. Vähemalt üks neist peaks ilmselt Bedlamis ahelates istuma või kohitsetud olema. Miks ma seda ei täheldanud, kui sa eelmisel nädalal linnas olid?“
„Teine köide minu väidetavatest kangelastegudest tuli välja alles siis, kui olin tagasi maale läinud. Kui Prinny mind autasustas, koheldi mind üsna hästi, jah, minu peale näidati näpuga ja minu poole pöörduti – üsna mitmed inimesed soovisid mu kätt suruda, mulle seljale patsutada, mulle oma tütreid tutvustada. Lisatähelepanu pärast esimese köite ilmumist oli ehmatav, eriti kui see daamides peaaegu ebaloomulikku huvi äratas. Aga teine köide – milles räägitakse minu väidetavatest kangelastegudest pärast Inglismaale saabumist – on peale lihtsa tänulikkuse hoopis muid tundeid tekitanud. Pärast saabumist oli asi niigi hull. Rahvas kippus kokku kogunema. Aga see oli esimene kord, kui ma pidin nende eest lausa ära jooksma. Nii ei saa jätkuda, Darby, lihtsalt ei saa.“
„Tõsi. Kujuta ette, mis siis juhtub, kui su väljapressija ähvarduse teoks teeb – sellesama, mida ma päris hästi ei mõista ega tohi nähtavasti ka teada, isegi kui ma sind aitan. Sa peaksid emigreeruma. Rahva imetlus võib alati hetkega vihaks muutuda.“
„Jah, see mõte on mul peast läbi käinud. Aga seniks otsime mõlemale saapapuhastaja.“
„Ja pärast seda ühe linnukese ja pudeli,“ nõustus Darby. „Aga ma ei ole nõudlik mees. Olen nõus ka linnukeseta olema.“
Teine peatükk
Daniella Foster, pereliikmete jaoks Dany või Pisike või üsna sageli Ema Kirstunael, silmitses lillast siidist turbanit, mis seisis prooviruumi nurgas puidust aluse otsas. Tal oli tunne, nagu oleks ta seal juba terve igaviku olnud, ja ta oli rõivapoe taga asuva asju täis ruumi peaaegu põhjalikult läbi uurinud.
Tal ei olnud igav, sest Danyl ei olnud kunagi igav. Teda huvitas kõik tema ümber, ta oli maailma suhtes üleüldiselt uudishimulik, mis oli pannud teda väikesena sopa sisse viskuma, et vihmaussiga ninapidi koos olla, ja nüüdseks viinud välja muuhulgas selleni, et ta arutles, mis tunne oleks turbanit kanda. Kas see tekitaks sügelust? Tõenäoliselt, aga kuidas ta saab selles kindel olla, kui ta turbanit pähe ei proovi?
„Mina ütlen ikkagi, et see on ilus,“ teatas ta, „ja sobiks mulle täiuslikult.“
Tema õde Marietta, Cockermouthi krahvinna, kellele parasjagu uusimat tellitud kleiti selga sobitati, ei olnud temaga ühel meelel. „Ma olen sulle öelnud, Dany, lillat värvi kannavad auväärsed vanemad naised, turbaneid ka. Ei, ära seda puuduta.“
„Miks mitte?“ Dany võttis turbani aluse pealt. „Tead, see ei tundu õiglane,“ lausus ta, demonstreerides enda nägemust õiglusest, asetades turbani oma äsja lõigatud punakaskuldsele juuksepahmakale. „Kas näed? See on peaaegu sama värvi, mis mu silmad.“
„Sinu silmad on sinised.“
„Selle turbaniga mitte. Vaata.“
Dany astus otse õe ette, kes oli hetkel temast oma kaheksa tolli3 pikem, sest seisis kleidiprooviks ümmargusel platvormil.
Marietta kortsutas kulmu. „Mõned nimetaksid sind nõiaks, kas tead. See värv ei tohiks sobida su juustega, õigemini sellega, mis neist alles jäi pärast seda, kui sa segi pöörasid ja kääridega nendele kallale läksid. Su nahk on liiga kahvatu, silmad naeruväärselt suured ja juuksed… Ma olen üllatunud, et ema rabandust ei saanud. Aga sellele vaatamata… jah, Dany, sa näed imeline välja. Pisikest kasvu ja habras ja süütu nagu ingel. Sa näed alati imeline välja. Sa oskad ainult rõõmsameelne ja armas olla. See on üks neist asjadest, mis mulle sinu juures kõige vähem meeldib.“
Dany tõusis kikivarvule ja suudles õde põsele. „Aitäh, Mari. Aga sa ju tead, et sinu helgele ilule ei ole mul midagi vastu panna. Oliver heitis sulle ju Almacki klubis teiselt poolt tuba vaid ühe pilgu ning armus sinusse pööraselt, lootusetult ja igaveseks… Oi, Mari, ära nuta.“
Dany pöördus õmblejanna poole, kes neid mõlemaid uudishimulikult silmitses, ning Marietta toatüdruku poole, kes juba oma emanda ridikülist taskurätikut otsis, ja palus vaikselt naistel nad veidikeseks kahekesi jätta.
„Krahvinna kasvatab keskkohta, kui tore,“ sõnas õmblejanna, osutades oma halli peaga toatüdruku poole. „Nad muutuvadki selliseks, kas tead, muudkui nutavad põhjuseta. Ma jätan õmblustesse kindlasti piisavalt varu, et saaksin kleiti suuremaks teha.“
„Ma ei…“
„Nuta,“ pistis Dany kiiresti vahele, pigistades Marietta kätt nii tugevasti, et õde tegi grimassi. „Ei, kullake, loomulikult sa ei nuta. Keegi meist ei arva seda.“ Seejärel pilgutas ta silma õmblejannale, kes lasi vastumeelselt kardinal ukseava ette langeda, nii et tema koos toatüdrukuga sellest teisele poole jäi. Las naised arvavad, et Mari kasvatab keskkohta. Kõik oli parem tegelikust põhjusest, mis tal silmad vett jooksma pani. „Sa kavatsesid tõe välja prahvatada, eks ole?“ küsis ta – võimalik, et süüdistavat –, aidates õe platvormilt alla.
„Kindlasti mitte. Ma imestan endiselt, miks ma üldse sulle midagi rääkisin. Olin vist ajutiselt mõistuse kaotanud.“
„Ei,“ sõnas Dany järsult, vaadates, kuidas õde ettevaatlikult toolile istub, et seda tehes mitte ühegi nõela otsa sattuda. „Mõistuse kaotasid sa siis, kui kirjutasid neid tobedaid kirjakesi oma salajasele austajale. Ja ema ütleb veel, et sina oled mõistlik ja mina peaksin püüdma sinu moodi olla. Aga tead, mis, Mari? Mina oleksin vähemalt oma austaja nime küsinud. Oi, näe, võta see ja nuuska nina,“ sõnas ta lõpetuseks, õngitsedes oma ridikülist tikitud taskuräti ja toppides selle õe nina alla.
„Räägi
1 jalg = 30,48 cm.
